Lavastaja Ain Mäeots. Osades Ragne Pekarev, Ott Sepp, Rein Pakk, Riho Kütsar jt.

Teater Vanemuine.


Filosoofiadoktor, wagneriaan ja literaat Loone Ots on hakkama saanud julge ja särava teoga: võtnud ette ühe Eesti kultuuri puusliku, sajakroonise pühaku Lydia Koidula, ning laiali lammutanud lisaks suurnaisele ka tema ajastu. Tulemuseks palju kiitust, aga ka solvumist “ajaloovõltsimise” pärast, nagu näidendi autor eravestluses tunnistas.


“Koidula vere” loo teljeks on Ots võtnud Juhan Liivi luulu, et ta on Poola kuningas ning Koidula ja vene keisri sohipoeg (asjaolud on dokumenteeritud Tuglase monograafias “Juhan Liiv”), ning sündinud on hoogne näidend. Ka lavastaja Ain Mäeots pole end tagasi hoidnud ning tulemuseks on rokkiv käsitlus ajastust, mida üldiselt saadab algkoolist alates kohustuslik hardus (Koidulaulik, Jannseni valgustuslik ajalehetegu, Jakobsoni kolm isamaakõnet jne).


Ja nii püherdab Vanemuise(!) laval meie ees teismeline Lydia (Ragne ­Pekarev), öösärk verine esimesest kuupuhastusest, ja papa Jannsen seletab talle, kuidas naiste asjad käivad. Isa ja tütre suhe pole selles näitemängus mitte ainult töine, vaid selles on rõhutatud ka lihalikku virvendust. Jannsen (Rein Paku orgaanilises kehastuses) ei taha tütart kuidagi mehele lasta ning tõrjub Lydia tulevast meest Michelsoni (Riho Kütsar), kuidas jaksab. Mõni nurruv stseen isaga aga läheks tänapäeval päriselus ilmsiks tulles paragrah­vi alla.


Groteskseimad hetked leiavad Eesti rahvuslike suurkujude loos aset lauluisa Kreutzwaldiga. Et vana arsti ja kirjaniku ning noore poetessi kirjavahetus oli intensiivne ja mõlemat poolt inspireeriv, teame koolitunnist. Lavastuses aga suundub Koidula oma kirjasõbra poole Võrru, et tohter aitaks taastada tema neitsilikkust (et ta ikka sündsalt mehele saaks minna). Jüri Lumiste (­Kreutzwald) naudib raugastuva eeposelooja kehastamist ja publik reageerib intensiivselt.


Vaatamata lavastuse venimisele (kolm vaatust, lõpp umbes pool üksteist) on Loone Otsa debüüdi puhul tegemist õnnestumisega, mille retsept on kompleksi ja puise respekti puudumine ajaloo suurkujude vastu, hea huumor ja samas huvitav ajalooline materjal.


Last but not least, teatrimaailma kõrvalt tulnud naisautorina on Otsal enam vabadust ümber mõtestada ja mängida kanoniseeritud ajalooga ja suurkujudega. Kes veel saaks puitunud suurnaise inimlikku poolt dekonstrueerida kui mitte naisintellektuaal. Eriti teretulnud on selline kerge ja krambivaba lähenemine praegu, ajal, mil on hoogustunud surmtõsine rahvuslik paatos ning ajalugu on päevapoliitika teenistuses. Ja ei saa öelda, et selline operetlik käsitlusviis ei paneks meid mõtlema rahvuse, meie õhukese ajaloo ja suurte juhuste üle: et on olemas eesti kirjakeel, kirjandus ja omakeelne ühiskond (ja riik!). Neist asjust ei pea ju ainult sõjaväeparaade tervitades klišeesid kõmistama.


Loone Ots muide astub neil päevil üles ka teise tükiga, Tallinnas Admiraliteedibasseini juures saab näha lavastust “Dannebro hoor ja keisrid”. Sahtlis aga ootab lausa pöörane näidend: komöödia holokaustist, kus juhtivnats Himmler kohtub visiidil Soome muumitrollide looja Tove Janssoniga.