Kaitseväe juhataja Aleksander
Einseln kartis pealtkuulamist nii paaniliselt, et julges oma tegelikke
mõtteid avaldada üksnes välissaatkondades toimunud
kohtumistel.
See selgub Rootsi sõjaväeluure MUST
ülema, kindralmajor Erik Rossanderi tunnistusest Estonia laevahukuga
tegelenud Riigikogu komisjonile.
Rossander rääkis 2.
juunil 2006 Stockholmis toimunud kohtumisel märksa rohkem, kui komisjon
oma lõpparuandes avalikustas. Muuhulgas mainis rootslane, et
sõjatehnika vedudega olid Eesti poolelt
seotud üks mereväeohvitser ja keegi luurekoordinaator.
Nende isikuid ei suutnud komisjon tuvastada.
Ekspress avaldab
huvitavamad katked Rossanderi tunnistusest.
Küsimus:
Milline oli rootslaste koostöö venelastega?
Erik
Rossander:
Oli koostööd venelastega, sest otsekontaktid
on kõige efektiivsemad.
Pealegi ei teadnud Rootsi pool
esimestel aastatel, keda konkreetselt sai usaldada Eestis.
Konkreetsete “sõjatehnika” vedude puhul oli tegemist
ühe Eesti mereväeohvitseri infoga, et ühes majas, mille Vene
sõjavägi oli maha jätnud pärast Eestist lahkumist, on
dokumente ja tehnikat, mille väärtust eestlased ei osanud kindlaks
teha ning hinnata. Eesti pool palus abi tehnika identifitseerimisel. Selles
osas tegid koostööd Eesti ja Rootsi luureohvitserid.
Evelyn Sepp: Kas seda tehti koostöös Eesti
ametkondadega?
Rossander: Sõltub, mida pidada
koostööks. Materjalide transport on ju lõpptulemus. See sai
alguse sellest, et Eesti pool teatas, et on huvitavaid materjale.
Esimesel korral saadeti Eestisse tavaline pikap-Volvo. Selgus, et materjale
on nii palju, et kõik siiski ei mahu ühte autosse.
Nädala pärast sõideti uuesti Eestisse VW bussiga ja viidi
kogu materjal ära.
Osa vedudest olid mitmesugused
dokumendid, teine osa elektroonilised sidevahendid, mis edastati
analüüsimiseks FRA-le (Rootsi signaalluure – EE). Osal
materjalil polnud mingit väärtust, suuremal osal, kuid osa
materjale olid äärmiselt väärtuslikud.
Trivimi Velliste: Kuidas veod toimusid?
Rossander: Kõige mugavam oli minna tavalaevaga, sest kiirkaatrid
oleksid tõmmanud liialt tähelepanu. Samuti oli kiirkaatritel
piiratud kütusemahu tõttu piiratud sõiduulatus ning ka merel
laadimine, eriti arvestades, et tegu oli rahvusvaheliste vetega, oleks olnud
raskendatud. Siiski on MUST kasutanud üksikutel kordadel oma
operatsioonides kiirkaatreid.
Velliste: Kuidas oli
Eesti poolega läbi räägitud?
Rossander:
Eesti pool teatas materjalidest. Kogu transpordi
vedu korraldas Rootsi. Eesti poolele saadeti hiljem ka kokkuvõte
materjalidest ja analüüs.
Sepp: Kas antud
materjalide osas võis eksisteerida ka kolmandate riikide huvi?
Rossander:
Väga suure
tõenäosusega. Luurekoostöö ongi kohtumine partneritega
nii, et kaks kohtuvad ja vahetavad infot kolmanda kohta.
Sepp: Kas kolmas pool oleks tahtnud takistada kauba jõudmist
Rootsi?
Rossander:
Otse öeldes
– kolmas osapool, kes oleks huvi tundnud, oli Vene pool. Kuna suurem
osa materjalidest oli maha jäetud Vene sõjaväe enda
poolt, siis need ei saanud olla sellise tähendusega. Oleks absurdne, et
nende materjalide pärast oleks takistatud reisilaeva.
Velliste: Milline oli nägemus Eesti poolest 1994?
Rossander:
Olime oma partnerite Eesti,
Läti ja Leeduga väga ettevaatlikud. Hain Rebas ütles kunagi, kui
küsisin usalduse kohta, et usaldada saab ainult neid, kellel on selline
sõrmus nagu temal. (Rebas kommenteeris sel nädalal
Ekspressile, et kirjutab sellest kõigest oma tulevastes
mälestustes. Tegemist võis olla Eesti üliõpilaste
seltsi sõrmusega – EE).
Muidugi me ei teadnud, kes on kes,
ning luureasutuste vahel käis Eestis võistlus. Einseln ei usaldanud
kedagi, isegi mitte oma alluvaid. Ta ei tahtnud oma peakorteris
rääkida, sest ei usaldanud oma ruume, ning soovis kohtuda Rootsi
saatkonnas.
Velliste: Küsimus Vene luure kohta
Eestis?
Rossander:
Eestis olid nii Vene
tsiviil- kui sõjaväeluure tollal väga aktiivsed ning
võib-olla on kuni tänaseni.
Sepp: Millised veod
toimusid veel tollal Eestis?
Rossander:
Eestist veeti tollal üksnes kahel korral materjale. Teistest riikidest
rohkem... Läti ja Leedu kohta... see on tõenäoliselt
salastatud informatsioon.
Sepp: Kes olid Eestis
koostööpartnerid?
Rossander:
Kõige rohkem oli kontakte ühe luurekoordinaatoriga, kellel oli
kõige rohkem kontakte. Siin on olulised ka isiklikud kontaktid. Ma
võõrustasin teda isiklikult kahel korral.
Sepp: Kas Rootsi teostas sarnaseid vedusid kunagi ka
kolmandatele riikidele? Kas teised riigid on vedanud Rootsi kaudu mingeid
materjale?
Rossander:
MUST ei ole kunagi
teiste riikide teenistustele abi pakkunud vedudel. Kui teised riigid ka oleksid
vedanud Rootsi kaudu midagi, siis sellest rootslasi kindlasti ei teavitataks.
Rootsil on Försvarsvärkets Underrättelse Nämnd –
sõjaväeluure üksus, milles töötab kuus-kaheksa
inimest. Selle ülesanne on vaadata, kuidas on luureasutuste vahel
kõige mõttekam Rootsi huve kaitsta. Me saame teenida üksnes
Rootsi huve.
Martti Lutsar: Kas Rootsi on korraldanud
kolmandate riikidega koostöös sarnaseid operatsioone?
Rossander:
Ei. MUST ei vedanud kellegagi koos
midagi – ainult üksi.
Sepp: Kaitseministeeriumi
ametnikud kinnitasid komisjonile, et teatud vedusid teostati Rootsi
allveelaevadega miinitõrjeoperatsiooni nime all.
Rossander:
Ma ei ole sellest kunagi midagi isegi kuulnud,
mitte kunagi! MUST tegeles küll miinitõrjeoperatsioonidega, sest
MUSTil on väga hea know-how veealusteks operatsioonideks.
Sepp: Mida arvate Estonia laevahuku komisjoni aruandest?
Rossander:
Raport oli vilets. Laev ei olnud
tehniliselt valmis, see opereeris erilepingu alusel, sest oli mõeldud
sõitmiseks Vahemerel. Rahamaiad omanikud tõenäoliselt
koolitasid ka personali nõrgalt.
MUSTil lasti Estonia hukuga
seoses uurida üht tuukrite pilti ning küsiti, mis on kollane
pakk, mis laevakere juurest välja rippus. Lükati ümber kahtlus,
nagu oleks tegu äkitselt lõhkemata laenguga, sest kollane pakk
osutus päästeparveks, mis oli avanenud pooleldi, sest oli laeva
külge kinni jäänud.