21.03.2008, 00:00
Küünilise kosmopoliidi kurvast saatusest
Gustav Naani käsitlev näidend on hoolega tehtud teatri-essee, arvab Kalev Kesküla.
“Sigma Tau-C705”
Autorid Enn Vetemaa, Erki Aule, Merle
Karusoo. Lavastaja Merle Karusoo.
Osades Rein Oja, Mait Malmsten, Tiit
Sukk, Mari-Liis Lill, Laine Mägi jt.
Esietendus Draamateatris 16.
märtsil 2008.
Kui Gustav Naan (1919–1994) mind 1983.
aasta suvel Eesti Nõukogude Entsüklopeedia toimetusse
tööle võttis, olid tema paremad päevad juba
möödas. Avalik poleemika ja konfrontatsioon rahvuse
südametunnistuseks kehastunud 40 kirja autoritega, eeskätt Jaan
Kaplinski ja Arvo Valtoniga, oli asetanud ta avalikult ebameeldiva võimu
poolele.
Toimetuse koosolekutel ta kuigi innustavalt ei
mõjunud, piirdus tõdemusega, et ühiskondlik situatsioon on
muutunud ja me ei saa endale lubada enam selliseid vabadusi kui ENE esimeses
väljaandes ning lõpetas jutu mõne anekdoodiga Stalinist
või seksist. Naisalluvatele pakkus liftis lehmakommi, tõsisemad
lähenemiskatsed (mõnd siiski meenutati) olid jäänud
1970ndatesse.
Naani viimaseid suuri hetki mäletan 1979.
aastast ülikooli Vanemuise tänava ringauditooriumist, kus ta avaldas
arvamust, et totalitaarsed süsteemid on põhimõtteliselt
aatomi-eelse ajastu nähe. Perestroika saabumise ajaks oli ta aga kaotanud
sellesse väitesse usu ja valis vale poole. Aga eks ta vanade
parteitöötajate hulka ju kuuluski ning vahest polnudki tal
pärast 40 kirja heitlusi palju valida. Tublide rahvuslikult meelestatud
entsüklopedistidena kangutasime Naani lahti ja valisime peatoimetajaks
Ülo Kaevatsi. Tema lahkumine ühiskonnaelu lavalt rahvusreeturi
mainega oli üsna nukker, viimased ülesastumised olid poisikeselikud
katsed veel kedagi irriteerida. Gustav Naani matustel osalejate tarvis tellis
Teaduste Akademia mikro(!)bussi, aga sedagi ei saadud vist täis.
Esietendusel saalis kohtas paljusid 40 kirja autoreid, kel vaevalt et on
temast häid mälestusi.
Teatrikavas on ära toodud
Naani märgukiri EKP Keskkomiteele, mis hiilgab jõhkra stiili
poolest.
Kardetavasti mäletatakse Naani täna kui üht
vana vihast veidrikust kommarit. Historistlikumaks suhtumiseks võiks
pidet pakkuda lavastuses videointervjuuna toodud noore Rein Veidemanni
vaimustatud hinnang Naani esseedele. 1970-ndail oli Naan kahtlemata staar,
kelle kirjutised pakkusid uusi vaateid ja ründasid moralismi. Mida rohkem
abielulahutusi, seda paremaks muutub abielu kvaliteet, seletas ta
optimistlikult.
Nagu kirjutas füüsik ja
entsüklopedist Harry Õiglane oma järelehüüdes
kolleegile (Eesti Ekspress, 4. veebruar 1994), algas kosmoloog Naani
tähetund juba 1951, kui ta avaldas ajakirjas Voprosõ Filosofii
artikli relatiivsusteooria kaitseks. See põhjustas poleemika kogu
sotsialismileeris ja lõppes Naani võiduga. Naani teeneid
Tõravere observatooriumi kujundamisel maailmamainega teaduskeskuseks
pidas Õiglane hindamatuks. 1969 Loomingus ilmunud artikkel
“Võim ja vaim”, mis kinnitas, et “antud
ühiskonnakorra iga on seda lühem, mida enam usutakse, et stabiilsus
on saavutatav mutrite kinni keeramisega”, pidi mõjuma
totalitaarses vangipõlves lohutavalt. Naani kui põneva ja
“teadusliku” (ta armastas rünnata argiteadvust)
ühiskondliku mõtleja üldine populaarsus kestis kuni 1980ndate
alguseni, kui ta asus kindlalt partei barrikaadidele. Miks Naan otsustas, et
just tema peab Eesti Augeiase talli rahvusluse sõnnikust puhastama? Ei
tea, vahest oli noorte peale solvunud, vahest uskus, et aeg on sihuke, mis
nõuab selgeid sihte, jõuvõtteid.
Eelöeldu
tuleb ka näidendist välja. Autorid on Naani artiklid ja teda
puudutavad materjalid korralikult läbi tö&o
uml;tanud. Näidend kujutab Naani egotsentrilise kosmopoliidi (nii
iseloomustas teda ka Õiglane) ja hiilgava demagoogina. Akadeemik esineb
ühiskondlikus registris, mingit siseelu näidendis ei avata.
Nimiosalisel Rein Ojal on akadeemikuga välist sarnasustki,
võõrsõnu hääldab ta venepäraselt, nagu Naan
tõesti tegi. Peategelast käigus hoidvaks mootoriks paistab olevat
edevuse jõud ning vahest sellega seotud seksihimu (mis pole muidugi
mingi etteheide, see oli tollal progressiivne). Oja on päris vägev
– kuigi suuresti ühes registris.
Küünikuks
jääb ta ka armukesega rääkides, kuigi voodiveerel
võinuks olla vähe sõbralikum. Aga küllap iseloom ei
luba.
Et ülejäänud tegelased on vaid taust hiilgava
isemõtleja presenteerimiseks, ei oska nende rolliesitusest palju
rääkida. Tõsiseltvõetavate dialoogipartnerite
puudumisest on natuke kahju – intriig ei sõlmu, karakterist saab
nähtavaks vaid hallis ülikonnas kuulikindel jutlustaja. Vahest oleks
võinud Kaplinski tollased kirjutised kah läbi lugeda ja panna
praaliva akadeemiku vastu teise lavanurka üks panteistlik-pateetiline
poeet? Praegu jääb etendusest mulje kui teatraliseeritud esseest,
iseenesest heast ja hoolega tehtust. Ning kättemaksuinglid krokodill Gena
ja Potsataja on väga hea leid.
Lõpuks võiks
meenutada, et üks hiilgava mõistusega egotsentriline kosmopoliidist
küünik on ju väga moodne inimene, atraktiivne isegi praegusel
rahvusluse tõusu ajastul.
“Naan ei anna välja
positiivse kangelase ega kurja deemoni mõõtu, kuigi mõlema
jooni oli tal hulgaliselt,” kirjutas järelehüüdes
Õiglane. Draamakirjanduse aineks selline mees sobib.