“Minu habe on saksofon”

Mele Pesti tutvustab Maria Fausti, kes andis juulis Taanis välja omanimelise bändi uhke avangardjatsplaadi “Bitchslap Boogie”.

Kui Nietzsche kirjutas: “Sa lähed naise juurde? Ära unusta piitsa!”, siis ei olnud ta mingil juhul sinuga kohtunud, sest ta oleks selle ümber sõnastanud: “Ära unusta kaitsekiivrit!”” ütles tänaseks juba nädala Mariaga abielus olnud Taani kontrabassimängija Adam Pultz Melbye pulmakõnes.

Viimased kuus aastat Taanis elanud saksofonisti Maria Faustiga kokku puutudes saad kohe aru, miks ta nii ütles. Särtsuv, kartmatu, vali, kui vaja ropp, aga alati soe ja võluv – see paistab kohe välja. Andekas, originaalne, meeletu töövõimega – see selgub siis, kui kuulata värsket plaati ja selgitusi, kuidas ta nii tugeva debüüdini jõudis.

Käsutada seitse päeva nädalas seitset poissi – ja mitte suvalisi tüüpe, vaid Taani noorema põlve säravamaid jatsinstrumentaliste – võõral maal, kuhu ta alles kuus aastat tagasi sõnagi keelt oskamata, hambaharja ja saksofoniga läks, selleks on vaja midagi enamat kui lihtsalt kanget saare naist.

Ja Maria polegi tavaline. Ta võiks olla ehk kohalik Libahundi-Tiina – tõmmu ja iseteadlik tšikk, kellele külarahvas nii ja naa vaatab. Aga vaatamata küll ei jäta.

“Viimastel Eesti kontsertidel tulid saalid paksult täis, aga mul on vahel tunne, et mind vaadatakse nagu habemega naist. Minu habe on saksofon,” muigab Maria.

Kuigi kultuur ja muud nii-öelda pehmed alad jäetakse meelsasti naiste kätte, on jatsinstrumentalist ka aastal 2008 tavapäraselt mees. Naine lõõritagu laulda, mis ta muud oskab. Isegi nüüd, pärast Maria arranžeeringutest koosnevat tugevat jatsplaati ütleb Eesti jatsupromootor: “Aga Maria, kas sa kontserdi lõpus paari ilusat laulukest ei tahaks teha?”

“Laul lihtsalt pole minu instrument, see isiklik äratundmine tuli ammu, ma ei laula isegi duši all!” seletab veendunud saksofonist.

Kui Maria räägib soolisest ebavõrdsusest muusikas, siis pilluvad tema silmad tavalisest veel kolm korda tumedamaid sädemeid.

“Muusika on nii totaalselt maskuliinne, üheülbaline ja meeste nägu!”

Need, kes väidavad, et sugu pole muusikat tehes üldse tähtis, ajavad Maria arust jama. Naine kirjutab ja mängib teistmoodi – vaja on mõlemat. Aga rütmikonservatooriumis, kuhu Maria Taanis õppima sattus, oli 200 instrumentalisti, ja neist naisi... täpselt neli.

“Poisid on jämmimises tugevamad – tüdrukuid tuleks stimuleerida ja pillisuhtluses aidata. Naismuusikutele tuleb luua oma toetusgruppe, eraldi meistriklasse.”

Mida peab naismuusik Maria näitel tegema, et läbi lüüa?

a) Harjutama palju-palju rohkem kui tema 196 meeskursakaaslast.

b) Hakkama suitsetama, sest info liigub suitsunurgas.

c) Olema täielik pauertšikk (ütleme eesti keeles munadega naine), sest “suitsuruumis proovivad nad külge lüüa, minuti pärast proovisaalis pead jälle teistest paremini mängima”.

Paljajalu-anarhistid

Juulis tuli blaxploitation-esteetikas musta kaanega plaat. Välja andis Barefoot Records (Paljajalu-plaadid), mida Maria kaasvõitleja Adam iseloomustab:

“Barefoot on meie anarhistlik – või kuidas iganes äärmuslikku demokraatiat nimetada – plaadifirma, kus kõik töötavad kõigi jaoks. Plaadikulud maksad ise, vastu saad täieliku kunstnikuvabaduse. Ei mingit Sony-sarnast vastikut noorte muusikute ära kasutamist.” Ja Maria lisab: “Barefoot Records on loodud sõpruskonna baasil, vastukaaluks kunstrindadele ja muule pinnapealsele saastale muusikas.”

“Bitschslap Boogie” kohta räägib ta: “Muusikas peavad olema kontrastid ja dünaamika – kas või nagu abielus! Mu lood on kujundlikud, igaühel on tugev süžee.” Siinkohal tuleks vist meenutada, et plaat on siiski instrumentaalne, loo sisu peaks kuulajani jõudma pealkirja ja muusika enese abil. Ja eks Marialt võib üle küsida – päri, mis träki kohta tahad, ja hopsti kuuled mõjuvat lugu.

Näiteks The Virgins Are Trimming Their Waists (Neitsid trimmivad taljet) on inspireeritud Johnny Cashi loost When the Man Comes Around. “Kui tuleb maailma lõpp, siis ainsana jäävad rahulikuks nunnad – neile on see kauaoodatud kohtumine peigmehega. Mul on kaks sõbrannat, kes on absoluutselt pühendunud täiusliku printsi otsimisele – ka see on usk, olgugi et printsid ei tule ju.”

Naiste vägi

“Housewife Powerdance’i” kangelane on Maria ämm. Nimilugu “Bitchslap Boogie” või siis ka “New Panties & Boots” hakkavad iseenda eest rääkima, eriti kui plaadi sisekaanefotot, mõnuga kaklevaid tšikke vaadata. Nii, et naised, Naised, NAISED! “Tunnetasin, kui vägevad on naised. Enamikul naistel on rohkem mune kui meestel,” räägib Maria sellisel toonil, et isegi kui teda kuulaks sada meest, siis vaevalt keegi julgeks vastu vaielda. “Eestis on küll palju matšolikku peremudelit, rahakott on mehe käes jne, aga naisel lihtsalt on rohkem tolerantsi ja kandejõudu.”

Maria kasvaski naistega, ema, vanaema ja õega, siis sattus tüdrukute klassi. Nüüd elab ta justkui kontrastiks meeste maailmas: seitse bändikaaslast on mehed, parimad sõbrad on mehed, õpetajad on mehed. Nii et Maria kuulutab naiste sõnumit meeste maailmas.

Uus Välis-Eesti

Kui ma rahvuse kohta pärin – et kas idaeurooplasena Taani muusikasse trügimine pole siis sama raske kui naisena – teeb Maria mitu korda muud juttu ja tunnistab lõpuks, et ei mõista probleemi.

“Läbilöögi osas tuleb pigem kasuks, et Maria on Eestist pärit naissaksofonist,” arvab Adam. Ja Maria: “Rahvusega on see asi, et saad oma loo ära rääkida. Aga soo osas – mis lugu seal ikka on? Nad tahavad keppi või keeksi – ja keeks on see, et mängid hästi.”

Eestit igatseb Maria taga küll. “Me kõik läheme võõrsile vabatahtlikult, aga keegi ei jää sinna nii hea meelega nii pikaks ajaks. Mina tuleksin iga kell tagasi. Aga ma ei ole leidnud siin mõttekaaslasi,” on ta veidi nukker. Aga Eesti asja ajab ta ka Taanis – Kopenhaageni eestlaste segakoor sai oktoobris endale uue juhi – muidugi Maria! “Kooli ajal kutsusime koorijuhte juhtmeteks, eks ma olen ise nüüd see juhe.”

Rahvust ei näe Maria probleemina ehk ka tänu oma taustale. Eestlasena üles kasvanud tüdruku ema on Narvast Saaremaale kolinud venelanna, isa tuli Volga tagant “ja peab ennast sakslaseks”. Ja väike Maria oli nii tõmmu, et vanaema küüris plikal jalad marraskile – äkki läheb heledamaks.

Maria ei väldi konflikti, kui vaja. Otseütlemise jõul on kontrastne juur lapsepõlvest. Kuni neljanda klassini ei rääkinud ta peaaegu sõnagi – ei kodus ega koolis. Aga kuna ta oli juba nelja-aastaselt otsustanud, et tahab muusikuks saada, juukseklambrid viiulipoognateks seadnud ja paberiribad klaveriklahvideks sodinud, siis pidi ta vaikimisest välja murdma, sest “muusikas on tähtis dialoog, üksi ei jää seal ellu”.

Esimesed muusikaalased sõbrad sai Maria peale keskkooli Otsa koolis õppides. Oluline juhendaja oli Kustas Kikerpuu. “Sain Otsast ABC kätte, aga ega keegi ei osanud nõu anda, mida tegema peaks. Ma lõpetasin kooli klassikalise kavaga – no kujutad sa ette!”

Edasi läks ta muusikaakadeemiasse puhkpilliorkestri dirigeerimise erialale, “mis oli väga kasulik, sest seal sain aru, kui valel teel ma olen”. Aga klassikalise orkestri dirigeerimine pani põhja alla ja aitas muusikas tervikpilti näha – kaheksale pillile komponeerides oluline omadus.

“Minu muusika läks palju paremaks pärast seda, kui ma Cyrillus Kreegi loomingu läbi vaatasin ja läbi laulsin. Eesti koorimuusika tase on super!”

Häbitu soolopuhuja

Eesti õpingute ajal sai Maria saksisoolosid näha ja kuulda päris mitmes koosseisus: tüdrukutebändis Velvet Legion ja paljudes muudes projektides, pulmades ja Uno Loopi soojendades.

“Ega me keegi ei osanud suurt improviseerida, aga siis tuli üks häbitu, kes lihtsalt mängis, kui keegi käskis.” Kauem nii väheste oskustega tuututamine oleks tähendanud mandumist. “Kui tahad jääda suvetuure või bossasid tegema, siis piisab Otsa koolist. Aga muidu... muusikat tehes peab pidevalt edasi arenema,” rõhutab Maria.

“See on äraelamise värk – aga kaua sa ikka niimoodi elad.” Ega ta teist teed valinud koolikaaslasi halvusta, aga korra mainib ikka: “Mul on Eestis muusikutest sõpru veel küll, aga minu pulma ei saanud suurt keegi tulla, nad peavad mõnes teises pulmas pappi teenima.”

Maria annab aru, et nišimuusikaga teenida on raske, ja ega see Taanis oluliselt lihtsam ole.

Taanis õppimise ajal töötas Maria kogu aeg, õpetas klaverit, bändi, saksofoni – kõike, mida ta ise oli õppinud. Viimased pool aastat hakkas ta töötamise asemel hoopis... tõsiselt jooksmas käima! Muidu oleks lõpueksam pannud ta õhku ahmima. “Tegin eksami soolona, see oli tõeline maraton! Mul on pulsikell peal olnud, kui ma mängin, siis vahel on 170.”

Spordist on muide inspireeritud Maria järgmine, praegu kirjutuslaual olev teos. Kui te arvasite, et avangardistid on juba kõikvõimalikud instrumendid ära proovinud, siis arvake veel üks kord.

Maria kirjutab kompositsiooni orkestrile ja... saalijalgratturitele! Spinningu treeningprogrammis on ju sisemine dünaamika, tõusud, langused – nagu heas jatsulooski. Nii et varsti saab pedaale vändates lasta end helivõngetest inspireerida.

Wild child

Ja lõpus kõige keerulisemast: milline on muusika, mida Maria kirjutab?

Plaadil on bigbändi saundi, vabajatsu, justkui klassika-trillerdusi, harmooniaid imelihtsatest hirmkeerukateni ja palju-palju meloodiaid. Kumab läbi ka mõjutusi Maria absoluutsetelt lemmikutelt: freejazz’i uuendajatelt Ornette Colemanilt ja Charles Minguselt – nii et musta värvi plaadikaanel on ka muusikalisi põhjuseid. Ja kui kunagi põhjendati, et jatsus, mustanahaliste muusikas, on nii vähe naisi, sest see on madal ja kehaline muusika, siis ma olen kindel, et Maria ütleks: just sellepärast sobibki jats naistele ehk isegi paremini kui meestele!

“Mul ei ole aimugi, mis stiil see on, see jääb teiste nämmutada,” ütleb autor. “Minu jaoks on see blues, minu isiklik lugu.” Kontrabassimängija Adam tulistab siiski ühe liigitamiskatse: folk-rock-jazz-free-impro-avantgarde. Ja laiendab siis : “Maria muusika originaalsus tuleb ilmselt tema jatsutraditsiooni puudumisest: ta kirjutab, mis talle meeldib, ilma ühegi painajata.

Lood on tihedalt läbi arranžeeritud, aga annavad siiski ruumi tõlgendamiseks. Imeilusate meloodiate peale võib bassiga midagi äärmiselt koledat mängida ja ikka hea tulemuse saada.”

“Mõnikord on heliloojad nagu Hitler,” seletab Adam. “Tunned ennast pilli mängides nagu sõdur, kes peab mingil täiesti hullumeelsel põhjusel läbi Venemaa marssima. Aga Mariaga koos mängides oled pigem nagu liivakastis mängiv laps.”

Jaak Sooäär, kuidas Maria Faust Groupi muusika suhestub Taani ja kuidas Eesti jatsuilmaga – kuhu ta paremini passib?

Tutvusin Maria muusikaga tema plaadi esitluskontserdil Kopenhaageni džässifestivalil.

Kahtlemata sobib see muusika nii Taani kui Eesti konteksti, aga isiklikult loodan, et ettevõtlikud noored muusikud, kes on läinud laia maailma, ükskord ka Eestisse tagasi jõuavad. Kui Taanis või teistes pika džässitraditsiooniga riikides on kõik juba ammu paigas ning võõramaalasena ennast süsteemi “sisse süüa” aeganõudev ja vaevaline, siis Eestis on ikka veel võimalus ise süsteeme algatada ning üles ehitada, mis tekitab loovale muusikule toredaid väljendusvõimalusi. Aga selge on ka see, et koju tagasi pöördudes ei tohiks välismaa sidemeid katkestada, arvestatavat džässmuusiku karjääri on võimalik teha vaid rahvusvaheliselt, Eesti turg on selleks liiga väike.