06.06.2008, 00:00
Koidulast, kompleksivabalt
Loone Ots, „Koidula veri"'.;Lavastaja Ain Mäeots.;Osades Ragne Pekarev, Ott Sepp, Rein Pakk, Riho Kütsar jt. Teater Vanemuine
Loone Ots “Koidula veri”
Lavastaja Ain Mäeots. Osades
Ragne Pekarev, Ott Sepp, Rein Pakk, Riho Kütsar jt.
Teater
Vanemuine.
Filosoofiadoktor, wagneriaan ja literaat Loone Ots on
hakkama saanud julge ja särava teoga: võtnud ette ühe Eesti
kultuuri puusliku, sajakroonise pühaku Lydia Koidula, ning laiali
lammutanud lisaks suurnaisele ka tema ajastu. Tulemuseks palju kiitust, aga ka
solvumist “ajaloovõltsimise” pärast, nagu näidendi
autor eravestluses tunnistas.
“Koidula vere” loo
teljeks on Ots võtnud Juhan Liivi luulu, et ta on Poola kuningas ning
Koidula ja vene keisri sohipoeg (asjaolud on dokumenteeritud Tuglase
monograafias “Juhan Liiv”), ning sündinud on hoogne
näidend. Ka lavastaja Ain Mäeots pole end tagasi hoidnud ning
tulemuseks on rokkiv käsitlus ajastust, mida üldiselt saadab
algkoolist alates kohustuslik hardus (Koidulaulik, Jannseni valgustuslik
ajalehetegu, Jakobsoni kolm isamaakõnet jne).
Ja nii
püherdab Vanemuise(!) laval meie ees teismeline Lydia (Ragne
Pekarev), öösärk verine esimesest kuupuhastusest, ja papa
Jannsen seletab talle, kuidas naiste asjad käivad. Isa ja tütre suhe
pole selles näitemängus mitte ainult töine, vaid selles on
rõhutatud ka lihalikku virvendust. Jannsen (Rein Paku orgaanilises
kehastuses) ei taha tütart kuidagi mehele lasta ning tõrjub Lydia
tulevast meest Michelsoni (Riho Kütsar), kuidas jaksab. Mõni nurruv
stseen isaga aga läheks tänapäeval päriselus ilmsiks tulles
paragrahvi alla.
Groteskseimad hetked leiavad Eesti rahvuslike
suurkujude loos aset lauluisa Kreutzwaldiga. Et vana arsti ja kirjaniku ning
noore poetessi kirjavahetus oli intensiivne ja mõlemat poolt
inspireeriv, teame koolitunnist. Lavastuses aga suundub Koidula oma
kirjasõbra poole Võrru, et tohter aitaks taastada tema
neitsilikkust (et ta ikka sündsalt mehele saaks minna). Jüri Lumiste
(Kreutzwald) naudib raugastuva eeposelooja kehastamist ja publik reageerib
intensiivselt.
Vaatamata lavastuse venimisele (kolm vaatust,
lõpp umbes pool üksteist) on Loone Otsa debüüdi puhul
tegemist õnnestumisega, mille retsept on kompleksi ja puise respekti
puudumine ajaloo suurkujude vastu, hea huumor ja samas huvitav ajalooline
materjal.
Last but not least, teatrimaailma kõrvalt tulnud
naisautorina on Otsal enam vabadust ümber mõtestada ja mängida
kanoniseeritud ajalooga ja suurkujudega. Kes veel saaks puitunud suurnaise
inimlikku poolt dekonstrueerida kui mitte naisintellektuaal. Eriti teretulnud
on selline kerge ja krambivaba lähenemine praegu, ajal, mil on hoogustunud
surmtõsine rahvuslik paatos ning ajalugu on päevapoliitika
teenistuses. Ja ei saa öelda, et selline operetlik käsitlusviis ei
paneks meid mõtlema rahvuse, meie õhukese ajaloo ja suurte
juhuste üle: et on olemas eesti kirjakeel, kirjandus ja omakeelne
ühiskond (ja riik!). Neist asjust ei pea ju ainult
sõjaväeparaade tervitades klišeesid kõmistama.
Loone Ots muide astub neil päevil üles ka teise tükiga,
Tallinnas Admiraliteedibasseini juures saab näha lavastust “Dannebro
hoor ja keisrid”. Sahtlis aga ootab lausa pöörane näidend:
komöödia holokaustist, kus juhtivnats Himmler kohtub visiidil Soome
muumitrollide looja Tove Janssoniga.