15.08.2008, 00:00
Eesti reporterid Gruusias lennukite tule all
Toomas Thetloff ja Hardi Aaspõllu läksid Gruusiasse 9. juulil Kultuurkapitali toetusel, arendamaks koostööd Gruusia kunstnike ja filmitegijatega, kuid sattusid Vene lennukite tule alla.
Reporter Hardi Aaspõllu kajastab pommirünnakut Goris, mille
keskmesse ta sattus:
“Rahutuste alates sain kontakti Goris viibiva
Gruusia televisiooni võttemeeskonnaga, kes lubas mul endaga kaasa tulla.
Gorisse sain sõbra punase autoga, mis ainsa liikuva vahendina maanteel
oli nagu elav sihtmärk. Kohalesaamine kulges ilma suuremate
takistusteta.
Kui olin võttemeeskonnaga kohtunud
ja varustuse üles pannud, lendas üle meie peade esimene lennuk.
Alguses me vaatasime, et ta lendab niisama ja võttemeeskond oli
rõõmus, et on, mida filmida, aga siis toimus esimene
pommiplahvatus.
Kohal olnud ajakirjanikud jooksid paaniliselt selle
peale laiali, julgemad jooksid pommi suunas, et paremaid kaadreid saada.
Tänavanurkadel olid umbes kahekümnestes gruppides
sõdurid valvel. Kui püssimehed varju otsima hakkasid, teadsin, et
tuleb nendega liituda. Siis toimus järgmine pommiplahvatus.
Kogu situatsioon oli nagu loterii. Taevas oli pilves ja ei olnud aru saada,
kui lennukid lähenevad või millal pommitama hakatakse, aga
sõdurid kuidagi tunnetasid seda. Kui nemad jooksma hakkasid, hakkasin
mina ka. Mul polnud aega hirmu tunda, kogu situatsioon muutus nii kiiresti.
Varjusin leivapoe keldris, kust leidsin eest kaasreporteri.
Pärast pommitamise raugemist püüdsime lähedal olevat silda
ületada, et meediakeskuse juurde pääseda. Proovisime sillal auto
peale saada, et kiiremini üle pääseda, aga autojuhid olid
paanikas ja keegi ei julgenud peatuda.
Meediakeskuse juurest leidsin
oma võttemeeskonna üles ning liikusime koos
sõjaväebaasi.
Baasi ladu oli tuld võtnud ning
kohati toimusid plahvatused. Lähedal olevad kortermajad põlesid
samuti.
Hirmus rõve oli vaadata inimesi, kes olid üleni
verega kaetud ega saanud üldse aru, kus nad on, kes nad on ning mis
toimub. Seda, mis seal toimus, on raske sõnadesse panna.
Gruusia kaamerameeskond oli päev varem Lõuna-Osseetias
snaipritule all olnud ja kaks päeva järjest sõjategevuses olla
oli neile liig. Neli kilomeetrit Gorist väljas oli olukord rahulikum.
Võttemeeskond sai reportaaži ära lõpetada ja koju
minna. Pärast millegi sellise koos läbi elamist tunnen, nagu oleksime
väga head sõbrad.
11. august
, kell
17.00 kohaliku aja järgi
Rünnakus hukkus umbes 20
tsiviilelanikku ja 40 sõjaväelast. Pihta said elumajad,
sõjaväeehitised, teed ning koolid. Kuna elumajad olid sadakond
meetrit sõjaväebaasist, arvab Hardi, et tegelik sihtmärk oli
sõjaväebaas ning arvatavasti oli tsiviilelanike
pommitamine juhuslik. Kui selles rünnakus hävis vaid pisike osa
linnast, siis nüüdseks on Gori kannatanud palju ulatuslikuma
hävitustöö all.
Rahulik on ka Thbilisis, kuigi
täna öösel oli kuulda plahvatusi. Pommitatakse aga enamasti vaid
sõjaväeobjekte ning seega üldist paanikat ei ole. Toomas
Thetloff: “Muud ei ole muutunud midagi kui ainult see, et tänavatele
on ilmunud üllatavalt palju uhkelt riides tütarlapsi. Ja see, et
kõigil on Gruusia lipp kohe tagataskust võtta, on ütlematagi
selge.”
Paljud Toomase ja Hardi sõbrad on juba
sõtta läinud. Ilma koolituseta vabatahtlikke Gruusia
sõjavägi vastu ei võta. Gruusia sõdurid on
suhteliselt hea väljaõppega.
Kohalike seas levib
erinevaid kuulujutte. Toomase sõnul arvatakse näiteks, et
tegelikult on kokkulepe situatsiooni lahendamiseks juba olemas. Üldine
arvamus on siiski, et tegu on mängusõjaga, mida ei tasu väg
a tõsiselt võtta. Grusiinid kurdavad, et nende poolel hukkunute
arvu pole avaldatud. Üldine arvamus on, et “kuradile see Osseetia ja
Abhaasia, peaasi et oleks rahu”.
Eile õhtul toimus
Thbilisis kohalike prominentide algatusel ning osavõtul rahumeelne
miiting sõjategevuse lõpetamiseks. “Keegi ei
hüsteeritsenud ega tõstnud ülemäära
häält,” kirjeldab Toomas. Peamine, mis tema sõnul
miitingut iseloomustas, oli fossiilsete kütuste põletamine: nimelt
olid platsi võtnud kohalikud rullnokad, kes kummi vilistades,
krõpse süües ning õlut libistades miitingut
jälgisid.
Kohal oli ka endine president Eduard
Ševardnadze, kes küsimusele, kas rahu Gruusia ja Venemaa vahel on
võimalik, vastas: “Pole teist väljapääsu.”
Ja kui venelased kompromissi ei tee? “Küll
teevad.”
Gruusiasse kavatsevad Toomas ja Hardi
jääda viienda septembrini. Nad usuvad, et sõjategevus
lõppeb üsna varsti. Nad pakuvad, et Venemaa rünnakute
eesmärk on Gruusiat klobida vaid niikaua, kuni president Saakašvili
võimult kukutatakse ning venemeelne opositsioon võimule
pääseks.
“Suhteliselt kalk nii mõelda, aga
kui Prantsuse välisminister oleks konflikti alguses kohe mõne Vene
pommi otsa koperdanud, oleks ta suutnud päästa väikse riigi
väga suurtest kannatustest ja tuhandeid inimelusid. Huvitav oleks, kui
Euroopas oleksid, vastupidiselt islamimaadele, enesetapu-rahutoojad, kes
käivad kiirelt konflikte lõpetamas.”
11.
august
, kell 20.00 kohaliku aja järgi
Kella kaheksaks
oli olukord muutunud ning Lääne meediakanalite andmetel liikusid Vene
väed pärast Gori ära võtmist juba Thbilisi poole. Toomas
Thetloff kirjeldab olukorda: “Inimesed pakivad autosid. Tänaval on
üldiselt vaikne, kuid mõningaid liikuvaid autosid on näha.
Helistasime suursaadikule, kes soovitas saatkonda varju
minna.”
Kui Thbilisis oli selle hetkeni flegmaatiline rahu,
hakkas sõjapinge kohale jõudma siis, kui pangaautomaadid
kinni pandi. Bensiinijaamades olid meeletud järjekorrad, kõik poed
pandi kinni, mobiilivõrgud olid üle koormatud. Tänavad olid
inimtühjad.
12. august
, kell 10.00
kohaliku aja järgi
Toomas alles ärkab: “Magama saime
alles kella poole viie paiku. Käisime kella kahe ajal linna piiri
ääres, venelasi näha ei olnud. Algselt olid küll Vene
väed siiapoole teel, aga siis keerasid nad otsa ümber ja
liikusid Lääne-Gruusia poole. Mingit madinat öösel
Thbilisis ei olnud. Praegu on olukord rahulik. Teeme süüa ja siis
vaatame edasi, mis saab.”
Hommikul oli parlamendihoone ees
massimeeleavaldus, kus presidendile ning valitsusele oli toetust avaldamas
umbes 40 000 inimest.
13. august
, kell 14.00
kohaliku aja järgi
Hardi lõpetab kommetaariga:
“Kuigi on tunne, et poliitilised jõud Euroopast käivad praegu
Gruusias endale labast poliitilist profiiti lõikamas (kui välja
jätta Eesti president, kellel seda vaja ei ole), on siiski kahju, et eile
ei olnud kohal Soome presidenti, kelle tulekul oleksid kohal olnud
kõik Euroopa Liidu presidendid, kellel on piir Venemaaga.
Ka
on väga oluline, et kohalikule inimesele Gruusias jääks mulje,
et just Lääs aitas neil tagada Gruusias läänemeelsete
võimule jäämine, nagu oli ka Eestis pärast
pronkssõduri-sündmusi.”