29.02.2008, 00:00
Berlinale juhatas sisse tänavuse filmiaasta
Üksluisel taustal triumfeerisid omanäolised poliitikafilmid, tõdeb Berliini filmifestivali žüriiliikmena kogenud Jaan Ruus.
Berliini filmifestivali ollakse harjunud pidama hea poliitilise filmi
festivaliks. Selline on mainet kujundavate kriitikute eelhoiak. Aga samuti
produtsentide oma, kes filme festivalile pakuvad. Nii ei jää ka
valikukomisjonil muud üle kui asuda sorteerima sihtsuunitlusega pakutavat
menüüd, ja midagi suupärast nad ikka leiavad.
Võtsin osa festivali päevakirja Screen at the Berlinale
(Inglise filmitööstuse ajakiri Screen International on Ameerika
Variety Euroopa analoog) kriitikute žürii tööst. Kaheksa
kriitikut (Brasiiliast, Itaaliast, Taanist, Eestist, kaks Saksamaalt, kolm
Suurbritanniast, sh üks ajakirja poolt) pidid oma hinnangud kohe
pärast filmi vaatamist andma viiepallisel skaalal
“suurepärasest” (excellent – viis tärni) kuni
halvani (bad – suur X). Me ei kohtunud kordagi. Teame üksteist ka
vaid eelmistest festivalidest, pooli kolleege pole ma kordagi näinud. See
ei takistanud lõppkokkuvõttes hinnangute kokkulangemist, nagu
oleksime võimlemis- või tantsuvõistlustel. Ja alati on
äärmusi. Jõudu nõuab ülesanne seetõttu, et
sul peab otsekohe pärast filmi vaatamist hinnang olemas olema. Festivali
enda žürii saab otsustamisel plusse ja miinuseid vaagida, sest tervikpilt
on silme ees.
Mõeldud oli Screeni žürii
ajakirjanduslikuks pilguköitmiseks, et publikul oleks igaks päevaks
põnevust, aga ka võrdlusmaterjaliks omaenda hinnangute
kujundamisel.
Kriitikute arvamuse kohaselt jäi festivali
parimaks Paul Thomas Andersoni “Veri hakkab voolama”, mida
näidati kohe esimesel päeval, reitinguks 3,3. Kriitikud on
üldiselt võrdlemisi kitsid kiitma, iseennast peavad aga
ülimaiks maitsekohtunikeks. Olen siiski täheldanud, et hea film saab
tunnustuse olenemata hindaja soost ja nahavärvist, sünni- ja
elukohast. Määravaks saab elu- ja kunstikogemus ja maitse.
“Veri...” oli nagu eepilis-teaterlik tummfilm ühe esimese
Ameerika naftamiljonäri (tegevus läinud sajandi algupoolel) piiritust
elujõust, aga ka sama piiritust ahnusest. Kusjuures rahahullustuse ja
usuhullustuse vahele on seatud võrdusmärk. Ja piiramatu võim
toob kaasa eetiliselt väärad otsused. Filmi aluseks olevat Upton
Sinclairi romaani “Õli!” (ehk siis “Nafta!”)
võime lugeda ka eesti keeles, ilmunud enne sõda Nobeli
laureaatide sarjas. Näitleja Daniel Day-Lewise (“Minu vasak
jalg”) võimas mäng kannab filmi kogu kahe ja poole tunni
jooksul. Hinnates kõrgelt Eesti näitlejaid, mõtlen siiski,
et meilt suutnuks seda rolli kehastada vaid Ruut Tarmo (1891–1967). Olgu
öeldud, et “Veri...” jookseb praegu meie kinodes.
Festivali enda žürii ilmselt leidis, et film on juba küllalt kuulus
(Oscarite kampaania) ja andis talle vaid režii Hõbekaru ja lisas muusika
Hõbekaru Jonny Greenwoodile. Moraalitu usumehe stseenides kuuleme
muide ka Arvo Pärdi muusikat.
“Berlinale” enda
žürii esimees, kõrgetasemeliste poliitikaaineliste
mängufilmide lavastaja, festivali ajal 75seks saanud Costa-Cavras
tõstis peaauhinnale, Kuldkarule, Brasiilia “Eriüksuse”,
lavastajaks José Padilha. Igal juhul esileküündiv film. Seda
võis hinnata nii reitinguga “üks” kui ka reitinguga
“neli”, ise pidasin seda kolme palli vääriliseks.
Kriitikutelt teenis see 2,4 punkti, jäädes viiendale kohale. Politsei
verine võitlus narkokaubitsejatega avaldus põhiliselt politsei ja
kaubitsejate vastastikku tulistamises tänavatel, valdavalt üld- ja
keskplaanides, kuid võetud käsika
ameraga. Filmi traageldas kokku eriüksuse kapteni peamiselt pealeloetav
minajutustaja tekst. Hõlmas film narkomaaniat ja politseivägivalda,
aga käsitlust leidsid ka reetmine ning korruptsioon politseis.
Vormilt meenutas “Erirühm” illustratiivseid dokumentaale,
mida sidus seebiooperlik tekst. Kuid metsik tegevus ja montaažitempo tegid
selle mõjuvaks.
Iraagi sõja aineline
“Tavaprotseduur”, kahetunniseks paisutatud võimas
pildimäng (žürii suur eripreemia, tähtsuselt teine auhind), oli
võistlusprogrammi ainus dokumentaalfilm. Ajakirjandusest ammu tuttavate,
alasti, alandavates poosides Iraagi sõjavangidest tehtud fotode
kriminaaluurimise käsitlus Ameerika sõjaväepolitsei poolt oli
tehtud nähtavalt suure rahaga. Režissöör Errol Morris rakendas
kõiki teadaolevaid digitaalkunsti võimalusi. Ja läks
üle piiri, nagu sel puhul ikka, kui kasutada on suurepärane uus
tehnika ja palju raha. Kuid žürii andis eksimatult kahele kõige
isenäolisemale filmile oma kaks kõrgeimat auhinda. Ka kriitikutelt
3,0 punkti (ka mina), n-ö meie žürii kolmas koht.
Festivali parim meesnäitleja, nagu ennist kirjutasin, oli vaieldamatult
Daniel Day-Lewis, kuid ega žürii saa üht filmi ka üle kullata.
Ja miks mitte anda meesnäitleja Hõbekaru Iraani
näitlejale Reza Naji’le, kes olmelises
külakomöödias – meenutas see küll
Stalini-aegseid optimistlikke kolhoosifilme – kehastas jaanalinnufarmist
vallandatud ja linnas elatist teenivat mootorrattatakso juhti.
Naisosa Hõbekaru Sally Hawkinsile filmis “Muretu”
tähendas, et sellest filmist mööda vaadata ei saanud. Kriitikud
hindasid seda kõrgelt, 3,2 punktiga, ja film asus hindamistabelis teisel
kohal. Harilikult sotsiaalkriitiliste töödega menu pälvinud
režissöör Mike Leigh oli seekord teinud karakterkomöödia
kolmekümneaastasest temperamentsest kooliõpetajast, kes lahendab
iga elusituatsiooni ammendamatu rõõmsameelsusega.
Jäägitult optimistlik film kaunistas “Berlinalet”, seda
hindasid eriti kõrgelt Inglise kriitikud ja film jõudis
kriitikute otsusel teisele kohale. Ise kõhklesin viimase hetkeni ja
pidanuksin sellele andma neli tärni, kuid jäin pidama kolmele.
Eksisin. Hiinlase Wang Xiaoshuai minimalistlik peredraama “Lootes
armastusele” seostas euroopalikku selgelt struktureeritud ja
aasialikku “kulgevat” filmilaadi (auhind stsenaariumi eest). Oma
vähihaige lapse elu eest fanaatiliselt ja vahendeid valimata
võitlev naine tõstatas küsimusi eetilise lubatavuse
piiridest.
Ülejäänud peredraamad, mis moodustasid
võistlusfilmide enamiku, jättis žürii auhindamisel
kõrvale. Kuid ega need kunstiliste õnnestumiste hulka
kuulunudki.
Peaks veel kõnelema mehhiklase Fernando
Eimbcke stiilselt välja peetud aeglastes pikkades kaadrites kulgevast
kolkaküla vaikelust “Tahoe järv”. Iseenesest ilus
“aegluubis” elu surub aga n-ö väikesed inimesed veelgi
väiksemaks. Filmi pärgas oma auhinnaga FIPRESCI ning sellele andsid
sakslased oma Alfred Baueri “uute perspektiivide” auhinna.
Film, mis linastus võistlusprogrammi viimasena ja jäi avalikkuse
tähelepanuta (aga viimasega on see alati nii – lõpp sumbub
auhinnagala melusse), oli Ameerika minimalistlik indie-töö Lance
Hammerilt “Raskus” (Taak), mis esitas neegerpere draamat
Mississippi delta kolkas omalaadses vaesusepoeetika vormis. Kaasa mängivad
hall taevas ja tühjad põllud. Ameerika esinduslikemal,
Sundance’i
festivalil korjas see režii ja operaatori preemia.
“Berlinale” pakkus siiski tippe ja juhatas lootusrikkalt sisse
algava filmiaasta. Berliinist korjavad endale filme paljud festivalid.
Väike külalistuumik käib igal suuremal festivalil. Selle
moodustavad olulisemate ajalehtede ja filmiajakirjade kriitikud ning arvukate
festivalide esindajad. Nemad on huvitatud filmikunsti hetkeseisust ja
võimalikest prognoosidest. Publik aga leiab eest ootamatusi ja
eksootikat pakkuva alternatiivlevi. Maailm tuuakse praegu koju kätte.