22.02.2008, 00:00
Eesti kuritegevuse üheksa aastakümmet
Tänapäeval jagub eestlastest röövleid ja narkokullereid, autovargaid ja kupeldajaid peagu kõigile kontinentidele. Lühike ekskurss Eesti kuritegevuse ajalukku näitab, et sel väikesel maalapil on alati ohtralt kuritegusid toime pandud. Ei olnud erandiks okupatsiooniaastad, ammugi mitte eelmine iseseisvuseaeg. Juba 1920ndatel oli Eesti kuritegevuse tasemelt Euroopa esirinnas, hiljem kuulus aga N Liidu edetabeli tippu.
“Viljandi õudsem roim selgus.
Kolm sadulsepp Glücki
tapmises süüdistatavat isikut vahi all. Raadiomuusika saatel
purustati mehel pea.”
Sellise pealkirjaga lugu ilmus
Postimehes neljapäeval 24. märtsil 1932.
“10.
septembril läinud aastal tapeti Viljandis kõige metsikumal kombel
Vaksali tän. nr. 18 elutsev sadulsepp Johannes Glück, 33-aastane
poissmees üksiklane, kes oli küürakas ja vigase jalaga.
Glück leiti alles kolmandal päeval pärast roima lamamas oma
köögi nurgas. Tal oli suu ja pool nägu kinni seotud
käterätiga ja pea purustatud, arvatavasti kirvega. Esialgsel
juurdlusel tehti kindlaks, et sadulsepp oli langenud mõrtsuka ohvriks
10. septembri õhtul kella 10-11 vahel. Sel ajal oli Glücki
korterist kuuldud raadiomuusikat. Sadulseppa tunti jõuka mehena ja ta
omas korraliku raadioaparaadi. Muusika sekka kostnud aga, nagu kuulnud
naaberkorteris elav kammitööstus Ventsel, äkitselt mingisugune
õudne röögatus. Arreteeritud on Glücki teenija Salme
Rahu, umbes 30-aastane naisterahvas, kes elas sama maja teisel korral,
sõiduvoorimees Jaan Riig, sadulsepa lähem naaber ja sõber,
ning Rudolf Põld, kes roima ajal oli noorsõdur ja nüüd
võeti vahi alla Narvas. Ka viimane sõbrustas kadunud
Glückiga. Ühtlasi oli ta intiimvahekorras tema passija Salme Rahuga.
Mõrtsukatöö toimiti selleks, et omandada Glücki raha,
mida tal teati olevat rohkesti.”
70 aasta tagune
krimiajakirjandus värve kokku ei hoidnud. Polnud ka põhjust, sest
kuritegusid pandi eesti ajal toime rohkesti. Kuritegevuse tase oli kogu
vabariigi aja äärmiselt kõrge, jättes isegi palju kirutud
tänapäeva tagaplaanile. Kurikuulsaks said
röövmõrtsukad Põrmu-Kutt ja Soone-Sass, hobusevaraste
jõugu juht Ratsa-Roosi ning Narva gäng “Kostin ja
kompanii”.
Aastatel 1919–1923 pandi Eestis toime keskmiselt
227 tapmist ja tapmiskatset aasta kohta. Seda on kõvasti rohkem kui
tänapäeval, mil Eesti endiselt kuulub Euroopa
“mõrvaedetabelite” tippu. 30. aastate teisel poolel
kahanes mõrvade arv kaks korda, aga 60. aastatel oli aastas
kõigest 50 tapmise ringis. Ometi kuulus Eesti okupatsiooniaastatelgi
liiduvabariikide seas kuritegevuse tasemelt halvas mõttes liidrite
sekka.
1930. aastate kuritegevus ei piirdunud sugugi
“labaste” mõrvade ja hobusevargustega. Ekspress kirjeldas
paar aastat tagasi tolleaegset suurimat majanduskuritegu: “Novembris 1932
tuli päevavalgele erakordselt suur miljonipettus. Balti puuvillavabriku
direktorid Isak Citron ja Constantin Wachmann võltsisid
äriraamatuid, aruandeid ja bilansse ning omastasid 5,4 miljonit
krooni ettevõtte raha. Ilmsiks tuli ka direktorite luksuslik eluviis.
Igal aastal võtsid nad ühes peredega ette pikemaid välisreise,
mõlemal mehel oli kaks-kolm limusiini ja mitu maja nii Tallinnas kui
välismaal. Citron mõisteti kolmeks ja Wachmann kaheks aastaks
vangiroodu.”
Nõukogude ajajärku ja iseseisvusaega
võrrelda on raske. Kuritegevuse uurijad on ühel meelel, et viie
aastakümne vältel väljendas statistika kõike muud kui
reaalsust.
Näiteks kirjutab juuradoktor Ando Leps oma raamatus
“Kuritegevus Eestis”: “Kehtis kirjutamata seadus, et iga
viisaastaku viimasele aastale järgneval aastal pidi kuritegevuse tase
langema, et oleks uhkem uude viisaastakku minna.” Mis usutavast
statistikast me siin siis räägime!
40ndad.
“Vabastajate” veretööd
Aastatel
1946–50 oli kuritegevuse tase
kõrge. Leps nimetas kolme põhjust – sotsialistlike
tootmissuhete vägivaldne kehtestamine, sõjajärgne majanduslaos
ning N Liidust nälja eest siia põgenenud inimesed.
Novembris
2006 avaldas Ekspress loo “Mundris mõrtsukad ja
röövlid”. Lugu rääkis Vene
sõjaväelastest, kes Eestis röövisid, tapsid ja
laamendasid.
“Näiteks ainuüksi Eesti raudteel
tapeti 1946. aasta jooksul Vene sõjaväelaste poolt üheksa
inimest, rööve ja muid kuritegusid oli ligi sada.”
Mais 1946 püüdsid kolm ohvitseri Rakvere lähedal maanteel
peatada veoautot. Et see ikka peatuks, kõmmutas nooremleitnant
Rõlski auto pihta püstolist. Lask tabas surmavalt veoauto
kastis sõitnud Elsa Kellot.
Oktoobris 1946 tappis 117.
suurtükiväepolgu reamees Gaisin Läänemaal Taeblas kirvega
kolm naist ja ühe alaealise. Kuu aega hiljem vägistati ja
seejärel tapeti Tallinn-Riia rongis Pihkva oblasti elanik Gurjanova.
Mõrtsukas nooremleitnant Zahharov tabati ja läks tribunali alla.
Kevadel 1947 Järvakandi klaasivabriku klubis peetud tuletõrje
aastapäevapidu lõppes kurvalt. Õhtul saabus klubisse
jõuk piirivalvureid ja ehituspataljoni sõdureid, kes hakkasid
huligaanitsema. Nad avasid klubi pihta tule. Rahva sekka lennanud kuulid
tapsid kolm ja haavasid mitut inimest.
Novembri keskel 1948 leiti
Saaremaal Triigi sadama lähedal mere äärest naise surnukeha.
Teda oli tulistatud selga. Uurimisel tuli ilmsiks, et 55aastase Leisi
elaniku Julia Kesküla tappis rannakaitse madrus. Mees oli purjus ja
otsustas lihtsalt mere ääres kõndiva
“fašisti” pihta märki lasta.
50ndad. Eesti esimene pangarööv
50. aastate algul kuritegevus langes, et siis taas järjekindlalt
tõusma hakata. Eriti järsk hüpe oli aastal 1957 ja seda on
muuhulgas põhjendatud piima ja liha hinna tõstmisega
Hruštšovi poolt.
1959. aasta läks ajalukku Eesti
esimese pangarööviga. Vähemalt nõnda nimetas juhtumit
prokurör Heino Tõnismägi oma raamatus “Ajaroimad”.
14. oktoobri keskpäeval peatasid miilitsateks maskeerunud
bandiidid (neli röövi korraldamisega tegelenud jõuguliiget
kaheksast olidki tegelikult endised miilitsad) Kohtla-Järve lähistel
Kiviõli Põlevkivikeemia Kombinaadi inkassaatoriauto ja
röövisid pool miljonit rubla. Röövi käigus tapeti
valveülem. Röövitud raha eest (tuttuus Pobeda maksis siis 20 000
rubla) osteti mitu autot, traktor, mootorratas, käidi automatkal Musta
mere ääres. Suur osa joodi maha, kulutati ka ehete ja riiete peale,
selgitas uurimine.
Uurimine vältas mitu aastat. Juunis 1963
mõistis ülemkohus kaks jõugu liiget, Feliksi ja Heino,
surma, kaks meest 15 aastaks ja ühe naise kaheksaks aastaks vangi.
60ndad. Väikese Dagmari mõrv
1968. aasta aprillis haaras kogu Eestit šokk, kui mõrvati
kaheksa-aastane koolitüdruk, Mustamäel 44. keskkoolis õppinud
Dagmar. Siseministeeriumi töötaja, umbes 30aastane Väino H.
(foto kõrvalleheküljel) jälitas kooli- või koduteel
olnud Dagmarit avalikes kohtades mitme nädala vältel, kuni haaras ta
12. aprillil, vaid kaks päeva pärast Dagmari kaheksandat
sünnipäeva, oma autosse ja sõidutas Rocca al Maresse. Seal
kägistas ta last ja uputas ta kraavi, surnukeha aga kattis männioksa
ja plekitahvlitega. Tänu avalikkuse teavitamisele leidsid uurijad p
eagi tunnistajad, saadi teada maniaki autonumber ja jõuti ka
süüdlaseni, kes tunnistas üles nii Dagmari tapmise kui kaks
väikelaste vastu suunatud seksuaalset rünnakut. Kohus mõistis
mõrtsuka surma. Dagmari tapmise uurimise käigus laekus uurijatele
nii palju infot, et sellest jätkus veel mitme seksuaalroimari
paljastamiseks, kellest üks mõisteti samuti surma.
Väikest Dagmarit saatis tema viimsel teekonnal kaks ja pool tuhat
mustamäelast.
70ndad – “Nõuan, et
lennuk maanduks Stockholmis”
Sõjajärgse
Eesti kuritegevuse ajaloos on üheksa lennukikaaperdamise juhtumit. Esimene
neist leidis aset 1954. aastal, viimane 1994. aastal.
2001. aasta
märtsis kirjutas Ekspress:
“9. aprill 1978 oli kaunis
varakevadine pühapäev. Palanga-Riia-Tallinna liinil lendaval JAK-40-l
reisisid peamiselt meremeeste naised. Riias tuli lennukisse 30aastane turske
mees. Spordikott kaenlas, poksikindad üle õla ja meistersportlase
märk rinnas.
Lennuk polnud veel 6000 meetri
kõrgusele tõusnud, kui piloodikabiini lukus uksele hakati
kõvasti prõmmima. Pardamehaanik vaatas uksesilmast ja nägi
püstolitoru, suurt meest ning stjuardessi valgeid juukseid.
Meistersportlane oli raadio sees sisse toonud püstoli ning nõudis
lennuki suundumist Rootsi.
Kaaperdajale selgitati, et Rootsi
vähese kütuse tõttu lennata ei saa, küll aga võib
teha vahemaandumise Gotlandi saarel. Sellega jäi terrorist rahule.
Pettusele aitas kaasa ilm – madalate pilvede tõttu ei näinud
terrorist, et tegelikult üle mere ei lennatudki. Maandumise ajaks olid
soomusmasinad juba maandumisraja poole teel. Terrorist avas tiiva kohal oleva
avariiluugi ning haaras lennukist kaasa viieaastase poisi. “Mis sa sest
poisist tirid. Võta parem mind kaasa, tahan ka välismaale,”
veenis stjuardess Nadja Võssotskaja ta ümber. Püstol
käes, stjuardess tema järel, ronis mees lennuväljale. Lennuki
juures oli aga vastas hülgemütsiga mees, kes sulaselges inglise
keeles tere tulemast soovis ning püstoli enda kätte võttis.
See oli dispetšer Bakanov, kes oma sapakaga kohale oli kihutanud ning
masina ettenägelikult põõsaste vahele peitnud. See veenis
kaaperdajat lõplikult ning kohale jõudnud
sõjaväelastel jäi ainult üle pahaaimamatu terrorist kinni
võtta.”
1980ndad – kohale
jõuab räkit
70. aastad torkasid silma
kuritegevuse harukordse kasvuga. Seni oli alates 1961. aastast registreeritud
stabiilselt 6000 kuriteo ringis, 1975. aastal oli aga kuritegevuses
28protsendiline kasv! Seejuures tapmiste arv suurenes 70. aastate teisel poolel
varasemate perioodidega võrreldes ligi kaks korda.
1980. aastate alguses tapmiste kasvu suundumus jätkus. Aastatel
1981–85 fikseeriti aastas keskmiselt 92 tapmist või tapmiskatset.
80ndate lõpp tõi Eestisse
eraettevõtluse, esimesed kooperatiivid ja ka
väljapressijad. Neist esimesena läks kohtu alla Igor Kalinin. 1988.
aasta septembris pakkus tollal 23aastane ekssportlane Kalinin Lasnamäe
serval asuvale kooperatiivile Ritsikabaar kaitset võimalike rünnete
eest. Kui Kalinin “pikalt” saadeti, süttis baari
välisuks. Kui see ei mõjunud, said hilisõhtul koju minema
hakanud baaritöötajad koos kaasas olnud miilitsamehega kolmelt
maskides mehelt räigelt peksa ja baari visati süütepudel, mis
tegi korraliku laastamistöö.
Nädal hiljem tuli
Kalinin kohale ja teatas, et on süütajad ja rahanõudjad
kindlaks teinud ja n&
;oti
lde;udis nende neutraliseerimise eest 800 rubla kuus. Kui mees kokku lepitud
päeval raha järele tuli, võttis miilits ta kinni. Ta pandi
kolmeks aastaks vangi, mis oli tol ajal maksimaalne karistus
väljapressimise eest.
1983. aastal asus Moskvas võimule
Andropov ja järgnes uus enneolematu kuritegevuse kasv. 9300 kuriteo asemel
registreeriti 1983. aastal üle 15 200. Kõikumine jätkus
– 1987 oli Eestis 11 465 kuritegu, 1990 aga juba 23 807. Tapmiste arv
hüppas 70-lt 137ni.
90ndad – tapmiste aeg
Sellest kümnendist mäletavad juba paljud lugejad
siinsete maffiajõukude arveteklaarimisi ja kõmulisi
raharööve. Meenuvad põrgumasinate plahvatused Eesti eri
piirkondades, aga ka sarivägistajate räiged teod, pankade
tühjendamised lipsustatud ametnike poolt ja palgamõrvad.
Olukord eriti raskete kuritegude osas muutus 1990. aastate alguses
kriitiliseks. Oma osa mängis siin uus riigikord, mida kurjategijad
püüdsid proovile panna. Politsei oli vabariigi algusaastatel
kõike muud kui tugev, seadused lünklikud. Ja mis peamine –
rahal oli järsku palju suurem väärtus kui eelneva 50 aasta
vältel.
Aastatel 1993–1995 pandi kokku toime 996 tapmist
ja tapmiskatset. Rekordaasta 365 tapmisega oli 1994. Ka vägistamisi oli
neil kolmel aastal üle 100, kui kogu ülejäänud perioodil
– 20ndatest tänapäevani – on see arv olnud
55–80 piires.
90. aastate teisel poolel kasvas kuritegude arv
kiires tempos, ületades 1999 esimest korda 50 000 piiri. Samal ajal
kõige raskemate ehk esimese astme kuritegude arv aina kahanes,
kukkudes 1994. aasta tasemelt 2001. aastaks poole võrra.
Tänapäev – korruptsioon ja kokaiin
Uus sajand tõi meile
sarimõrvar Ustimenko, metanoolitragöödia
Pärnumaal, esimesed suured korruptsioonijuhtumid. Politsei tugevnemisest
annab tunnistust ikka suuremate narkokoguste tabamine. Kuritegude arv on
viimastel aastatel järjest kahanenud, kuigi oma osa mängib siin
seaduste muutumine. Tapmiste ja mõrvade arv on 2005. aasta 156-lt
kukkunud mulluse 110ni.
Samal ajal otsivad kurjategijad muudkui uusi
viise, kuidas seadustest mööda hiilida, heausksetelt raha ära
võtta ja kohtus karistuseta pääseda. Rahva meeli hoiavad
ühtviisi ärevil Märt Ringmaa ja Villu Reiljani protsessid.