Võtsin osa festivali päevakirja ­Screen at the Berlinale (Inglise filmitööstuse ajakiri Screen International on Ameerika Variety Euroopa analoog) kriitikute žürii tööst. Kaheksa kriitikut (Brasiiliast, Itaaliast, Taanist, Eestist, kaks Saksamaalt, kolm Suurbritanniast, sh üks ajakirja poolt) pidid oma hinnangud kohe pärast filmi vaatamist andma viiepallisel skaalal “suurepärasest” (excellent – viis tärni) kuni halvani (bad – suur X). Me ei kohtunud kordagi. Teame üksteist ka vaid eelmistest festivalidest, pooli kolleege pole ma kordagi näinud. See ei takistanud lõppkokkuvõttes hinnangute kokkulangemist, nagu oleksime võimlemis- või tantsuvõistlustel. Ja alati on äärmusi. Jõudu nõuab ülesanne seetõttu, et sul peab otsekohe pärast filmi vaatamist hinnang olemas olema. Festivali enda žürii saab otsustamisel plusse ja miinuseid vaagida, sest tervikpilt on silme ees.


Mõeldud oli Screeni žürii ajakirjanduslikuks pilguköitmiseks, et publikul oleks igaks päevaks põnevust, aga ka võrdlusmaterjaliks omaenda hinnangute kujundamisel.


Kriitikute arvamuse kohaselt jäi festivali parimaks Paul Thomas ­Andersoni “Veri hakkab voolama”, mida näidati kohe esimesel päeval, reitinguks 3,3. Kriitikud on üldiselt võrdlemisi kitsid kiitma, iseennast peavad aga ülimaiks maitsekohtunikeks. Olen siiski täheldanud, et hea film saab tunnustuse olenemata hindaja soost ja nahavärvist, sünni- ja elukohast. Määravaks saab elu- ja kunstikogemus ja maitse.


“Veri...” oli nagu eepilis-teaterlik tummfilm ühe esimese Ameerika naftamiljonäri (tegevus läinud sajandi algupoolel) piiritust elujõust, aga ka sama piiritust ahnusest. Kusjuures rahahullustuse ja usuhullustuse vahele on seatud võrdusmärk. Ja piiramatu võim toob kaasa eetiliselt väärad otsused. Filmi aluseks olevat Upton Sinclairi romaani “Õli!” (ehk siis “Nafta!”) võime lugeda ka eesti keeles, ilmunud enne sõda Nobeli laureaatide sarjas. Näitleja ­Daniel Day-Lewise (“Minu vasak jalg”) võimas mäng kannab filmi kogu kahe ja poole tunni jooksul. Hinnates kõrgelt Eesti näitlejaid, mõtlen siiski, et meilt suutnuks seda rolli kehastada vaid Ruut Tarmo (1891–1967). Olgu öeldud, et “Veri...” jookseb praegu meie kinodes.


Festivali enda žürii ilmselt leidis, et film on juba küllalt kuulus (Oscarite kampaania) ja andis talle vaid režii Hõbekaru ja lisas muusika Hõbekaru ­Jonny Greenwoodile. Moraalitu usumehe stseenides kuuleme muide ka ­Arvo Pärdi muusikat.


“Berlinale” enda žürii esimees, kõrgetasemeliste poliitikaaineliste mängufilmide lavastaja, festivali ajal 75seks saanud Costa-Cavras tõstis peaauhinnale, Kuldkarule, Brasiilia “Eriüksuse”, lavastajaks José Padilha. Igal juhul esileküündiv film. Seda võis hinnata nii reitinguga “üks” kui ka reitinguga “neli”, ise pidasin seda kolme palli vääriliseks. Kriitikutelt teenis see 2,4 punkti, jäädes viiendale kohale. Politsei verine võitlus narkokaubitsejatega avaldus põhiliselt politsei ja kaubitsejate vastastikku tulistamises tänavatel, valdavalt üld- ja keskplaanides, kuid võetud käsika ameraga. Filmi traageldas kokku eriüksuse kapteni peamiselt pealeloetav minajutustaja tekst. Hõlmas film narkomaaniat ja politseivägivalda, aga käsitlust leidsid ka reetmine ning korruptsioon politseis.


Vormilt meenutas “Erirühm” illustratiivseid dokumentaale, mida sidus seebiooperlik tekst. Kuid metsik tegevus ja montaažitempo tegid selle mõjuvaks.


Iraagi sõja aineline “Tavaprotseduur”, kahetunniseks paisutatud võimas pildimäng (žürii suur eripreemia, tähtsuselt teine auhind), oli võistlusprogrammi ainus dokumentaalfilm. Ajakirjandusest ammu tuttavate, alasti, alandavates poosides Iraagi sõjavangidest tehtud fotode kriminaaluurimise käsitlus Ameerika sõjaväepolitsei poolt oli tehtud nähtavalt suure rahaga. Režissöör Errol Morris rakendas kõiki teadaolevaid digitaalkunsti võimalusi. Ja läks üle piiri, nagu sel puhul ikka, kui kasutada on suurepärane uus tehnika ja palju raha. Kuid žürii andis eksimatult kahele kõige isenäolisemale filmile oma kaks kõrgeimat auhinda. Ka kriitikutelt 3,0 punkti (ka mina), n-ö meie žürii kolmas koht.


Festivali parim meesnäitleja, nagu ennist kirjutasin, oli vaieldamatult Daniel Day-Lewis, kuid ega žürii saa üht filmi ka üle kullata. Ja miks mitte ­anda meesnäitleja Hõbekaru Iraani näitlejale Reza Naji’le, kes olmelises külakomöö­dias – meenutas see küll Stalini-aegseid optimistlikke kolhoosifilme – kehastas jaanalinnufarmist vallandatud ja linnas elatist teenivat mootorrattatakso juhti.


Naisosa Hõbekaru Sally ­Hawkinsile filmis “Muretu” tähendas, et sellest filmist mööda vaadata ei saanud. Kriitikud hindasid seda kõrgelt, 3,2 punktiga, ja film asus hindamistabelis teisel kohal. Harilikult sotsiaalkriitiliste töödega menu pälvinud režissöör Mike Leigh oli seekord teinud karakterkomöödia kolmekümneaastasest temperamentsest kooliõpetajast, kes lahendab iga elusituatsiooni ammendamatu rõõmsameelsusega. Jäägitult optimistlik film kaunistas “Berlinalet”, seda hindasid eriti kõrgelt Inglise kriitikud ja film jõudis kriitikute otsusel teisele kohale. Ise kõhklesin viimase hetkeni ja pidanuksin sellele andma neli tärni, kuid jäin pidama kolmele. Eksisin. Hiinlase Wang ­Xiaoshuai minimalistlik peredraama “Lootes armastusele” seostas euroopalikku ­selgelt struktureeritud ja aasialikku “kulgevat” filmilaadi (auhind stsenaariumi eest). Oma vähihaige lapse elu eest fanaatiliselt ja vahendeid valimata võitlev naine tõstatas küsimusi eeti­lise lubatavuse piiridest.


Ülejäänud peredraamad, mis moodustasid võistlusfilmide enamiku, jättis žürii auhindamisel kõrvale. Kuid ega need kunstiliste õnnestumiste hulka kuulunudki.


Peaks veel kõnelema mehhiklase ­Fernando Eimbcke stiilselt välja peetud aeglastes pikkades kaadrites kulgevast kolkaküla vaikelust “Tahoe järv”. Iseenesest ilus “aegluubis” elu surub aga n-ö väikesed inimesed veelgi väiksemaks. Filmi pärgas oma auhinnaga FIPRESCI ning sellele andsid sakslased oma Alfred Baueri “uute perspektiivide” auhinna.


Film, mis linastus võistlusprogrammi viimasena ja jäi avalikkuse tähelepanuta (aga viimasega on see alati nii – lõpp sumbub auhinnagala melusse), oli Ameerika minimalistlik indie-töö Lance Hammerilt “Raskus” (Taak), mis esitas neegerpere draamat Mississippi delta kolkas omalaadses vaesusepoeetika vormis. Kaasa mängivad hall taevas ja tühjad põllud. Ameerika esinduslikemal, Sundance’i festivalil korjas see režii ja operaatori preemia.


“Berlinale” pakkus siiski tippe ja juhatas lootusrikkalt sisse algava filmiaasta. Berliinist korjavad endale filme paljud festivalid. Väike külalistuumik käib igal suuremal festivalil. Selle moodustavad olulisemate ajalehtede ja filmiajakirjade kriitikud ning arvukate festivalide esindajad. Nemad on huvitatud filmikunsti hetkeseisust ja võimalikest prognoosidest. Publik aga leiab eest ootamatusi ja eksootikat pakkuva alternatiivlevi. Maailm tuuakse praegu koju kätte.