15.08.2008, 00:00
Krimiuudiseid metsast, niidult ja karjamaalt
Kõige rohkem loomi kohtab maanteedel vastu õhtut või hommikut, kui on nii hämar, et silm hästi ei seleta ja kui autotuled veel õieti ei näita.;Madis Jürgen hoiatab: kui kits, siga või põder üle tee läheb, võtke hoog maha. Neid tuleb veel!
Kährikuid on selgelt liiga palju
Ükspäev helistas mees autoteenindusest (autole tehti parasjagu
hoolet) ja teatas: auto radiaator on lahti.
Tõsi. See oli
kevadsuvine ja veidi udune öö, kui pajupõõsa tagant
Räpina ja Ahja vahel tuli välja kährik ja ja hakkas otse auto
nina ees üle tee kodistama. Kährik suri saadud vigastustesse
kohapeal.
Nad käivad tee ääres surma saanud
putukatega maiustamas ega oska autosid karta.
Kährikute
sigivus on suurem kui rebasel, sest kähriku pesakonnas on kutsikaid
rohkem.
Möödunud aastal lasksid jahimehed 8000 isendit.
Pärast viiekümnendaid aastaid, kui kährik Eestisse sisse toodi,
on teda üle kaheksa tuhande lastud ainult kahel aastal – 1969. ja
1986. aastal.
Peep Männil, kiskjate uurija arvab, et kui meil
on kedagi liiga palju, siis ilmselt kährikuid. Kährikute arvukus
võib teistele liikidele mõju avaldama hakata.
Valge-toonekurg – Eesti suurim röövlind?
Kui kuulus keelemees Ferdinand Johann Wiedemann 1858. aastal liivlaste juures
külas käis, nägi ta Ventspilsis esimest korda elus
valge-toonekurge.
Üheksa aastat varem oli valge-toonekurg
teinud Eestis esimese pesa. See oli Vastseliina linnuses, kus on kurepesa
praegu ka.
Nüüd on valge-toonekurg Eestis nii tavaline
tegelane, et ajalehtedes on temast kui Eesti suurimast röövlinnust
jutud ilmuma hakanud. Kuidas valge-toonekurg keset päeva jänesepojale
nokaga pähe virutab ja selle siis ära sööb. Või
kuidas ta küünilisel kombel mööda heinamaad kõnnib
ja ootab, millal väike põldpüü munast välja tuleb.
Valge-toonekurg sööb tõesti kõike, kellest
või millest tal jõud üle käib, räägib Margus
Ots Eesti ornitoloogiaühingust. Aga sel olevat konnade ja jäneste
arvukusele siiski üliväike mõju.
Valge-toonekurge
olevat Eestis praegu sellepärast nii palju näha, et a) praegu
kogunevad noored kured heinamaale kokku ja valmistuvad äralennuks ja b)
kevad oli külm ning paljud kured ei teinudki üldse pesa, vaid
hulkusid suvi otsa niisama ringi.
Kurgede peale on varemgi kuri
oldud. 19. sajandi teisel poolel ajanud mõned mõisnikud neid
heinamaal püssiga taga.
Rebane tuleb varsti lausa
tuppa
Naabrinaine Proosu Marju ärkas hommikul kell
viis oma Läänemaa kodus hirmsa lärmi peale.
Kui ta
unise näoga, luud käes, ukse peale tuli, oli kolmeliitrine piimapurk
trepil kummuli maas.
Kanad karjusid kuuri all ja paari saamu
kaugusel seisis aiavärava juures rebane, kes enam kuidagi ära minna
ei tahtnud. Ja kui rebane siiski lahkus (heitunult haukudes), avastas Proosu
pere keset õue, käru alt, pisikese jänese.
Rebaste
arvukus on tõusuteel ja seda mõjutab tugevasti, kui palju hiiri
on. Kui on hea hiireaasta, võib rebaste juurdekasv vabalt sada protsenti
olla. See tähendab, et kui mingil territooriumil oli kevadel 100 rebast,
siis sügisel võib neid olla 200.
Rebaseid on kindlasti
rohkem ka sellepärast, et loodusemehed kopteri pealt neile
marutõvevastast vaktsiini loopisid.
Hunt möllab
augustis
See oli kaks aastat tagasi. 25. augustil sisenes
Alampedjal asuva Turvakuuri talu lambaaaeda hundikari ja maha murti kümme
lammast ning kolm nendest veeti üle jõe. Huntide käes sai
kannatada ka üle 20 aasta vanune hobune Olga, keda hunt tagumikust
hammustas. Kui Olga praegu karjamaal põõsas krabinat kuu
leb, tuleb ta hirmsa müdinaga läbi aedade ja kraavide koju.
Tänavu käis lehtedest läbi uudis, et hunt jäi auto alla.
Millegipärast olevat nii, et hunt autosid väga ei karda.
Hunt kartvat rohkem autoteed. Ja kui seal sõidab auto, siis tunneb
hunt, et ta pole üksi ning on julgem olla.
Hundijahti peetakse
talvel lumega. Viimasel talvel palju lund ei olnud ja huntide arvukus
tänavu ilmselt tõusis.
Õnneks on Eesti huntidel
praegu metsas nii palju söögipoolist, et talumeeste lambad on
mõnda aega rahulikult hingata saanud.
Metssiga
künnab kartuleid
Metssigu on meil palju. Naabri-Peep
oli juba aastaid oma kartulimaal omapärast tõrjet rakendanud. Pesi
kiirel heinaajal ennast võimalikult harva ja läbihigistatud
särgid sättis kartulipõllu äärde sigadele nuusutada.
(Ja kartulimardikas tegi kartuliga üks-null.)
Läinud sügisel kõndis seltskond sigu üle mu
hoolega niidetud muruplatsi, kusjuures platsi ühes servas panid nad ninad
maha ja teises servas tõstsid üles. Selle häbematuse
põhjuseks olid vihmaussid, keda metssiga maa seest otsib. Muru all elab
vihmausse tükk maad rohkem kui võsas.
Metssiga on
kõigesööja ja võib nagu kährik süüa
linde, kes maas pesitsevad.
Maanteel tuleb kindlasti valvas olla,
kui siga üle tee jookseb. Liikluseeskiri seale ei maksa. Tema jaoks on
seadus see, mis karja juht ees teeb.
Karu ehmatab
külanaisi
Mesinik Kasemetsa Eevi Roela kandist oli
nädalapäevad tagasi metsas marjul ja ehmatas poolsurnuks, sest
avastas ennast äkitselt silm silma vastas karuga. Vahe oli viis-kuus
meetrit.
Eevi tegi hirmsat kisa ja peksis noaga vastu ämbrit. Karu
vaatas mõnda aega, keeras ringi ja läks ära.
Põltsamaa kandis, poole tee peal Jõgeva poole, staabeldas
taluperemees Aigar õue peal laudu. Ja järsku kuuleb, kuidas koer
kellegi peale hirmsa häälega lõugama pistab. Pereema Ülle
arvas esimese hooga, et naabrimees uudishimust võsas ragistab, aga toa
poole minnes välkus puude vahel hoopis pruun ja karvane kints.
Maarahvas on siin ja seal karu näinud ning arvab, et metsaotte on juba
liiga palju saanud.
Karusid lasti meil mullu 27 - see on vähem, kui
neid aastas juurde kasvab.