15.08.2008, 00:00
Nõukogude Liidu taastamise projekt Lõuna-Osseetias
Venemaa-Gruusia sõda paljastab üha selgemini Putini režiimi eesmärgi – Nõukogude Liidu taastamise projekti. Küsimus oli ainult selles, kui kaugele sellega esimese hea võimaluse avanedes minnakse.
Osseetide asustuse teke lõuna pool Kaukasuse peaahelikku on tegelikult
läbiuurimata ajalooline valdkond. Loomulikult on osseetidel selle kohta
oma ja Gruusia ajaloolastel oma versioon. Üks on aga selge, reeglina
lahutab Kaukasuse peaahelik sealsete rahvaste asuala.
Osseedid
olid Kaukaasia rahvastest peaaegu ainsad, kes Kaukaasia sõdades 18.-19.
sajandil venelastega koostööle läksid. Enamik mägirahvaid
osutas Vene anastajatele visa vastupanu.
Selle koostöö
tunnistajaks on osseetide keskuse Vladikavkazi nimetus – “valitse
Kaukaasiat”.
Koos venelastega liikusid osseedid ilmselt ka
lõuna poole üle Kaukasuse peaaheliku. Ka praegu räägivad
Lõuna-Osseetia iseseisvuse apologeedid täiesti ametlikult, et
osseedid liitusid Vene impeeriumiga palju varem kui Gruusia rahvad.
Umbes sama kordus bolševike võimuletulekul Venemaal pärast
1917. aastat. Gruusias tuli võimule rahvuslik valitsus, kes suutis kuni
1921. aastani riiklikku iseseisvust hoida. Selle riigi koosseisu läksid ka
praeguse Lõuna-Osseetia alad. Bolševike relvajõud tungisid
1921. aastal Gruusiasse just Põhja-Osseetiast. Osseedid
räägivad praegu oma ametlikus ajaloos Gruusia menševike
valitsusest, kes nende veendumusel teostas praeguse Lõuna-Osseetia ala
osseetide külades nende suhtes genotsiidi, ning bolševikest kui oma
vabastajatest. Igal juhul pidas Kaukaasia bolševike üks liidreid
Sergo Ordžonokidze Gruusia osseete meeles ja andis neile autonoomse oblasti
staatuse Gruusia NSV kooseisus.
Enne Teist maailmasõda
kasutasid õigeusklikud osseedid ladina tähestikku. Gruusia NSV
võimude tagakiusamise näitena toovad osseedid fakti, et nad sunniti
üle minema gruusia tähestikule. Samas jätavad nad mainimata, et
Vene NFSV kooseisu kuulunud Põhja-Osseetias sunniti osseedid samal ajal
üle minema kirillitsale. Selline oli lihtsalt kommunistide
rahvuspoliitika. Ja miks oleksid Gruusia kommunistid pidanud oma Vene
kolleegidest paremad olema.
Üle Suure
Sõjatee
Rääkides Lõuna-Osseetiast
kui mingist territoriaalsest tervikust tuleb arvestada, et see ala ei ole
valdava osa ajaloost seotud olnud ühendusteega üle Kaukasuse
peaaheliku Põhja-Osseetiaga. Üle 200 km pikkuse Kaukaasia Suure
Sõjatee rajas Vene armee juba 18. sajandi lõpus. See
jääb peamiseks ühendusteeks Kaukaasia lõuna- ja
põhjaosa vahel ka praegu.
19. sajandi lõpul rajati
lisaks ka Osseetia sõjatee, mis algas Osseetiast Darg-Kohhi staniitsast,
ületas peaaheliku ning jõudis Kutaisini. Lõuna-Osseetia
alade osseetidel puudus ühendus “suure
Osseetiaga” Suure Sõjatee kaudu, siduv nabanöör oli
vaid Osseetia sõjatee läbi Gruusia alade. Juba see iseenesest
näitab sellise territoriaalse moodustise suhtelisust. Nimetuse
Lõuna-Osseetia mõtlesid välja alles bolševikud.
Praeguseks on Osseetia sõjatee kasutusest praktiliselt väljas.
Uue sisu Lõuna-Osseetia alale andis kindlasti 1971. aastal
alustatud ja 1981. aastal valminud Transkaukaasia magistraal, mis ühendab
Põhja- ja Lõuna-Osseetia alad läbi Roki mäekuru
ehitatud tunneli.
Lõuna-Osseetia meenutab tegelikult
Setumaad. Seal on grusiinlaste külad segamini osseetide küladega.
Võimatu on täpselt määrata grusiinlaste ja osseetide
arvulist vahekorda sellel alal enne 1921. aastat. Pärast Teist
maailmasõda tuuakse esile suhtarve 60-70 protsenti osseete, 30-40
protsenti grusiinlasi.
Praegu on igasugused elanike arvud
puhas spekulatsioon, sest keegi ei tea täpselt,
kui palju on sealt konflikti ajal rahvast lahkunud. Kui räägitakse
palju osseedi põgenikest, siis peaaegu vaikitud on gruusia
põgenikest, kes on oma kodukohad kohalike osseetide vägivalla
tõttu jätma pidanud.
Iseseisvus ei
huvitanud
1990. aasta septembris võttis
Lõuna-Osseetia ülemnõukogu vastu otsuse
suveräänsusest ja pöördus Moskva poole palvega tunnustada
autonoomset oblastit kui N Liidu liiduvabariiki. Vastuseks likvideeris Gruusia
ülemnõukogu 10. detsembril 1990 oblasti autonoomia ja nimetas selle
ühtse Gruusia Tshinvali piirkonnaks. Järgmisel päeval algasid
Tshinvalis osseedi ja gruusia miitinguliste vahel kokkupõrked, hukkus
kolm inimest.
6. jaanuaril viis Gruusia konflikti peatamiseks
Tshinvalisse miilitsaüksused. Kohalikud osseedid alustasid relvastatud
vastupanu. Sündmused kasvasid üle ulatuslikuks relvakonfliktiks, mida
toetasid ühelt poolt Vene ja teiselt poolt Gruusia relvaüksused.
Konflikti ajal hukkus 947 inimest.
19. jaanuaril 1992 korraldati
Lõuna-Osseetias referendum, kus 99 protsenti osalenuid toetas
Põhja- ja Lõuna-Osseetia ühinemist ja liitumist Venemaaga.
Siinkohal peab mainima, et referendumi tulemusi ei tunnistanud Gruusia ega ka
Venemaa. Samuti ei osalenud referendumis kohalik grusiinlastest
elanikkond.
Vene rahuvalve on ilma mandaadita
24. juunil 1992. aastal kohtusid Sotšis Venemaa president Boriss
Jeltsin, Gruusia riiginõukogu esimees Eduard Ševardnadze ja
Lõuna-Osseetia esindajad, kes kirjutasid alla konflikti reguleerimise
põhimõtetele. Piirkonda viidi nn segarahuvalvejõud, mis
koosnesid Venemaa, Põhja-Osseetia ja Gruusia pataljonist suurusega 500
sõdurit. Need jõud allusid “segakontrollkomisjonile”,
kuhu kuulusid Venemaa, Gruusia ja mõlema Osseetia esindajad.
Praegu vastavaid lepinguid uurides on kindel, et sellel rahuvalvemissioonil
ei olnud mitte mingisugust rahvusvahelist ega ÜRO mandaati. Isegi nn
SRÜ mandaat, millest Venemaa räägib, on enam kui kahtlane.
Taoline rahuvalve tõi kiiresti kaasa selle, et osseedid
kaitsesid omasid ja ründasid grusiinlaste külasid, Gruusia
rahuvalvajad käitusid samamoodi osseetide külade suhtes. Vene
rahuvalvajad olid tegelikult see jõud, kes mängu juhtis.
Tegelikult oli enamik Lõuna-Osseetia poolt ette võetud samme
ühiskokkulepetega välistatud.
Ning selline nn rahuvalve
on praeguses konfliktis näidanud, et osseetide relvastatud salgad varjusid
igal võimalusel just Vene rahuvalvajate juures, kasutades neid
tegelikult omamoodi kilbina. Sellest ka ohvrid Vene rahuvalvajate seas.
1996. aasta novembril viidi läbi esimese presidendi
valimised, võidu sai kohaliku ülikooli rektor, ajalooprofessor
Ludvig Tšibirov.
Venemaa kodanike
tootmine
Venemaa on sõjalise agressiooni
õigustamiseks toonud oma kodanike kaitse Lõuna-Osseetias. Aga
kuidas Venemaa kodanikud sinna üldse sattusid? Väga lihtsalt:
ühel hetkel hakkasid Vene võimud sealsetele soovijatele lihtsalt
Vene passe välja jagama.
Kuid Vene passidega on keerulisem
lugu, kui me siin ette kujutame. Venemaal on kaks passi – sisepass ja
välispass. Ainult viimane annab võimaluse riigist välja
sõita või välisriigi viisat taotleda. Kuna Venemaa on
ametlikult tunnustanud Gruusia territoriaalset terviklikkust, siis on
Lõuna-Osseetia elanikel vabalt Venemaale sõitmiseks vaja just
välispassi.
Teine Venemaa iseärasus on kohustuslik
sissekirjutus. Iga inimene peab olema registreeritud mingis kindlas eluko
has. Kuna Venemaa justkui tunnustab Gruusia territoriaalset terviklikkust, siis
on Lõuna-Osseetia Vene passi omanikud enamikus sisse kirjutatud
Põhja-Osseetias või mujal Venemaal.
Kuigi
väidetakse, et Lõuna-Osseetias on umbes 80 000 elanikku ja
enamik neist on Venemaa kodanikud, ei vasta see tõele. Sest kindlasti ei
ole Venemaa kodanikud näiteks kohalikud grusiinlased.
Piirkond
on majanduslikult täiesti võimetu ja kogu ülalpidamine tuleb
Moskvast, ka näiteks sotsiaalabiraha ja pensionid. Seetõttu on
kohalikul võimul kasulik näidata suuremat abivajajate hulka, et
siis see raha lihtsalt ära varastada. Viimaste Vene presidendivalimiste
põhjal saab hinnata, et Lõuna-Osseetias oli tegelikult
38 000 hääleõiguslikku Venemaa kodanikku. Ekspertide
arvates ei ela piirkonnas reaalselt üle 50 000 elaniku.
Salakaubaveo keskus
Tuntud Vene ajakirjanik Julia
Latõnina on välja toonud Lõuna-Osseetia marionettrežiimi
võtmekujude tausta ja küsinud retooriliselt, kes neist on
separatistid. Nn separatistide juhtide taustale heitis valgust ka Gruusia
saadik ÜROs Irakli Alasani.
Esimese presidendi Ludvig
Tšibirovi ajal muutus Lõuna-Osseetia kiiresti
salakaubaveokeskuseks. Kuid presidendi ahnusel ei olnud piire. Piirkonna
mõjukatele ärimeestele vendadele Ibrahim ja Džambulat Tedeejevile
see aga ei meeldinud. Oma ustavate relvasalkade toel hakkasid nad presidendilt
lihtsalt jõuga “tollitulusid” ära võtma.
Ühel hetkel otsustasid vennad aga presidendi lihtsalt ära vahetada.
Nende valik langes Eduard Kokojevile. Just nii kirjutas oma nime tulevane
president, kes alles hiljem kõrges ametis olles muutus
Kokoitõks.
Kokoitõ on sündinud Tshinvalis, oli
aastatel 1988-1990 linna komsomolijuht, osales oma relvasalgaga isiklikult
konfliktis Gruusiaga. Hariduselt kehalise kasvatuse õpetaja. 1997.
aastal määras president Tšibirov Kokoitõ piirkonna
kaubandusesindajaks Moskvasse. Kokoitõ muutus oluliseks kujuks ka Moskva
osseetide kogukonnale, sest kontrollis kaubavoogusid läbi
Lõuna-Osseetia.
Valitsuses FSB ja KGB
tegelased
2001. aasta presidendivalimistel võitis
Kokoitõ, kes oli rajanud poliitilise rühmituse Osseetia Eest. Kuid
president Tšibirov ei olnud nõus oma kaotust tunnistama.
Presidendi poja, Aleksei Tšibirovi juhitud KGB eriüksus piiras
parlamendihoone sisse ja nõuti valimistulemuste tühistamist.
Mõne aja pärast saabus aga parlamendihoone kaitsele ligi tuhat
relvastatud Kokoitõ pooldajat. Vaid Põhja-Osseetia presidendi
Aleksander Dzasohhovi sekkumine aitas verevalamise ja klannidevahelise
sõja peatada.
Nii nagu Kokoitõ oli reetnud oma eelmise
leivaandja, reetis ta ka vennad Tedeejevid. Vennad olid sunnitud
Lõuna-Osseetiast lahkuma, 2006. aasta sügisel tapeti Ibrahim
Vladikavkazis.
Oma režiimi peaministriks valis Kokoitõ
Venemaa kodaniku, Baškortostanis sündinud kütuseärimehe
Juri Morozovi. KGB ülem Anatoli Barabanov oli enne seda FSB ülem
Mordvas, siseminister polkovnik Mihhail Mindzajev töötas
Põhja-Osseetia siseministeeriumis ja juhtis Beslani pantvangikriisi
ajal FSB eriüksust, kaitseminister kindral Vassili Lunev oli Permi
sõjakomissar, julgeolekunõukogu sekretär polkovnik Anatoli
Barankevitš oli Stavropoli krai sõjakomissari asetäitja
ning osales mõlemas Tšetšeenia sõjas,
valitsuse kaitsemeeskonna ülem Vladimir Kotojev oli Vene armee polkovnik,
piirivalve ülem Aleksandr Tšebodarov oli FSB polkovnik jne.
Konf
likti kajastanud Vene telekanalites oli kogu selle aja jooksul ainult üks
naeratav nägu – see oli Eduard Kokoitõ.