“Discipline”
(Island)
Ainus pala
Janet Jacksoni kümnendal kauamängival, mille meloodia lükkab
pikali ja mille produktsioon ei räägi kõike liiga selgelt
ära, vaid jätab tunded hämaravarju, nii nagu see oli Janetiga
tema parimatel päevadel, on plaadi nimilugu. Niiske ja õhkuahmiv
linade-vaheline ballaad, mille seksobjekti poole pöördub Janet
paraku tiitliga “daddy” (mis mänge selles perekonnas küll
harrastatakse). Ainus pala õe Janeti uuel albumil, mis osutab, milline
võiks olla uus ja samas huvitav uus-Janet, on “So Much
Betta”. Daft Punki “Technologicult” laenav kiddy ja robotlik
tume klubitükk, mis mõjub paraku kerge vahepalana.
Ülejäänud albumist on produtsentide (peamiselt abikaasa
Jermaine Dupri ning Rodney Jerkins) vehkleval abil saanud sihitu, hüplev,
häirivalt fragmentlik ja torkivalt killustatud, kuid üliaktiivne ja
pealetükkiv küborgite seksfantaasia. Kus Janeti häälele
lauluviisideks ruumi ei antagi, pigem teeb ta suu – olgu meil käes
klubi-tants, laia naeruga poptükk või aeglane võrgutamine
– korraga viiel erineval helikanalil kahe sekundi jooksul erinevalt
“ääh!”. Lugudeta stuudiotrikkide tulevärk.
4
