Pompoosne monument igapäevast tööd tegemas

Vilkast ja argisest rahvavoolust hoolimata mõjub raudteejaama hoone Milanos monumendi või hauakambrina. Seda tänu edevale arhitektuurile, mille Itaalia aastal 1931 on rahvusromantiliste trendide tuultes ja Mussolini- ajastu hiilguse paistel loonud.

Maja on võimas kui monoliit, nagu Ayer’s Rock kesk Austraaliat. Küll häirivad muljet temast juba pikemat aega venivad restaureerimistööd, mille tõttu maja ümber on tihedalt kraanasid ja ehitajate soojakuid, kuid sellegipoolest.

Ilmselt on ka hoone sisu ja raudteega seotud pool hämmastav, aga siinkohal vaatleks vaid fassaadi ja nii palju fuajeed, kui tellingute vahelt paistis.

Ehitis on marmorist, aga mitte Carrara omast, millest on tehtud kuulsaid skulptuure ja millest ka tänapäeval vahel mööblidetaile tehakse. See tähendab, et mägede põuedes on peidus väga palju eri kvaliteediga marmoreid, mõni neist tihedam ja mõni hõredam, värvi- ja mustrierinevustest rääkimata. Raudteejaama oma paistab olevat urbsepoolne, nii et osalt teeb ju pesemine pildi paremaks, mispeale peaks kaduma mustad ojad, kuid lagunemise vastu aitab (nagu ka hammaste puhul) ainult paikamine või asendamine. Ja on näha, et paigatud on seda maja alalõpmata.

Koloss reedab nii oma mõõtmete kui ka vormi- ja sümbolikeelega Egiptuse- ja Vana-Rooma-ihalust, nagu kohane neoklassitsismijärgsele juurteotsimisele, peegeldades ühtlasi Mussolini kasvavat mõju. Fassaad on pööratud toomkiriku poole kulgeva laia ja sirge, lausa moskvalikus mõõtkavas metropolitänava suunas, jaamahoone katuseservalt vaatavad sinnapoole taltsutatud tiivulised hobused.

Fassaadiliigendus kasutab art-déco’likku triaadi, samuti põimub friiside ja sammaste-piilarite kapiteelide kujunduses veidra kompotina rahvusvaheline art déco egiptuse ja rooma motiividega. Klassikalisele on lähenetud modernselt, mis annab asjale ennenägematu monoliitsuse ja dekoratiivsuse.

Samasugust jõudu ja monoliitsust, “justkui maast välja kasvanud” tunnet on ka Eliel Saarise Helsingi raudteemaajas ja selle lampe hoidvates kivimeestes, kuid seal seisab kõik veel märksa paremini koos, on palju vaoshoitum ja kompositsioonilt selgem.

Pompoossed sambad, ornament, mille korrapäras on veel ampiiri, kuid millele on uus aeg andnud uue jõu, modernselt tahuline pinnaliigendus, mis usaldab pigem joonlauda kui vaba kätt, bareljeefide ja ehisnurkade täpne doseering, vajalikud sümbolid, hiiglaslikud saalid… ja äkki liigutav hoolitsus kodaniku eest – kivist pink seina ääres. Kõrge trepi mademel, kus küll kellelgi pole aega puhata. Kuid eks väljavalitud riigi kodanikul, Il Duce alamal, pidi kusagil ka mugav olema.

Fuajee ühe otsaseina pinna kaunistusest (sodiaagimärgid ja aktifiguurid) on näha, et on kasutama hakatud ka marmoripinna erinevaid töötlusi, mis tänaseks päevaks kindlalt interjöörikivi arsenali kuuluvad – poleeritud ja matti pinda, peaportaali sammaste baasil koguni rustikaalset murtud pinda.

Eelkõige haarab selles ehitises formaat, kõik on üle-üleelusuurune. Näiteks trepi pronksist käepideme ümbert kinni võtta ei saa... hea, et trepiastmed on siiski inimmõõtmes.

Eriti jõuliselt mõjuvad hiiglaslikud titaanimaskid maja nurkades, kes on ilme järgi otsustades vee väljapurskamisega tõsiselt hõivatud. Ilmselt just selleks tähtsaks toiminguks maa seest pea välja pistnud, on need näod suurimad kõigist, ülimõõtmetes isegi sellise hoone kohta. Ülalt nurgatorni otsast vaatab linna peale ka Rooma emahunt, endiselt ametis Romuluse ja Remuse imetamisega, kes oma tulevasteks vägitegudeks usinasti piimast jõudu ammutavad.

Toomkiriku kõrval on raudteejaam linna teiseks tähtsaimaks dominandiks. Pirelli torn teises väljakuservas jääb täiesti varju. Kuid uute maamärkide laviin on tulemas. Nagu selgus Vittorio Emmanuele galeriis näitusel, on Milanol auahned plaanid, millesse on kaasa haaratud ka maailma tipparhitekte. Eesmärgiks aasta 2015, kui linnas toimub maailmanäitus Expo.