Siseareenil jooksis mitusada võistkonda, jooksuga mälestati vähiohvreid ja koguti raha, et kannatajate ­olukorda kergendada. Suurhertsoginna ise ­pidas kõne, areenil põlesid tuhanded, kui mitte kümmekond tuhat küünalt kallite kadunute mälestuseks. Meie võistkonnast, kes möödunud aastal sarnasel üritusel osales, oli tänavu vaja kaks liiget asendada, sest neil oli vahepeal avastatud vähk. Tänavu jooksis kaasa kaks naist, kellel juba ravi selja taga. Ma olen Luksemburgis töötanud neli aastat ja üks on selge – nooremas keskeas vähki põdenud inimesi on siin jalaga segada. Kindlasti olen neid kohanud palju rohkem kui meil Eestis.


Kui ma seal staadionil siis tiiruta­sin (tunni ajaga jõuab selgelt liiga palju mõelda, kui jooksuring on 400 meetrit ja vaated kiiresti ammenduvad), arutasin iseendaga seda miks-küsimust.


Vastuseid on ja mitmeid, ilmselt kõik mingil määral õiged. Luxembourgi linna läbival Alzette’i jõel või Saksamaaga piiriks oleval Moselil ­parte nähes heldivad mu siinsed ­sõbrad silma­nähtavalt – mõelda vaid, kui puhtaks on meie jõed nüüd saanud! Kui keegi kümme aastat tagasi Alzette’il parti nägigi, siis oli see juba surnud part. Nii nad räägivad... Meie, kes me oleme harjunud pidama Lääne-Euroopat kultuurseks paigaks, ei taha seda uskudagi – aga tundub, et tegu on ikkagi olnud peamiselt tarbimiskultuurse paigaga. Loodusega seltsis elamise kultuur on alles siis arenema hakanud, kui on tegelikult selgelt hilja.


Jõed võivad ju olla puhtad, aga pal­ju lähedasem elukeskkond – ­kodud, koolid, lasteaiad ja poed – on paraku säravalt ja hästilõhnavalt must, ja kõik see roppus on majja ­toodud koristami­se ja ­puhastamise sildi all. Suhteliselt normaalsete tõekspidamistega ja kaua koolis käinud inimesed kasivad ise või lasevad koduabilisel kasida vähemasti ülepäeviti ­kõikvõimalikke pindu, mille läige võiks tuhmuda, kui mõni “oksiäksion” neist ­võimalikult lühikese aja takka üle ei käiks. Nõudepesumasin sööb tablette, mis põrandal veeloiku kukkudes jätavad maha söövitatud laigu. Igas autos ja titekärus on olemas vastavalt immutatud lapid, mis peaksid looma puhtuse, sära ja imehea lõhna – olgu siis auto armatuurlauale või tite tagumikule. Käega katsudes tunduvad need lapid seebised, aga loputada pole juhendi järgi vaja. Mina pidin küll tükk aega jooksva vee all seisma, et vabaneda sest haisust, mis Pampers-lappi puutununa kätele jäi.


Loomulikult on igasugu õhuvärs­ken­dajaid riputatud kõikjale, vahest ainult puuokstel on neid suhteliselt harva näha. Küll aga on puuokste va­helt kevaditi näha, et naaber­maja ka­tusel askeldavad valges kostüümis me­hikesed miskit lenduvat laiali pritsi­da, mis peaks hävitama sambliku.  Loomulikult pole keegi toimuvast naabreid teavitanud ja pole häda ka – samas asuva ­mänguväljaku asukad ei haara oma mudilasi ega page kabuhirmus ­laiali, kuigi lõhnaosakeste kontsentratsioon ­võimaldab aru saada, et õhk on ­tavalisega võrrel­des lisanditerohke. Puhas vesi ei pese siinkandis ­midagi, seda teab igaüks.


Eestist 2004. aastal lahkudes olin ma täiest i normaalne inimene, nüüd suudan omas kodus puhastusvahendi­tena tarbida vaid äädikat, sinepipulb­rit ja soodat – vähendamaks minust sõltuvat osa kogu maailma kemiseeri­mises. Ega midagi, progressiga on raske võidelda, kuigi tahaks. Minu meelest on Eestil kooruva tarbimisühiskonnana kaks teed – panustada kiirkorras vähiravi kvaliteeti ja olla valmis patsientide arvu kasvuks või hakata väga kõvasti rääkima, et turul leidub ­tarbimislaenudest ohtlikumatki kraami. Allergiahaiguste plahvatuslik levik on meil juba alanud, aga võib-olla on meil siiski veel väheke aega tarbijate ­alusharidust parandada, mis puudutab eri kemikaalide pideva koostarbimise ohtusid. Tuleb ­emotsionaalselt ja materiaal­selt odavam.