06.06.2008, 00:00
Heaolu lehk
Kevadisel aprilliõhtul Luxembourgis kogunes mõnisada inimest ja
tuhatkond pealtvaatajat, teiste hulgas ka suur tükk väikese
Luksemburgi poliitilist eliiti, 24 tunni teatejooksule.
Siseareenil jooksis mitusada võistkonda, jooksuga mälestati
vähiohvreid ja koguti raha, et kannatajate olukorda kergendada.
Suurhertsoginna ise pidas kõne, areenil põlesid tuhanded,
kui mitte kümmekond tuhat küünalt kallite kadunute
mälestuseks. Meie võistkonnast, kes möödunud aastal
sarnasel üritusel osales, oli tänavu vaja kaks liiget asendada, sest
neil oli vahepeal avastatud vähk. Tänavu jooksis kaasa kaks naist,
kellel juba ravi selja taga. Ma olen Luksemburgis töötanud neli
aastat ja üks on selge – nooremas keskeas vähki põdenud
inimesi on siin jalaga segada. Kindlasti olen neid kohanud palju rohkem kui
meil Eestis.
Kui ma seal staadionil siis tiirutasin (tunni
ajaga jõuab selgelt liiga palju mõelda, kui jooksuring on 400
meetrit ja vaated kiiresti ammenduvad), arutasin iseendaga seda
miks-küsimust.
Vastuseid on ja mitmeid, ilmselt kõik
mingil määral õiged. Luxembourgi linna läbival
Alzette’i jõel või Saksamaaga piiriks oleval Moselil
parte nähes heldivad mu siinsed sõbrad
silmanähtavalt – mõelda vaid, kui puhtaks on meie
jõed nüüd saanud! Kui keegi kümme aastat tagasi
Alzette’il parti nägigi, siis oli see juba surnud part. Nii nad
räägivad... Meie, kes me oleme harjunud
pidama Lääne-Euroopat kultuurseks paigaks, ei taha seda uskudagi
– aga tundub, et tegu on ikkagi olnud peamiselt tarbimiskultuurse
paigaga. Loodusega seltsis elamise kultuur on alles siis arenema hakanud, kui
on tegelikult selgelt hilja.
Jõed võivad ju olla
puhtad, aga palju lähedasem elukeskkond – kodud, koolid,
lasteaiad ja poed – on paraku säravalt ja hästilõhnavalt
must, ja kõik see roppus on majja toodud koristamise ja
puhastamise sildi all. Suhteliselt normaalsete
tõekspidamistega ja kaua koolis käinud inimesed kasivad ise
või lasevad koduabilisel kasida vähemasti ülepäeviti
kõikvõimalikke pindu, mille läige võiks tuhmuda,
kui mõni “oksiäksion” neist võimalikult
lühikese aja takka üle ei käiks. Nõudepesumasin
sööb tablette, mis põrandal veeloiku kukkudes jätavad
maha söövitatud laigu. Igas autos ja titekärus on olemas
vastavalt immutatud lapid, mis peaksid looma puhtuse, sära ja imehea
lõhna – olgu siis auto armatuurlauale või tite tagumikule.
Käega katsudes tunduvad need lapid seebised, aga loputada pole juhendi
järgi vaja. Mina pidin küll tükk aega jooksva vee all seisma, et
vabaneda sest haisust, mis Pampers-lappi puutununa kätele jäi.
Loomulikult on igasugu õhuvärskendajaid riputatud
kõikjale, vahest ainult puuokstel on neid suhteliselt harva näha.
Küll aga on puuokste vahelt kevaditi näha, et naabermaja
katusel askeldavad valges kostüümis mehikesed miskit
lenduvat laiali pritsida, mis peaks hävitama sambliku.
Loomulikult pole keegi toimuvast naabreid teavitanud ja pole häda ka
– samas asuva mänguväljaku asukad ei haara oma mudilasi
ega page kabuhirmus laiali, kuigi lõhnaosakeste kontsentratsioon
võimaldab aru saada, et õhk on tavalisega
võrreldes lisanditerohke. Puhas vesi ei pese siinkandis
midagi, seda teab igaüks.
Eestist 2004. aastal lahkudes
olin ma täiest
i normaalne inimene, nüüd suudan omas kodus puhastusvahenditena
tarbida vaid äädikat, sinepipulbrit ja soodat –
vähendamaks minust sõltuvat osa kogu maailma kemiseerimises.
Ega midagi, progressiga on raske võidelda, kuigi tahaks. Minu meelest on
Eestil kooruva tarbimisühiskonnana kaks teed – panustada kiirkorras
vähiravi kvaliteeti ja olla valmis patsientide arvu kasvuks või
hakata väga kõvasti rääkima, et turul leidub
tarbimislaenudest ohtlikumatki kraami. Allergiahaiguste plahvatuslik levik
on meil juba alanud, aga võib-olla on meil siiski veel väheke aega
tarbijate alusharidust parandada, mis puudutab eri kemikaalide pideva
koostarbimise ohtusid. Tuleb emotsionaalselt ja materiaalselt
odavam.