Valitsusjuhi tapmises kahtlustatava mehe vahistamine oleks pommuudis igal maal, aga ei olnud seda 1991. aasta Eestis. 16. augusti suured Tallinna ajalehed eesotsas Rahva Häälega piirdusid siseministeeriumi napi pressiteate avaldamisega.


Et mõrvaplaani ei maksa uskuda, sisendas ka siseministri asetäitja Arved Jaaska. Kinnipeetu olevat ilmselt psüühiliselt haige ning atentaadikatset võib võtta just niisama tõsiselt kui vaimuhaiget inimest.


Järgmise päeva Postimehes praaliski üks ajakirjanik: “Ma ei arva, et Savisaar on niivõrd tähtis mees, et peaksime vaevama pead tema tapmise üle.”


Savisaarele jäi see terava okkana hinge. Mälestusteraamatus “Peaminister” kirjutab ta: “Mõnedes ajalehtedes irvitati, et Eriteenistus puhus üles olematu atentaadi. Eriteenistuse toonane asedirektor Kalle Klandorf aga nii ei arvanud.”


Mis siis tegelikult juhtus? Kas Savisaare elu oli ohus või mitte?


Selle artikli aluseks on 23 lehekülge tolleaegse juurdluse materjale. Dokumendid seisid aastaid kaitsepolitsei arhiivis luku taga, kuni Ekspress need teabenõudega välja nõudis. Koos tollaste asjaosaliste meenutustega annavad paberid 1991. aasta augustis Tallinnas hargnenud mõistatuslikust loost hoopis uue, dramaatilise pildi.


Kummaline võõras saabub Piritale


10. augustil 1991 pidas Pirita jahisadamas valvet piirikaitsja Ilja Larionov. 18aastane, Kohtla-Järvelt pärit vene poiss oli Andrus Ööveli algelises piiriteenistuses nagu valge vares. Kui sõjakomissariaadis kutsuti teda aega teenima Nõukogude armee Pihkva dessantdiviisi, valis tema vabatahtlikult Eesti poole.


Larionovi ja tema kaaslaste ülesanne oli valvata, et ärikad Soome jahiomanikele liiga ei teeks. Keskpäeval ilmus tema juurde umbes neljakümneaastane keskmist kasvu mees. Tundmatu kandis lühikeste käistega valget särki, jalas olid tal teksad.


Alustuseks küsis võõras tikku, süütas siis piibu ja tegi juttu. Ta olevat Andrei Stekolštšikov, ühe Moskva jahtklubi president.


Järgnevalt puistas ta noore piirivalvuri üle küsimustega, ega ta ei tunne seda või toda inimest. Need olid eesti perekonnanimed, mida Kohtla-Järve poiss polnud kuulnudki. Tegemist pidi olema purjesportlastega.


Larionovile hakkas tunduma, et mees on kergelt purjus. Moskvalane aga teatas, et ta on “põrandaalune miilitsatöötaja”.


“Miilitsad ei kanna ju selliseid rõivaid,” imestas Larionov.


“80 protsendil nõukogude miilitsatest pole isiklikku autot,” vastas moskvalane. Tema jutt läks üha segasemaks. Muuhulgas mainis ta, et on sõdinud Afganistanis ja tuli Eestisse südant ravima. Enne lahkumist mainis mees, et see kohtumine ei jää viimaseks.


Kui Larionov järgmise päeva ennekõunal vahti pidas, ilmus võõras jälle välja. Mehe sõnul vajas ta abi. Tuleks öelda ükskõik millisele ülemusele, et ta on KGB agent ja tema ülesanne Eestis on tappa Edgar Savisaar.


“Niipalju kui ma aru sain, tahtis ta poliitilist varjupaika Saaremaal või kusagil veel “mahajäetumas” kohas,” kirjutas Larionov kompaniiülemale mõeldud raportis.


Vahetage peaministri autojuhid välja!


Sa mal päeval kell 13.30 astus salapärane moskvalane Pirital asuva piiriteenistuse reservkompanii ruumidesse ja nõudis ülemat.


“Mina olen,” vastas rühmaülem Ivar Põhako. Venelane palus noormehe natuke kõrvale ja näitas KGB töötõendit Andrei Borissovitš Stekolštšikovi nimele. Dokumenti ta käest ära ei andnud ning Põhako ei jõudnud selle numbrit meelde jätta ega üles kirjutada.


Nagu nähtub Põhako raportist, pajatas Stekolštšikov järgmise loo: “Tema olevat saanud oma juhtkonna käest käsu mõrvata hr. peaminister Edkar (kirjaviga originaalis - EE) Savisaar, kuid tema ei soovivat seda mitte teha, põhjendades ennast sellega, et ta on kristlane.”


“Tema sooviks oli kohtuda kellegagi Piiriteenistuse ülematest ja anda neile edasi mingisuguseid tähtsaid andmeid.”


“Ta jättis mulle kaks telefoninumbrit, üks nr on 238-303, kus ta pidi viibima ligemad paar tundi, sellel telefonil helistades vastati mulle vene keeles, et niisugust isikut keegi ei tunne ja teine telefoni nr on 602-906, millel helistades keegi toru ei võtnud.”


“Mees ise oli küllaltki närviline ja näis olevat hirmul. Ta toonitas mulle mitu korda, et hr.

peaministri autojuhid tuleks välja vahetada. Peale selle ütles ta, et peatub hotellis Briis.


“Momendil kui ta võttis välja oma töötõendi, kukkus põrandale maaliini bussisõidupilet.


Töötõend nägi küllaltki vana ja palju kasutatud välja. Meie jutuajamine lõppes kell 13.44 ja ta lahkus Pirita restorani suunas.”


Rühmaülem läks kohe Toompeale piirivalve staapi. Ta otsis üles Andrus Ööveli ja rääkis kõik ära.



Kas tuba on mineeritud?



Kuna Eesti oli veel NSV Liidu osa, siis pidanuks riigijuhivastast atentaati asuma uurima KGB. Eestlaste seisukohalt ei tulnud see kõne allagi.


Asjaga hakkas tegelema Jaan Tootsi Eriteenistus, mis oli moodustatud valitsuse kaitseks mais 1990 pärast Interrinde ebaõnnestunud katset Toompea lossi tungida. Kuigi nime poolest allus Eriteenistus siseministeeriumile, oli sisuliselt tegemist Savisaare salapolitseiga.


Eriteenistuse luure- ja vastuluurejuht Kalle Klandorf ning vaneminspektor Veiko Kulla olid endised miilitsad. Nad olid harjunud uurima juba toimunud kuritegusid. See juhtum oli keerukam, sest võimalikku poliitilist mõrva polnud toimunud.


Info kontrollimisel selgus, et keegi Stekolšt­šikov peatub tõepoolest Koplis Tööstuse tänaval hotellis Briis. Mehe toa number oli 315. Tuba aga oli broneeritud ühe Nõukogude sõjaväeosa poolt!


Nüüd tuli viivitamatult tegutseda.


“Mina võtsin ta kinni,” meenutab Kulla Ekspressile. “Olime kõigeks valmis. Ka selleks, et tema tuba võib olla mineeritud.”


Valitsuse salapolitseinikud uurisid, kas Stekolštšikovil võib olla hotellis kaaslasi. Neid ei leitud. Kuna 315. tuba oli väike, polnud mõtet ust jõuga maha murda ja sinna mitmekesi sisse tormata. Eriteenistuse agendid oleksid üksteisele ette jäänud.


Kulla otsustas koos ühe kolleegiga märkamatult tuppa sisse hiilida. Ta tõmbas oma Makarovi püstolil kuuli rauda ja peitis relva hoidva käe parema puusa taha. Ust avades selgus, et Stekolštšikov istus tooli peal ja oli täiesti rahulik.


Eriteenistuse mehed vää ;nasid mehe käed ruttu selja peale ning panid raudu. Seejärel vaatasid nad toa ettevaatlikult üle. Pommi ei olnud.


Savisaar tuli tappa tankitõrjepüssiga


Läbiotsimise käigus võttis Eriteenistus moskvalaselt ära märkmiku. Kalle Klandorfi sõnul oli sinna kirjutatud riigikantselei autode registreerimisnumbreid, teekondi ja liikumise kellaaegu.


12. augustil Jaan Tootsile tehtud ettekandes teatab Veiko Kulla, et taparelvaks pidi saama vene tankitõrjepüss ???, mis tulistab reaktiivmürskudega.


See relv on mõeldud tankide ja soomukite meeskonna hävitamiseks. Täna ütleb Kulla, et ekspertide väitel poleks selline padrun valitsuse Volgat tabades pruukinud üldse plahvatada.


Uurimise jaoks oli kõige olulisemaid küsimusi, kas kinnipeetul on kaasosalisi. Stekolštšikovi väitel pidi ta saama nii tankitõrjepüssi kui ka muud abi ühest Eestis paiknevast Nõukogude sõjaväeosast.


Seal pidi teenima ohvitserina Gennadi Nikolajevitš. Eriteenistus tegi kindlaks, et sellise nimega sõjaväelane oli Tallinnas tõepoolest olemas.


Ilmnes teisigi jälgi kinnipeetu sidemetest Punaarmeega. 7. augustil oli Stekolštšikov saatnud Tallinnast kell 17.30 telefonogrammi Moskvasse Viktor P-le. Tegemist oli NSV Liidu kaitseministeeriumi ametnikuga.


Ja veel. Kui Stekoltšikov augusti algul Moskva lennukilt maha astus, ootas teda Ülemiste lennujaamas keegi endine sõjaväelane.


Mõnede väidete õigsuse kontrollimine käis eestlastel üle jõu. Näiteks pihtis Stekoltšikov ülekuulamisel, et ta värvati KGB poolt eriülesannete täitmiseks juba 1978. aastal.


Arnold Rüütel samuti sihikul


Eriteenistus tugevdas riigijuhtide ihukaitset. Autojuhid jäid paika, need mehed olid kontrollitud ja usaldusväärsed. Küll vahetati autosid ja pandi välja salajased vaatluspostid. Piilurid pidid avastama, kas keegi jälitab Savisaare autot. Ei jälitanud.


Juurdluse materjalide hulgas äratab tähelepanu paberileht, kuhu Veiko Kulla on käsitsi kirjutanud: “rääkis portjee ja baaridaamiga, et tulin presidenti tapma”.


Presidenti?


Täna kinnitavad nii Kulla kui ka Klandorf, et moskvalane rääkiski kogu aeg kahest sihtmärgist: Edgar Savisaarest ja Arnold Rüütlist.


Kulla: “Jäi mulje, et kui üht ei saa, siis teist.”


Tagantjärele jääb selgusetuks, miks teatas valitsus tollal ainult Savisaarest kui võimalikust ohvrist. Oli see Eriteenistuse soov varjata vaenlaste eest, kui palju nad tegelikult teavad? Või oli tegemist sisepoliitilise otsusega Savisaare maine tõstmiseks?


Salajane operatsioon Tallinna hullumajas


Kas Andrei Stekolštšikov oli hull?


Veiko Kulla: “Hulluks ma teda kindlasti ei nimetaks. Stressis oli ta küll.”


Kalle Klandorfi väitel keeldus prokuratuur arusaamatul põhjusel Stekolštšikovi vahi alla võtmast. Kuna meest ei saanud ometi vabaks lasta, sokutas Eriteenistus ta Paldiski maantee hullumajja.


Moskvalase elu kaitsmiseks ja temalt info välja meelitamiseks asus samasse palatisse Eriteenistuse agent. Nii vangi kui oma kolleegi julgeoleku tagamiseks viibis haiglas patsiendi sildi all veel üks eriteenistuja.


Paldiski maanteel istudes kirjutas Stekol&scaron ;tšikov 18. augustil Arnold Rüütlile kirja. Ta teatas, et tema vanaisa oli eestlane ja et ta ise soovib saada Eesti kodakondsust.


Eriteenistus saatis oma vangi kohta järelepärimise Moskva miilitsale. Ametlik vastus saabus pärast augustiputši läbikukkumist.


Kinnipeetu oli tõepoolest 37aastane Andrei Stekolštšikov. Psühhiaatriahaiglas ta arvel ei olnud. Ta oli töötanud spordiklubis Burevestnik treenerina ning asutanud turismiäri ajamiseks kooperatiivi Juniglob. Tema endise naise teada oli mees teadmata suunas ärireisile sõitnud.


Vahepeal oli Eesti saanud vabaks. Kõigil oli korraga nii palju tööd, et võimaliku atentaadikatsega tegelemiseks polnud enam aega. Oktoobri lõpul vabastati Stekolštšikov hullumajast ja saadeti tagasi Moskvasse.


Poliitiline mõrv sobinuks kommunistidele


Suvel 1991 toimus Baltikumis mitu iseseisvusliikumise vastast rünnakut. Neist veriseim oli seitsme Leedu piirivalvuri tapmine, milles kahtlustatakse Riia erimiilitsaüksust OMON.

Eestis toimus võimas plahvatus, mis vigastas kergelt üht inimest, Toompeal kodukaitse majas. Aastaid hiljem tunnistas pommipanija Boriss Sleptsov Eesti Päevalehele antud intervjuus, et lõhkeaine sai ta Pihkva dessantväeosast.


Edgar Savisaare või Arnold Rüütli surm mõrvari käe läbi oleks tekitanud enne augustiputši Eestis väga närvilise õhkkonna. Halvimal juhul viinuks see kokkupõrgeteni eestlaste ja venelaste vahel ning Nõukogude armee sekkumiseni.


Kommunistliku korra pooldajad oleksid saanud suurepärase võimaluse tegutsemiseks. Aga kui atentaadiplaan oli ehtne, siis miks see nii kergelt, ühe inimese loobumise tagajärjel soikus?

Veiko Kulla: “Mina usun, et keegi kohapealsetest kontaktidest ütles talle, et nüüd on sul uus ülesanne – lähed ja annad ennast üles! Eestis teeninud Vene ohvitseride hulgas oli palju neid, kel olid pered siin ja kes ei tahtnud verevalamist.”


Kalle Klandorfi meelest võis moskvalase ülestunnistuse näol olla tegemist ka pettemanöövriga, mis pidi eestlaste tähelepanu enne putši eksiteele viima. Kokkuvõttes möönab endine Eriteenistuse asešeff: “Ega me tõde teada ei saanudki.”
17 aastat hiljem: mis neist on saanud?
  • Peaminister Edgar Savisaar töötab Tallinna linnapeana ja juhatab Keskerakonda.

  • Eriteenistuse direktor Jaan Toots juhib oma endise alluva Urmas Sõõrumaa rahvusvahelist kinnisvarafirmat.

  • Tootsi asetäitja Kalle Klandorf on Lasnamäe linnaosa vanem.

  • Veiko Kulla on ametis turvafirmas G4S ja ajab koos multimiljonär Märt Vooglaiuga kinnisvaraäri.

  • Piirikaitsja Ilja Larionov kaitses augustiputši ajal telemaja, kuid pole oma hämmelduseks siiani saanud Eesti kodakondsust. Ta töötab Kohtla-Järvel keemiavabrikus Nitrofert meistrina.

  • Piirikaitse rühmaülem Ivar Põhako tõusis kaitseväe kapteniks ja Paldiski rahuvalve õppekeskuse ülemaks. 1996. aastal lõpetas ta hämaratel asjaoludel elu enesetapuga.

  • Andrei Stekolštšikovi saatuse kohta puuduvad igasugused andmed. Tema vahistamise koht, hotell Briis on ümber ehitatud keskkriminaalpolitsei peakorteriks.