Reisimeditsiinialane kirjandus alustab sageli ravimite nimekirjaga, mis
reisija esmaabi-pakis olemas peaksid olema. Ma olen proovinud ja endale
tõestanud, et saab ka teisiti, märksa tervisesõbralikumalt.
Siin olengi ära toonud mõned peamised terviseprobleemid ja
lihtsaimad vahendid nendega võitlemiseks.
Meeldetuletuseks
– inimesed, kes tarvitavad permanentselt mingeid ravimeid, peavad need
iseenesestmõistetavalt reisile kaasa võtma (eelnevalt küll
uurides, millised on ravimite sissetoomise reeglid sihtriiki). Mitmetes
paikades võib tavalise insuliini leidmisegagi hätta
jääda, spetsiifilisemate ravimite leidmine on aga täiesti
välistatud.
Olen täheldanud, et sageli tabavad reisihaigused just
neid, kes püüavad piinliku täpsusega hügieenireegleid
täita, desinfitseerivad end pooltel vabadel hetkedel ning
ülejäänud poole ajast veedavad endal võimalikke
hirmuäratavaid sümptomeid otsides ja neid tuvastades.
Organismi loomulikku immuunsust ei tasu eos tappa – mis ei tähenda
muidugi, et lauslollused á la Indias tänavalt kraanivee joomine
või tänavapuuviljade pesemata söömine kuidagi
õigustatud oleksid. Küll aga väheneb meie organismi kaitsvate
rakkude aktiivsus stressiolukorras, seega mõistlikkus, kuid mitte
paranoiline suhtumine on alustuseks juba päris abiks.
Kindlasti ei tasu tormata
end vaktsineerima kõikvõimalike tundmatute eksootiliste haiguste
vastu enne kui välja selgitatud, kas antud piirkonnas tegelikult ka on
näiteks malaaria- või kollapalavikuoht.
Näiteks
soovitati rangelt veel mõni aasta tagasi enne Sri Lankale
sõitmist malaariatablette manustada. Kohapeal aga selgus, et malaariat
pole esinenud seal seitse aastat, ja viimane juhtum oli ka kuskil teises saare
otsas keset asustamata džunglit.
Mitmed vaktsiinid ja ka
malaariatabletid ei taga haigestumise vältimist, kuid samas võivad
esile kutsuda rida kõrvalnähtusid, mis omakorda võivad
tervisele hoopis ohtlikumaks osutuda. Seega – enne kui lasete ennetamise
eesmärgil endale midagi süstida või hakkate tablette
krõbistama – uurige, kas see on üldse vajalik ning milline on
selle haiguse tegelik riskiaste. Ka iga vaktsiin ja preventatiivne tabletike on
ravim, millel on oma kõrvalmõjud ning ilma asjata end
mürkidega ülekoormata pole kuigi mõttekas.
Seede- ja ainevahetushäired
Kõige enam
kirjutatakse ja räägitakse seedehäiretest. Peamiselt küll
nn toidumürgituse kontekstis ja seda ennekõike soojades, vaestes
ning räpastes maades.
Seedehäirete vältimiseks
üks olulisem osa on muidugi mõistlik hügieeni hoidmine –
vältida tuleks kõikvõimalike pesemata toodete
söömist, kuid ka rida pestuid, kuid kuumutamata produkte
võivad probleeme tekitada. Lisaks mustusele ja bakteritele võib
olla harjumatu ka toit – võõrapärased maitseained
või valmistamisviis võivad seedesüsteemi täiesti
segadusse ajada.
Kui ennetamiseks on juba hilja ja probleemid
käes (seedehädad ilmutavad end reeglina oksendamise,
kõhulahtisuse ja n&ot
ilde;rkusena), ei olegi muud kui juua ohjeldamatult (puhast) vett või
näiteks kummeliteed, kui see võimalikuks osutub. Kasuks tuleb ka
Lacto 7 piimhappebakterite tabletid, mis aitavad organismi enda mikroflooral
taastuda.
Erilistes ekstreemtingimustes, kus pole võimalik
veenduda toidu ja vee ohutuses, on mul kõhuhädasid ennetada aidanud
ka hommikul ja õhtul lonks Bittneri palsamit. Mine võta kinni,
kas tegemist on olnud pigem platseebo-efektiga või tõelise
bakterivaenlasega, aga igatahes olen mina kõhuhädadest siiani
pääsenud. Bittneri palsam on ka heade desinfitseerivate omadustega,
nii et seega on ühe pudelikesega juba mitu funktsiooni reisiapteegis
täidetud.
Kui mõnes Aasia, Aafrika või Ameerika
riigis on kõhuhäda siiski saadud, siis paraku otsest ravimit
kiireks paranemiseks polegi. Paljusoovitatud Imodiumi-tablette tasub
võtta vaid siis, kui on tingimata vajalik edasi reisida ja
kõhuhädad mingit paranemistendentsi ei näita. Aga meeles tuleb
pidada, et Imodium kindlasti ei ravi probleemi.
Kui kõhulahtisus ja oksendamine juba paar
päeva on kestnud, võib organism hakata kaotama juba eluks vajalikke
aineid, lisaks võib see olla märk tõsisemast probleemist
(näiteks kõhutüüfusest), nii et sel juhul tuleks otsida
juba professionaali abi.
Paaripäevane kõhuhäda on
aga sage reisiprobleem, nii et kui tegemist pole just väikelapse
või nõrga tervisega inimesega, ei tasu end sellest kohe väga
ära hirmutada lasta. Kuid meeles tuleb pidada, et tähtsaim on
vedelikubilansi hoidmine ehk rohke vee joomine.
Vedelikubilansi
häired võivad tekkida ka vedeliku liigsest kaotamisest läbi
higistamise – seda eriti troopilistes tingimustes või
ookeanipiirkondades, kus niiske õhk või tuuline ilm ei pruugigi
janu tekitada, olenemata välistemperatuurist. Samas viib niiske kuumus
organismist vett välja vaat et rohkemgi kui kuiva kuumuse puhul, seega
lisavee joomine on lausa hädavajalik. Vee kao sümptomiteks on
peamiselt nõrkus ja uimasus ning ka kuumarabandus on nii kergem tekkima.
Pikemalt soojas kliimas viibimine võib kaasa tuua samuti tõsise
soola- ja teiste elektrolüütide vaeguse – nii higistamise kui
ka uriiniga väljub suur hulk soolasid ning kui organism neid piisavalt
juurde ei saa, võib vererõhk langeda ja tagajärjeks on
pearinglus, nõrkus ja uimasus.
Kurk, nina,
kõrvad, silmad …
Rahvasuus
külmetushaiguseks nimetatu puhul on enamasti tegemist mõne
viirushaigusega. Nn külmetushaigused võivad hämmastaval kombel
inimest tabada ka temperatuuri poolest vägagi soojal maal. Peamiselt
seetõttu, et kuuma ilma korral on lihtne ka korralikku
tuuletõmbust mitte tähele panna. Lisaks üllatavad eksootilised
maad mõnikord erakordsete temperatuuride vahega. Külmetamise
tegelik tähendus on siiski see, et välismõjude toimel muutub
organismi immuunsussüsteem nõrgemaks ja viirused, mis meie
ümber nii ehk naa pidevalt liikvel on, murravad tee organismi.
Lihtsa vesise nina korral on parim variant kerge meresoola lahusega (u pool
teelusikat klaasi vee kohta) nina loputamine. Sama kehtib ka pisut kipitava
kurgu korral. Juba Eestistki on võimalik soetada ninadušši
– väikest abivahendit, mis võimaldab ninaurked korralikult
läbi loputada ja seega kiirendab nohu lõppemist. Nina loputamine
pole sugugi vastik protseduur, kui osata seda korralikult teha.
Õige protseduur näeb välja järgmine: pea vasakule
küljele kallutatuna lastakse nina
duššiga soolavesi paremast ninasõõrmest sisse, nii
et see vasakust välja tuleb. Ja siis korratakse protseduuri vasaku
ninasõõrmega pead paremale kallutades. Kindlasti ei tohi pead aga
taha kallutada – siis läheb vesi kurku ja kuigi ses ei ole midagi
ohtlikku, on see siiski ebameeldiv. Kui spetsiaalseid abivahendeid pole,
võib loputamiseks kasutada ükskõik millist väiksemat
kannu, sest soola on õnneks võimalik leida peaaegu igast
riigist.
Uskumatult head on erinevad külmetuspalsamid.
Peamiselt on need tuntud Vietnami palsami nime all, aga ka Tiger Balm ja
Himalaya Cold Balm on küllaltki tuntud ja head. Selliseid
külmetuspalsameid tasub määrida esmaste külmetustunnuste
korral nii varvaste vahele, nina alla kui kaelale lümfisõlmede
piirkonda.
Kui nohu või rögaeritus on muutunud juba
kollakaks ja tihkeks, on ilmselt häda juba bakteriaalne ja reisil
esmaabina võiks tarvitada kolloidhõbeda lahust. Lisaks nina- ja
kurguhädadele aitab see ka näiteks silmapõletiku või
kõrvades möllavate bakterite vastu.
Palavik on tagajärg,
mis tekib organismi võitluses viiruste ja bakteritega. Väikest
palavikku maha võtta ei ole otstarbekas – nii tekib kunstlik
heaolutunne, mille varjus tegelik haigus hoogsalt aga edasi areneda saab.
Enamike viiruste vastu pole ravi, nii et selle asemel, et
sümptomeid maha suruda, võiks hoopiski juua rohkelt vedelikku,
puhata ja tugevdada organismi immuunsussüsteemi süües
korralikku, elusat ja puhast toitu ning võimalusel võtta juurde
C-vitamiini. Vahest on mõttekas ka tiheda graafikuga reisil haiguse
ilmnemisel korraks aeg maha võtta, et võimalikke tulevasi
tüsistusi või haiguse ägenemist vältida.
Ilmselt juhtub
üliharva, et mõnel eksootilisel reisil nahk kannatada ei saa
– olgu selleks kas siis putuka hammustused, päikesepõletus
või hõõruvast jalanõust tekkinud vill. Üks
universaalne vahend on teepuuõli – seda tasub peale
määrida igasuguste kriimustuste, torgete, putuka- ja
sääsehammustuste, löövete kui muude väiksemate
hädade puhul.
Teepuuõlile omistatakse väga tugevat
desinfitseerivat toimet, nii et ka seenhaiguste preventatsiooniks kõlbab
see suurepäraselt. Igas korralikus reisiapteegis on olemas muidugi ka
erineva suurusega plaastrid. Putukate osas kaitseb suurepäraselt muuseas
sidruniheinaõli – see peletab ka vihmametsade moskiitod edukalt
eemale.
Lihtsam kui päikesepõletust ravida on muidugi
seda ennetada. Abiks on looduskosmeetika päikesekreemid (kindlasti ka
kaitsefaktoriga huulepulk) ja muidugi mõistlik riietumine. Väiksema
intensiivsusega päikese korral aitab suurepäraselt ka
porgandiõli. Enamikus maades, kus päike kipub liiga tegema, on
looduslikult kasvamas ka aaloe. See on ideaalne vahend
päikesepõletuse puhul, kuid üldiselt on muidugi
mõttekam pruuni jume nimel mitte riskida liigse päikeseannusega,
sest mõnedel andmetel kõrvutatakse tänasel päeval
ülepäevitamise ohtlikkust juba suitsetamise ohtlikkusega. Nii
päikese kui ka tulega tekkinud põletuste puhul aitab hästi
Burnshieldi põletusgeel – vastupidiselt mitmetele teistele
põletusvastastele geelidele ja spreidele jahutab ja niisutab ta
kahjustada saanud kohta.
Suuremate haavade ja vigastuste puhul peaks
reisiapteegis olema steriilne side, mille saaks siis vigastatud kohale peale
panna, kuniks on võimalik professionaalsem abi leida.
Nihestused ja venitused
ng>
Matkamise käigus ei olegi nii keeruline libastuda ja endale
lihtsamaid venitusi ja nihestusi tekitada. Ennetuslikult tasub muidugi kasutada
õigeid jalanõusid, mis ka pahkluud toetavad. Kuid kui midagi on
juba juhtunud, on abiks külmageelid või spreid. Nende puudumisel
võib piisata ka külmas jõevees niisutatud rätiku
niisutamisest või ka külmast kivist. Külm jõevesi on
ideaalne abivahend ka lihtsalt üleväsinud jalgade puhul.
Kindlasti peaks olema kaasas ka elastikside, millega viga saanud piirkond
fikseerida. Võimalusel tuleks haiget saanud kohale puhkust anda, kuid
kui see pole võimalik, tasuks koormust võimalikult palju
vähendada – näiteks jalavigastuse puhul kasutada
kõndimiskeppi või toigast.
Valu on
häirekell
Kindlasti pakuvad enamik
reisimeditsiininõuanded esmavajalikuks valuvaigistite kaasa
võtmist. Kuid sellele probleemile peaks lähenema hoopis teisest
suunast – ehk siis – miks valu üldse on tekkinud? Selge on
see, et valu kannatada pole mõtet, kuid vahel võib ohtrate
valuvaigistite manustamine hoopis maskeerida valu tegeliku põhjuse ja
kaasa tuua hoopiski ebameeldivamaid tagajärgi. Reeglina ongi valu
organismi esmane teadaanne, et midagi on valesti, et koed on
kahjustunud/kahjustumas või et organism kannatab üleväsimuse
käes. Enne kangeid valuvaigistite võtmist tasukski hetkeks
mõtelda, mis võis valu põhjustada. Kas võib peavalu
põhjuseks olla näiteks vedelikupuudus? Või
kõrgusehaigus? Või mõni põletik?
Valu
tapmisega ei saa lahendada probleemi, miks valu tegelikult tekkis ja seega
eriti reisil olles on kasulik põhjus välja selgitada, et
vältida edasisi ja tõsisemaid probleeme. Kel kogemust
refleksoloogia või reikiga, saab väiksemate valude puhul endale ka
ise mõningast leevendust pakkuda, kes kasutab homöopaatilisi
ravimeid, võib ka neid edukalt reisile kaasa võtta.
Reisi-iiveldus
Reisi-iivelduse tekkimiseks
pole sugugi vaja ilmtingimata suure tormiga merele ronida. Ka väiksem
rappumine või kurvilistel-kitsatel mägiteedel ilma vedrustuseta
sõiduvahendiga sõites võib enesetunne halvaks muutuda.
Selleks otstarbeks on parimad ingveritabletid või lausa täiesti
tavalise ingverijuure lutsutamine.
Kõrgusehaigus
Kõrgusehaiguse ilmnemine on individuaalne – see
võib tekkida juba paari tuhande meetri kõrgusel. Suurte
kõrguste mõju organismile ei ole veel täiesti veel selge,
kuid teada on, et kõrgushaigus tekib tänu hapnikusisalduse
vähenemisele või niinimetatud hõredale õhule
mäestikes. Kõrgusehaigus võib kaasa tuua letaalsed
tagajärjed, seega tuleb esmastessegi sümptomitesse: pearinglus,
hingamishäired, iiveldus, peavalu – suhtuda täie
tõsidusega. Kõrgushaiguse raviks on vaid üks kindel
võimalus – madalamale minek, kuigi pea kõikides
mägedepiirkondades tunnevad kohalikud mõnda taime, mis aitab
organismil kõrgusega kohaneda ja sümptomeid seega ka
vähendada.
Minu reisiapteek:
• Teepuuõli
• Külmageel või sprei
• Kolloidhõbe
• Külmetuspalsam
• Lacto7-tabletid
• Bittneri palsam
• Ingveritabletid
• Homöopaatilised valuvaigistid
• Elastikside, plaastrid
• Steriilne marliside