1968

Andrei Hvostov kirjutab pöördeliste rahutuste aastast meil ja mujal

Ma olin tookord viieaastane. 1968 tuli mu teadvusesse hiljem ja see tulek on olnud pikaldane.

Mälestused on seotud mingite piltidega, mida ma tollal, nägemise hetkel, ei osanud selle aastaga seostada.

Näiteks üks õhtune või öine hetk läbi poolune: isa kodu uksel seismas, seljas sõduririided, nad räägivad emaga midagi vaikselt. Hommikul on isa kusagile kadunud. Tema tagasituleku järel ripub esikunagis veel pikka aega alumiiniumpandlaga rohelisest presendist sõduririhm. Nüüd ma tean, et see mälestusvirve pärineb 1968. aastast. Praha kevad, sissetung Tšehhoslovakkiasse, osaline mobilisatsioon N Liidus. Isa saadeti endise kahurväelasena Kaliningradi, kus ta ootas mitu nädalat suure sõja puhkemist.

Teine hetk kusagilt 70ndate esimesest poolest. N Liidu Kesktelevisioon näitab dokumentaalfilmi kapitalistliku maailma džunglitest. Noorsoorahutused, barrikaadid, keskaegseid sõdalasi meenutavad politseinikud. Noored inimesed linnatänavatel. Aga millised noored! Juuksed poolde selga, ennenägematud riided seljas (ainuüksi kingadest ja saabastest nende jalas võinuks luua ­oode), ning mis põhiline – nad loobivad politseinikke kivide ja pudelitega. Nagu tollal öeldi, kihvt lugu. Noorte mässajate vaatamine kaugetes kättesaamatutes maades tegi kadedusest roheliseks: kusagil pulbitses elu, kusagil võis avalikult öelda, et täna jääb kool ära, täna keerame kooli pahupidi. Nagu Cooperi laulus: School’s out for ever...!

Nüüd ma tean, et see film oli Pariisi, Lääne-Berliini, Columbia ülikoolide üliõpilasrahutustest.

Liigne on tõestada, et nõukogude propagandistid panid filmiga täiesti mööda. Minuni ei jõudnud sõnum, et Läänes on noortel elu paha. Vastupidi, ma nägin, et see on väga hea. Nad tegid seal seda, mida siin teha ei saanud. Ja nad olid ilusad. Siin nii ilusaid inimesi ei olnud.

Kui Sillamäe-nimelisel ääremaal (NB! väljaspool Soome televisooni leviala) võis 1968. aasta jätta minuvanusele inimesele kestvaid emotsioone, siis milline tundetulv tabab seda numbrit nähes neid inimesi, kes olid tollal peategelastena sündmuste epitsentris? Rahutuste neljakümnendaks aastapäevaks on prantsuskeelne maailm temaatiliste raamatutega suisa üle ujutatud. Tollaseid sündmusi analüüsivad ka saksa ja ameerika intellektuaalid. Kõiki ühendab seisukoht, et 1968. aasta mai järel oli maailm teistsugune. Vähemalt Läänes. Muutusid kombed, väärtushinnangud, sotsiaalsed suhted.

Mõni ütleb, et hierarhiline ühiskond asendus individualistlikuga. Usun seda meelsasti.

Lapsepõlves nähtud film üliõpilastest ja võmmidest võis olla nii fastsineeriv just sellepärast, et seal näidati seda, kuidas indiviidid (ilusad) murravad hierarhilisi struktuure (kah ilusaid, sest Lääne politseinikud olid Vene miilitsaga võrreldes lausa dändid, Lääne-Berliini võmmid võib-olla välja arvatud; nemad kandsid siis veel Wilhelmi aegadest pärit tobeda disainiga peakatteid).

Mõned ütlevad, et see oli kultuurirevolutsioon. Marksistlik ajaloolane Eric Hobsbawm kirjeldab oma teoses “Age of Extremes. The Short Twentieth Century 1914–1991”, kuidas juba viiekümnendatel aastatel valged anglosaksi noored hakkasid oma riietumises, muusikalistes eelistustes ja koguni kõnemaneeris jäljendama suurlinna proletaarseid kihte. Hobsbawm ütleb siiski ettevaatlikult, et see muudatus võis olla eeldus samade noorte revolutsioonilisele õhinale mõned aastad hiljem. Ta lisab, et &ldqu o;mood on tihtipeale prohvetlik”. Arvestatav seletus on ka see, et proletaarse kultuuri muutmisega “omaks asjaks” oli kõige kergem ja lihtsam vastanduda vanemale generatsioonile. (Ent siit küsimus: miks polnud selle nipi peale tulnud varasemate põlvkondade noored? Või kas oli nii, et olid küll tulnud – vaadakem kas või vene narodnikuid –, ent mingil põhjusel on see ära unustatud?)

Isaiah Berlin või Pier Paolo Pasolini pilkasid kodanluse võsusid, kes hakkasid revolutsionäärideks (rikutud jõmpsikad läksid sõtta mitte proletariaadi poolt, vaid selle vastu), aga ikkagi ei saa eemale heita oletust, et 1968. aastal toimus sotsiaalne revolutsioon. Just rollide vahetumise mõttes. Revolutsiooni avangardiks pidigi heaolu uimastava ajastu saabudes muutuma kodanlik noorsugu.

Tony Judt on seevastu halastamatum. Noorsoomässu kohta väidab ta, et alguses oli massiülikoolide loomine ning sisseastumiseksamite kaotamine. Tulemusena saabus kõrghariduse allakäik. Kunagi 60. aastatel hakkas ülikoolidesse saabuma hulgaliselt noori, kes veel kümmekond aastat varem poleks lävest üle saanud. Revolutsiooni alustaski selline ootamatult kuhjunud akadeemiline lumpen, kel polnud programmi ega ka mingit selget maailmavaadet. Pariisi eeslinnas Nanterre’is olevat üliõpilaste ühiselamutesse kogunenud pagan teab mis publik, sealhulgas narkootikumidega kaubitsejad, kelle korralekutsumisega ülikooli juhtkond püssirohutünni plahvatama panigi.

Berliinis väitis mulle kunagi üks professor, et kõik toimunu on taandatav seksile. Võib-olla. Tollal ilmavalgust näinud Lääne-Saksa ajakirjas “konkret” (grammatikat eirates kirjutatigi väikse tähega) on kirjeldatud ühte kohtuprotsessi üliõpilastest revolutsionääride üle. Kohtualuste ainsaks taktikaks oli väita, et nende vastas istuv kohtunik on puine ja kitsarinnaline persevest, sest ta pole elus kunagi kogenud tõelist orgasmi. Erinevalt revolutsionääridest, kes selle vabastava anni abil on hierarhilistest raamidest välja murdnud. (Tundub, et praeguste naisteajakirjade G-punkti otsingud ja imelised seksinipid on vaid kunagise revolutsiooni kahvatu parafraas.)

Judt väidab talle omasel sarkastilisel moel siiski, et “kuuekümnendate aastate nn seksuaalne revolutsioon oli pettekujutlus, tegelikult olnud “svingivad kuuekümnendad üsnagi taltsad”, kui võrrelda neid 1920. aastatega või 19. sajandi lõpuga.

See kõik tundus mulle omal ajal väga huvitav, seks ja puha. Praegu tundub olulisemana üks teine ­aspekt – 1968.aasta mõju ajakirjandusele. Üks New York Timesi veteran väidab, et see aasta pööras ajakirjanduslikud põhimõtted pea peale. Enne seda oli ajakirjaniku tööks edastada lugejale infot selle kohta, mis on maailmas viimase kahekümne nelja tunni jooksul sündinud. Pärast seda võis avada lehe ja lugeda üle kogu külje kirjutatud arvamuslugu, mis oli maskeeritud uudiseks. Ehk otsesõnu – 1968. aasta mõjul lakkas kohustus uudist ja kommentaari lahutada. Hakati aktsepteerima seda, et ajakirjanikul on oma isiklik positsioon (Vietnami sõja või abortide või ükskõik mille küsimuses) ja et ta laseb sellel varjamatult oma reportaažides ja tekstides kõlada.

Tagantjärele võib öelda, et kuuekümnendate aastate põlvkond ise tähtsustab oma aega kuidagi eriliselt (võtame või tuntud laulu Eesti popi klassikast: olin noor, ei teadnud veel siis, et on hea aasta 65...! – sellist oma olemasolu rõõmumanifesti pole ei varasemal ega ka hilisemal küm nendil; minu põlvkonna loosung kõlab “punk on lahe!”, aga seostada seda mingi aastaga ei tule kellelgi mõttesse). Kui üks põlvkond on nii üksmeelne iseenda tähtsuse hindamisel, siis seda ei saa ignoreerida.

Mingil moel on 1968. aasta maimäss kusagil Pariisis ja Lääne-Berliinis mind väga tugevalt mõjutanud. Rohkem kui Praha kevad samal aastal, mille ainus mälestus on nõukogude sõjafilmi meenutanud stseen sõjaväkke mobiliseeritud vanamehest.

Praha sündmustest võidakse tagantjärele öelda, et siis algas sotsialistliku leeri lagunemine (nagu öeldakse ka 1953.aasta Ida-Berliini või 1957. aasta Budapesti ülestõusu kohta), aga argitasandil mäletatakse ikkagi Praha ülestõusu mahasurumise järel kruvide kinnikeeramist ja sula asendumist seisakuks nimetatud õhupuudusega.

Läänes toimunud mäss andis vastupidise tulemuse. Vabadused suurenesid, ajakirjandus teisenes, noorsookultuur muutus massikultuuriks. Need mõjud jõudsid ka siiapoole raudset eesriiet. Nende muutuste mõjus elame me praegu.