Kuidas pääseb miljonär vanglast?

Kuigi üks viimaste aastate kõmulisemaid kohtuprotsesse lõppes täieliku läbikukkumisega, ei tähenda õigeks- mõistev kohtuotsus automaatselt, et Vladimir Panovile ja Priit Tikerpele süüdistuse esitamine oli kättemaks, farss või vandenõu.

Selles, et kaks endist – Tallinna abilinnapea Vladimir Panov ja kaitsepolitsei tippametnik Priit Tikerpe – pistisesüüdistuses õigeks mõisteti, ei ole iseenesest midagi halba. Vastupidi – õigeksmõistev kohtuotsus näitab, et politseil ja prokuröridel ei olegi alati õigus. Et iga mees, keda käeraudu pidi mööda linna veetakse, ei ole tingimata kurjategija. See teadmine on õigusriigis igati tervitatav ja seda ei tasuks ühelgi lugejal unustada. Aga sellest ei piisa, et õigeksmõistvat kohtuotsust suure rõõmuga vastu võtta.

Esiteks on halb, et vastamata jäi kogu aastaid kestnud menetluse olulisim küsimus – kas oli kuritegu? Seda isegi madalaimal, maakohtu tasemel.

Süütuse presumptsiooni silmas pidades on õigeks mõistetud isandatel täielik õigus nimetada aastatepikkusi piinu “õigusmaffiaks” ja kalkuleerida kahjutasunõudeid, samas tuleb (neilgi) möönda, et me ei tea tänaseni, kas Tallinna kommunaalmajandust kureerinud Panovile kuuekohalise summa eraldamine oli kuritegu või mitte.

Veel halvem on see,  m i k s  asi lõppes just nii, nagu lõppes, ehk miks kohus otsuseni ei jõudnud. Sel­lel on omakorda kaks põhjust. ­Kõige­pealt see, et tunamullu kevadel otsustas üks kohtunik kohtuotsuse langetamise asemel lõpetada oma karjääri altkäemaksu­süüdistusega. Teiseks aga asjaolu, millele riigiprokurör Helga ­Aadamsoo sel esmaspäeval Pärnu kohtumajas viitas – ta ütles, et kogutud tõenditest ei piisa süüdistuse toetamiseks, sest riigi­kohtu viimase aja praktika on tänaseks oluliselt muutnud suuliste tõendite hindamist kohtus.

Kingitus, halb äri või kuritegu?

Et Vladimir Panov ja Priit Tikerpe on õigeks mõistetud ja otsust keegi edasi kaevata ei kavatse, võiksime ajaloolise täpsuse huvides veel viimast korda süveneda, milles neid õigupoolest süüdistati.

Sündmuste ahel sai alguse 2001. aasta suvel, kui Keskerakonna liige Vladimir Panov müüs ärimees Andres Davõdovile OÜ Apollo Baltic osakud. Hind oli vaid 600 000 krooni, kuigi 2003. aasta kevadel väitsid mitu allikat meile, et sama kauba eest oldi Panovile valmis maksma üle kümne miljoni.

Ostu-müügilepingus oli sees huvitav tingimus, mis saigi kriminaalsüüdistuse tuumaks. Kui osakute müügihind oli 600 000 krooni, siis sellest pool maksti Panovile kohe, teine pool aga oli seotud tingimusega: “300 000 krooni kuulub väljamaksmisele peale seda, kui Apollo Baltic on saanud tehnovõrkude kasutusloa Kakumäel ja kui linn on firmaga sõlminud vee- ja kanalisatsiooni teenuste osutamise lepingu.”

Kuigi nimetatud tingimus ei täitunud, maksis Andres Davõdovi firma OÜ Infestus Panovile ülejäänud 300 000 krooni siiski ära, aga alles pärast seda, kui lihtametnik Panovist oli saanud abilinnapea Panov.

Keegi ei suutnud uurijatele veenvalt põhjendada, miks abilinnapeale lepingute puudumise kiuste raha maksti, sestap pidas prokuratuur seda pistiseks. Järeldati, et kuigi Panov ei ole tingimusi täitnud, maksti talle summa siiski ära, sest mine tea, millal tema soosingut tarvis läheb. Loomulikult nimetasid Panov, Tikerpe ja Davõdov toimunut äritehinguks, mille sisu on rangelt vabatahtlik. Piltlikult öeldes ei ole ju briljantkee müümine 25 krooni eest tingimata kuritegelik. Ent kui eeldada, et äritehingute eesmärk on võimalikult suure kasumi teenimine, näis asi kahtlane. Seda enam, et “kingituse” tegija tegevusvaldkond ja Panovi tolleaegne ametialane pädevus langesid otsapidi kokku.

“Kui Davõdov ja Tikerpe tõesti tahtsid heast südamest ilma mingi tagamõtteta ja vastuteene soovita Panovile 300 000 krooni välja maksta vaatamata sellele, et ostu-müügilepingus sätestatud tingimused ei olnud saabunud, ei oleks üldse pidanud neid tingimusi lepingusse panemagi,” ütles prokurör kohtule süüdistuskõnes aastaid tagasi.

Mis on pistis?

Tartu ülikooli juuratudengid saavad harilikult teisel kursusel ülevaate karistusõigusest. “Pistise võtmine,” õpetatakse neile, “tähendab ametiisiku poolt vara või muu soodustuse vastuvõtmist vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud või on alust arvata, et ta edaspidi paneb toime seadusega lubatud teo. Pistis võib olla igasugune varaline hüve või soodustus.”

Väga olulised on siinkohal paar nüanssi. Esiteks piisab, kui ametnik on pelgalt valmis teatud tegusid tegema või lubab teatud tegusid teha. Seejuures ei peagi tegu olema täpselt kindlaks määratud. Kuriteo koosseisu tuvastamiseks piisab, kui ametniku pädevus ja pistiseandja tegevusala võimaldavad teha järeldusi ostetud teenuse laadi kohta.

Kohus nagu õppefilm

Kui keegi peaks kunagi soovima lavastada filmi kohtuprotsessist, mida ei tohi olemas olla, sobiks kõnealune juhtum ideaalselt eeskujuks. Eriti vürtsikad asjaolud seonduvad kohtunik Ardi Šuvalovi persooniga.

Eestis on umbes kakssada kohtunikku. Korraga on neil nn aktiivses menetluses umbes ­tuhat kriminaalasja. Neist vaid ühes oli kohtu all endine kaitsepolitseinik. Kui suur on tõenäosus, et kõigist kohtunikest riskib altkäemaksu võtta just see ainus, kes peab otsustama ekskaitsepolitseiniku süü? See on küsimus kõrgema matemaatika valdkonnast, aga tõenäosus on kaduvväike. Küllap kohtunik Šuvalov aimas või teadis, et just tema oli ülemöödunud aasta kevadel see kohtunik, kes ei tohi punase fooritulega teed ületada, kõrtsis napsu võtta, turvavööd lahti unustada, rääkimata isegi anekdoodi vormis vihjetest altkäemaksule. Miks? Sest nagu iga teinegi kohtunik, teadis ju temagi, et Kapo oskab ideaalselt matkida ja menetleda altkäemaksujuhtumeid, aga veel paremini oskab asutus hoida oma (endisi) kaastöötajaid.

Ometi tegi just tema 2006. aasta aprillis karuteene nii oma karjäärile kui ka kõnealusele kriminaalasjale. Kui uskuda süüdistust, võttis ta kohtualuselt Andres Davõdovilt soodsa otsuse tegemise eest 1,1 miljonit krooni altkäemaksu. Kas Šuvalov ka süüdi mõistetakse, selgub juba jaanuari lõpus.

Ent kui ajakirjanikud pärast kohtuniku vahistamist Kapo poolt esitasid reipalt detaile, mis värvi kilekotis räpane raha oli või missugusel mööblitükil istudes kohtunik altkäemaksu küsis, jäid ometi vastuseta paar küsimust.

Näiteks: miks kohtunik ikkagi riskis kogu oma karjääri ja mainega nii tühise summa pärast? 1,1 miljonit ei ole enam kui kohtuniku kahe aasta palk või kolme aasta pension.

Miks ärimees Andres Davõdov, kes ennast kogu protsessi vältel süütuks tituleeris, kohtunikule altkäemaksu pakkus, sel moel end justkui süüdi tunnistades?

Küsida võib sedagi, kas kohtunik Šuvalovi minevikus, näiteks tema tegevuses 80. aastatel, ei võinud olla midagi säärast, mis tegi ta mõjutatavaks? Võib-olla nõustus ta altkäemaksu võtma mingi surve mõjul, oll es sunnitud valima kahe halva variandi vahel. Võimalik, et kunagi saame teada.

Täna jagunevad kõmulise kriminaalasja järelehüüded laias laastus kaheks: enamik tervitab “poliitilise tellimustöö” kokkukukkumist, vähem on neid, kes küsivad, miks ikkagi nii läks. Jätame esimesed rõõmustama ja püüame vastata teistele.

Riigiprokurör Aadamsoo loobus süüdistusest, mispeale kohus mõistis mehed õigeks. Riigiprokuröri põhjendus ei tee aga tuska mitte ainult neile, kes eri motiividel Panovi ja Tikerpe ristilöömist ootasid, vaid ka neile, kes kohtu tegevusele ja Eesti karistusõiguse arengule erapooletult kaasa elavad. Ta ütles, et riigikohtu praktika on tänaseks nii palju muutunud, et selles kriminaalasjas ei piisa enam kohtueelses menetluses kogutud tõenditest. “Jah, ma oleksin võinud veel kaks aastat kohut käia,” ütleb Aadamsoo, “kutsuda need 25 tunnistajat Pärnusse ja lasta neil sündmusi meenutada – seda kõike ainult selleks, et lõpuks ikkagi leppida õigeksmõistva otsusega, sest juba varasematel istungitel muutsid paljud tunnistajad oma ütlusi või teatasid, et nad ei mäleta sündmusi. Vastavalt riigikohtu viimase aja praktikale ei saa sel juhul tunnistajate varasemaid ütlusi enam tõendina kasutada.”

Kuidas see võimalik on?

Meenutame detsembrikuist artiklit “Ühe mõrva lugu”. See oli lugu Tartumaal Aru mõisas elanud vanadaami Mall Kirsipuu julmast tapmisest ja põhjustest, miks see lugu ilmselt õiglast lahendust ei saa. Tõdesime loos, et täna kehtiv kriminaalmenetluse seadustik ja sellele riigikohtu poolt antud tõlgendused ei luba enam tõendina kasutada tunnistajaid, kes on oma ütlusi muutnud või eeluurimisel räägitu kohtuistungiks “ära unustanud”. Sedasi on loodud olukord, kus süüdi mõista saab üksnes neid kurjategijaid, kellel selle vastu midagi ei ole. Seevastu rafineeritud kurjategijate või ühiskonnategelaste, kellel on vahendeid tunnistajate mõjutamiseks, süüdistamine ja kohtu alla andmine on muutunud mõttetuks.

Ennustasime, et algamas on õigeksmõistvate kohtuotsuste laviin ja seda mitte sisuliste ega vormiliste vigade tõttu, vaid seetõttu, et Eestis käibiv võistlev kohtuprotsess ignoreerib lihtsat tõsiasja, et tunnistajad on inimesed, kellel on hirmud ja ihad, mistõttu nad võivad unustada või ümber mõelda.

Nimetagem seda võistleva kohtuprotsessi eripäraks Eesti moodi. Tõdegem, et niigi pime õigusejumalanna on tänases Eestis ka kätetu ja hambutu.

Sündmuste kronoloogia

Juuli 2001 – Vladimir Panov müüb oma osaluse osaühingus Apollo Baltic Andres Davõdovi osaühingule Infestus 300 000 krooni eest. Veel 300 000 krooni on seotud tingimustega, et Apollo Baltic saab tehnovõrkude kasutusloa ja et linn sõlmib firmaga vee- ja kanalisatsiooniteenuste lepingu.

Detsember 2001 – Panov saab abilinnapeaks, tema tegevusalaks saab kommunaalmajandus.

Jaanuar 2002 – Andres Davõdov annab notar Maive Ottasele loa vabas­tada deposiidist 150 000 krooni. Summa kantakse Panovi arvele.

Märts 2003 – Priit Tikerpe annab notarile korralduse Panovile üle kanda veel 150 000 krooni. Keskkriminaalpolitsei vahistab mõlemad mehed hetkel, kui nad notari­büroost välja astuvad.

Suvi 2003 – seitsmeköiteline kriminaaltoimik saadetakse Tallinna Linnakohtusse.

September 2003 – Tallinna linnakohus taandab ennast täies koosseisus, sest kohtualune Tikerpe on nende kolleegi Merle Partsi abikaasa.

Kevad 2004 – uueks kohtunikuks määratakse Ardi Šuvalov.

Oktoober 2004 – riigiprokurör Piret Paukštys nõuab Panovi ja Tikerpe karistuseks kahe aasta ja kuue kuu pikkust vangistust, millest nad peavad kohe vanglas ära kandma kuus kuud. Kaitsjad nõuavad meeste õigeksmõistmist.

November 2004 – selle asemel, et langetada otsus, uuendab kohtunik Šuvalov ilma poolte arvamust küsimata kohtuliku uurimise ja nõuab täiendavate tunnistajate kohtusse kutsumist. Järgneva aasta jooksul jääb istung mitu korda ära.

Aprill 2006 – kaitsepolitsei vahistab kohtunik Šuvalovi.

Detsember 2006 – riigikohus määrab uueks kohtupidamise kohaks Pärnu maakohtu.

Kevad 2007 – juhtumi võtab üle riigiprokurör Helga Aadamsoo. Krimi­naalasjast eraldatakse ärimees Andres Davõdovit puudutavad materjalid.

Jaanuar 2008 – Aadamsoo loobub süüdistusest Panovi ja Tikerpe vastu, sest kehtiva seaduse valguses ei ole tema käsutuses piisavalt süütõendeid. Kohus mõistab mehed õigeks.