27.06.2008, 00:00
Lihtne mees võttis 122 miljonit krooni
Eraklik suurettevõtja Vello Kunman ühendab endas teadlase, põllumehe ja miljonäri.
Ta ei ole vahetanud naist seksika ilmatibi vastu, pole kolinud
Monacosse ega Marbellasse. Ei soiu, et Eesti on väike,
väiklane ja tatise kliimaga. Ta on spondeerinud aastaid aateliselt
rahvuslasi. Tal pole võimsat merekaatrit ega isegi edevat
sportautot. Selle asemel armastab ta oma kabinetist juba poolest päevast
lahkuda, et künda traktoriga isiklikku kartulipõldu.
Välisest tagasihoidlikkusest hoolimata määras Vello
Kunman 2006. aastal endale oma äridest 122 miljonit krooni dividende. See
on rohkem kui Oliver Kruuda ja Urmas Sõõrumaa kokku.
Nii purustas Silikaat Grupi omanik Eesti senise dividendirekordi hoobilt
44 miljoni krooniga. Vürtsi lisab, et ka tema naine ja kolm tütart
said igaüks kolm miljonit krooni dividende.
Kunmani firmade
teeneid ja kaupu kasutavad iga päev kümned tuhanded inimesed. Tema
ärihuvid ulatuvad Tallinna ühest suurimast ostuparadiisist
tellisetehaseni ja parfüümiimpordist piimakarjani. Kunmani
tütarfirma luba küsib isegi kaitsevägi, et mängida
sõjamänge ettevõtte majandatavas Männiku
karjääris.
Seejuures on elektrotehniku haridusega
Kunman ise osanud varju hoida, et mitte öelda nähtamatuks
jääda. Dividendirekord oli tegelikult esimene kord, kui
56aastane ettevõtja tõusis tähelepanu keskmesse.
Teadaolevalt on ta 15 aasta jooksul andnud pressile vaid ühe(!)
kommentaari ja sedagi e-posti teel. Selline tagasihoidlikkus
võrreldes tema suurte saavutustega on sooritus omaette.
Kuidas portreteerida meest, kes ise endast midagi ei räägi ja
kellest teised ei tea või ei taha rääkida? “Te ajate
meid omavahel tülli, kui ma väga jutukas olen. Ta ei taha, et temast
räägitaks,” kostab kohtunik Leo Kunman, üks pere kolmest
vennast ja ainus, kes ei teosta end ettevõtluses.
“Ta
ei ole selles küsimuses üldse pahatahtlik. Selle perekonna iseloom on
kinnine,” lisab Kunmani kauaaegne tuttav ja kaastööline Jaak
Saarniit. “Kes on edev, on edev. Aga Vello stiil on lihtsalt selline, et
teeb asjad ära, ta ei trügi ette. Juba TPI esimesel kursusel oli tal
auto, aga ta ei uhkeldanud sellega,” toob ülikooli grupivend Aivo
Liksor näite.
Kui teiste uuskapitalistide
nimekaardil oli juba 90. aastate algul kirjas manager, president
või mõni muu peen nimetus, siis Kunmani tiitel oli
ühemõtteline – omanik.
Veri paksem kui
vesi
Oma käekirjale jääb ta truuks ka
Ekspressi puhul. “Vello Kunman tänab osutatud tähelepanu eest
ja au eest olla üheks väljavalituks, kuid keeldub Teie
ettepanekust,” teatab assistent elektronkirjaga intervjuust
äraütlemisest. Omanik ei luba isegi endale helistada, et asja
arutada.
Vaikimise põhjus ei ole meedia tekitatud
trauma, vaid pigem pragmatism. Kunmanil pole vaja avalikkusega suhelda, sest
tema firmades pole väikeaktsionäre tänavalt. Sadadesse
miljonitesse ulatuva aastakäibega kontsern on pereettevõte, kus
otsuseid ei pea tegema suure kära saatel, rääkimata isiklikust
elusaatest.
12 ettevõtet koondava kontserni ohjad on
kindlalt patriarhi peos ja võtmekohtadel istuvad sugulased. Peale
abikaasa Sirje ja kolme tütre – Key, Kea ja Kerstini – on
või olid Kunmani palgal ka tema ema ja kaks onu.
Tavatarkus ütleb, et kindlaim viis sõbra või
sugulasega tülli minna on koos äri ajada. “Perekondlikud suhted
ei ole äris sugugi lihtsad,” möönab Kunmani firma endine
direktor Jaak Saarniit. “Tegelikult olid
ka neil sugulaste vahel probleemid, aga lõpuks tulid kõik ilusti
kokku.” Mis lahkhelidest jutt, Saarniit ei täpsusta.
Impeeriumi noored pärijannad oleksid seltskonnapressi maiuspala
nagu Ines Karu, kuid erinevalt kasiinoprintsessist pole nende pilte ilmunud. On
teada, et nad on koera- ja hobusefännid. Enim mainitud perekondlik
nüanss on, et suurima käibega Kunmani firma Key Ehituskaubad sai nime
vanima, praegu 29aastase tütre järgi.
Kui üks
tütar juhib kinnisvaraarendusega tegelevat tütarettevõtet,
siis teine pühendus parfüümiimpordile. Isegi noorim, artikli
ilmumise päeval 21 saav Kerstin istub mitmes nõukogus. “Vello
ei karda riskida ka oma lastega. Las mõni asi minna nihu. Vigadest
õpitakse,” räägib Jaak Saarniit, kelle sõnul olid
lapsed juba kooli ajal Kunmani kontoris igapäevased külalised. Plikad
käisid täiesti tavalistes koolides kodu lähedal
Nõmmel.
Saarniit möönab, et preilide toomine
vastutavatele kohtadele pani nii mõnegi kulme kergitama.
“Aga see on selleks, et ka lapsed saaksid aru, et kõik see edu
tuleb tööga. Et selleks tuleb vaeva näha,” mõtestab
Saarniit. Ta tunnistab, et mõnigi kord tuli tüdrukute autode,
majade, reiside ja muude ahvatluste puhul tiibu kärpida. “Mida
kiiremini viid nad praktiliste asjade juurde ja kahe jalaga maa peale, seda
parem,” leiab Saarniit.
Samas oma vanemat venda
pole Vello ärisse kutsunud. “Ta teab, et mul ei ole huvi selle
asja vastu. Inimesele on antud üks elu ja minu praegune amet on mu
kutsumus,” räägib kohtunik Kunman. Tema sõnul pole ta
iial venna miljoneid kadestanud, küll aga on temalt rahalist tuge saanud,
sest vennad hoolitsevad kordamööda eaka ema eest.
Töö salajases sõjatehases
Vello
Kunman on oma vagu kündnud vaikselt, visalt ja metoodiliselt.
“Äri tegemine on teda maast madalast huvitanud,”
möönab vend Leo. Ajalugu vaikib, millega täpselt ta esimese
miljoni teenis, aga arvatavasti oli see köögiviljakasvatus. Kui Vello
pärast Leedus madrusena veedetud armeeteenistust TPIsse õppima
asus, kasvatas teistest kuus aastat vanem mees juba kasvuhoones tomateid ja
ostis teenitud rahaga punase Žiguli.
“Sealt tal see
ärivaim sisse tuli,” arvab grupivend Aivo Liksor. “Teaduriks
jäi ta edasi selleks, et saaks kõrvalt vaikselt selle hobiga
tegeleda.” Pärast diplomi saamist töötas Kunman ligi
kümme aastat TPI elektriajamite kateedris teadurina, kus ta muuhulgas
valmistas seadmeid Vene lennukitehastele röntgenkontrolli
automatiseerimiseks.
“Suuri detaile oli vaja
automatiseeritult keerutada, et röntgeniga defekte otsida,” selgitab
omaaegne ülikooli- ja töökaaslane Aivar Reivik, kellega koos
käidi aparaate üles panemas numbritehastes Kuibõševis,
Kaasanis ja Permis. “Rahulik inimene on ta kogu aeg olnud,”
kinnitab Reivik pikkade töösõitude kogemusest Venemaa
avarustes.
Kui piirid 90. aastate algul lahti läksid,
asutasid Kunman ja Reivik aktsiaseltsi Assa (mitte segi ajada lukufirmaga), mis
tõi maale autokaupu. Kunman proovis ka kätt ärides alates
määrdeainetest kuni mööblivahenduseni, kuid
läbilöögi saavutas tänu erastamisele. Mõlemad
õpingukaaslased ja äripartnerid said oma tehase – Reivik
Volta ja Kunman Silikaadi.
Pani ema koormaid
lugema
“Ju tal kahe kõrva vahel hästi
palju on. Sest loll inimene rikkaks ei saa,” leia
b Eve Osa, kes töötas riiklikus aktsiaseltsis Silikaat peadirektori
abina välissuhete alal. “Kui Kunman kabinetti tuli, ei osanud ma
temast algul midagi arvata. Paljud tollased direktorid käisid range
ülikonna ja valge triiksärgiga, aga tema oli lõdvemalt riides
– teksades ja lipsuta.”
Osa sõnul oli
Erastamisagentuuril 1995. aastal Silikaadi puhul valida kahe halva vahel.
“Kardeti Skandinaavia suurkontserni või endiseid
kommuniste ehk oma töötajate aktsiaseltsi.
Nii saigi
Silikaadi endale kolmas pakkuja, must hobune ehk Kunmani firma,” meenutab
Osa.
Erastamishind oli 15 miljonit krooni. Kõneka detailina
meenub Silikaadi töötajatele, et Kunman pani oma varem
müüjana töötanud ema karjääri väravas
autokoormaid lugema, et teada saada, palju liiva tegelikult välja
läheb.
Ilmselgelt pole Kunman nii kehv mees, et tal
üldse vaenlasi pole. Näiteks RAS Silikaadi viimase direktori Raivo
Vihvelini reaktsioonis on tunda õiendamata arveid. “Ma ei ole
huvitatud möödunud kevade lund kommenteerima,” teatab
erastamisel alla jäänud mees ja soovib huvitavat uurimist.
Peale põlluhobi, mida ta harrastab isiklikus talus Viljandi
maantee ääres, on Kunmani privaatsest poolest teada, et ta naudib
džässikontserte ja mäesuusatamist. Staažika slalomistina käib ta
mitu korda aastas Alpides. Teiste seas kuuluvad suusasõpruskonda Nissani
maaletoojad Leho Siimsen ja Andres Part. Sellest hoolimata sõidab Kunman
ise Mercedestega.
Kas tal tõesti ei ole ühtki
edevust ja veidrust või ta varjab neid nii hästi? “On ikka,
aga neist rääkigu ta ise,” naerab Leo Kunman.
Tegi tellisetehasest ostuparadiisi
“Ta enne
mõtleb, siis tegutseb ja iga moevooluga kaasa ei jookse. Võtab
rahulikult ja tegutseb kindlalt. Silikaat on ju väga hea näide, mis
sellest on saanud,” iseloomustab Aivar Reivik.
Silikaat Grupp ei ole enam ammu ainult telliskivitootja. Vello
Kunman taipas, et strateegilisel trassil, mida mööda
kulgevad päevas kümned tuhanded linlased, pole perspektiivi
tööstusel, vaid kaubandusel. Tellisetehas viidi Männikule
ja kaheksahektarilisel krundil avati omal ajal linna suurim ostukeskus.
Omaniku kontor asub siiani selles kompleksis, kus ta võis tahtmise
korral aknast üle lugeda iga keskuse külastaja, kes jaanipäevaks
õlut ja grillvorsti ostis.
Kunmani võiks vabalt
nimetada ka karjäärikuningaks. Varsti 100aastaseks saav Männiku
liivakarjäär osutus kullaauguks. Tänu kinnisvarabuumile kasvas
ehitusmaterjali tootmine ja karjäärid tühjenesid kiiremini, kui
keegi ennustada julges – tempoga kuni miljon kuupmeetrit aastas.
Kui esimene osa Järve Keskusest avati, viibisid kohal ka tollased
Isamaa poliitikud. Nimelt on Kunman talle omaselt ilma kärata, aga
järjepidevalt toetanud rahvuslike väärtustega erakondi.
“Ta ei ole kunagi toetustega üle pingutanud, väga
mõõdukalt. See ei ole selline summa, et sealt võiks midagi
vastu tellida,” leiab Jaak Saarniit, kes ise on Rahvaliidu mees.
Ilmselt mängib parempoolse maailmavaate tekkes oma
osa see, et Vello isa represseeriti Stalini ajal. Kunmanide pere
emigreerus 1910. aastal Siberisse paremat elu otsima. Vello isa naasis sealt
pärast teist ilmasõda ja töötas kolhoosis juhtival kohal,
kuni sattus ebasoosingusse, tagandati ja töötas surmani
raamatupidajana.
Kõik Ekspressi küsitletud är
imehed nimetavad refräänina Kunmani aatelisust ja
põhiväärtusi. “Ta peab väärtuseks Eesti
rahvuslikule kapitalile lisaväärtuse loomist. Ta on hingega Eesti
asja eest, Eesti äri eest,” räägib Jaak Saarniit, kes
praegu juhib Riigi Kinnisvara ASi, kuid ei välista uuesti Kunmani palgale
minekut.
Üks väheseid kordi, kui Kunman end
avalikkusele näitas, jääb aastasse 2000, mil ta poseeris koos
paarikümne kodumaise esikapitalistiga lipsustatult ja valges
särgis Raudtee Erastamise Rahva aktsiaseltsi asutajana. Ka sel fotol
paigutus ta talle omaselt – mitte esimesse ega ka tagumisse ritta, vaid
Toomas Annuse ja Aadu Luukase selja taha.
Saatuslik
puugihammustus
2002. aastal korjas Kunman kusagil metsas
või põllul märkamatult üles puugi. Alles viimasel
hetkel saadi kõrge palaviku põhjusele jälile ja
pandi mees haiglasse. See haigus lükkas edasi ühe olulise
ärilise sammu, mis tagantjärele tõestab jällegi, et
hoolimata pikaldase maamehe imagost loeb Kunman üleilmseid trende.
2003 ostis Silikaat Grupp üles viletsas seisus, aga suure
potentsiaaliga põllumajandusettevõtte Viljandimaal Kõos.
Seni pigem kinnisvaraarendusega silma paistnud pealinna mehed tekitasid
kohalikes tugevat skepsist, et mitte öelda vaenu. Ka ostu ette valmistanud
Jaak Saarniit möönab, et samm tundus toona radikaalne.
“See oli risk ja me ehmatasimegi natuke algul ära, aga see oli
läbi kaalutletud otsus. Vello nägi neid asju ette,” kiidab
Saarniit Kunmani visionäärivõimeid, mis võivad talle
toidukriisis vaevlevas maailmas teenida järgmised mõnisada
miljonit. Kusjuures nii nagu Järve Keskuse arendamisel, joonistas end
peensusteni kurssi viinud Kunman ka Kõos ise näiteks lauda
põhiskeemid.
Samas oskab Kunman ka õigel ajal
pidurit panna. Näiteks auahne 16korruselise kõrghoone ehitus
Järve Keskuse juurde pandi seisma, kui nähti, et hoone kasulik pind
on liiga väike ja kinnisvaraturg kukub. Samuti uuriti tema 1600 loomaga
laudas moodsat teemat – võimalust lägagaasist elektrit toota
–, aga ka see maeti ebarentaablina maha.
Siiani on saladus,
miks Kunman nii suure summa firmast välja võttis. Äriliselt on
kõige põnevam küsimus: kuhu raha läks? Hoobilt hakkasid
ringlema jutud, et dividendimiljonär kavatseb mõned firmad,
näiteks hea asukohaga Järve Keskuse, ära müüa. Teine
võimalus on suurte laenude kustutamine. Kunman ise on oma ainsas
kommentaaris meediale öelnud, et oma kroonijuveeli Järve Keskust ta
ei müü.
“Mingisuguseid miljoneid pole ta välja
võtnud ega saanud. See on raamatupidamislik asi,” kommenteerib Leo
Kunman venna sattumist dividendimiljonäride edetabeli otsa.
“Kui mõni arvab, et ta need miljonid endale saab ja nende eest
prassida võib, siis eksib rängalt.” Vaevalt, et lihtne mees
122 miljoniga siiski juhuse läbi tabeli tippu tõusis.