22.08.2008, 00:00
KGB killer plaanis Savisaare mõrva
Augustis 1991 vahistas Eriteenistus salapärase moskvalase, kes rääkis Edgar Savisaare tapmisest. Seni avaldamata dokumentide kohaselt oli teine mõrvatav Arnold Rüütel.
“Kas tõesti atentaadikatse Edgar Savisaarele?”
küsisid ajakirjanikud Kalle Muuli ja Enno Tammer Postimehe
esiküljel umbusklikult.
Valitsusjuhi tapmises kahtlustatava
mehe vahistamine oleks pommuudis igal maal, aga ei olnud seda 1991. aasta
Eestis. 16. augusti suured Tallinna ajalehed eesotsas Rahva
Häälega piirdusid siseministeeriumi napi pressiteate avaldamisega.
Et mõrvaplaani ei maksa uskuda, sisendas
ka siseministri asetäitja Arved Jaaska. Kinnipeetu olevat
ilmselt psüühiliselt haige ning atentaadikatset võib
võtta just niisama tõsiselt kui vaimuhaiget inimest.
Järgmise päeva Postimehes praaliski üks ajakirjanik: “Ma
ei arva, et Savisaar on niivõrd tähtis mees, et peaksime vaevama
pead tema tapmise üle.”
Savisaarele jäi
see terava okkana hinge. Mälestusteraamatus “Peaminister”
kirjutab ta: “Mõnedes ajalehtedes irvitati, et Eriteenistus puhus
üles olematu atentaadi. Eriteenistuse toonane asedirektor Kalle Klandorf
aga nii ei arvanud.”
Mis siis tegelikult juhtus? Kas Savisaare
elu oli ohus või mitte?
Selle artikli aluseks on 23
lehekülge tolleaegse juurdluse materjale. Dokumendid seisid
aastaid kaitsepolitsei arhiivis luku taga, kuni Ekspress need
teabenõudega välja nõudis. Koos tollaste asjaosaliste
meenutustega annavad paberid 1991. aasta augustis Tallinnas hargnenud
mõistatuslikust loost hoopis uue, dramaatilise pildi.
Kummaline võõras saabub Piritale
10. augustil 1991 pidas Pirita jahisadamas valvet piirikaitsja Ilja Larionov.
18aastane, Kohtla-Järvelt pärit vene poiss oli Andrus
Ööveli algelises piiriteenistuses nagu valge vares. Kui
sõjakomissariaadis kutsuti teda aega teenima Nõukogude
armee Pihkva dessantdiviisi, valis tema vabatahtlikult Eesti poole.
Larionovi ja tema kaaslaste ülesanne oli valvata, et
ärikad Soome jahiomanikele liiga ei teeks. Keskpäeval ilmus tema
juurde umbes neljakümneaastane keskmist kasvu mees. Tundmatu kandis
lühikeste käistega valget särki, jalas olid tal teksad.
Alustuseks küsis võõras tikku, süütas
siis piibu ja tegi juttu. Ta olevat Andrei Stekolštšikov,
ühe Moskva jahtklubi president.
Järgnevalt puistas ta
noore piirivalvuri üle küsimustega, ega ta ei tunne seda või
toda inimest. Need olid eesti perekonnanimed, mida Kohtla-Järve
poiss polnud kuulnudki. Tegemist pidi olema purjesportlastega.
Larionovile hakkas tunduma, et mees on kergelt purjus. Moskvalane
aga teatas, et ta on “põrandaalune
miilitsatöötaja”.
“Miilitsad ei kanna ju
selliseid rõivaid,” imestas Larionov.
“80
protsendil nõukogude miilitsatest pole isiklikku autot,” vastas
moskvalane. Tema jutt läks üha segasemaks. Muuhulgas mainis ta, et on
sõdinud Afganistanis ja tuli Eestisse südant ravima. Enne lahkumist
mainis mees, et see kohtumine ei jää viimaseks.
Kui
Larionov järgmise päeva ennekõunal vahti pidas, ilmus
võõras jälle välja. Mehe sõnul vajas ta
abi. Tuleks öelda ükskõik millisele ülemusele, et ta on
KGB agent ja tema ülesanne Eestis on tappa Edgar Savisaar.
“Niipalju kui ma aru sain, tahtis ta poliitilist varjupaika
Saaremaal või kusagil veel “mahajäetumas” kohas,”
kirjutas Larionov kompaniiülemale mõeldud raportis.
Vahetage peaministri autojuhid välja!
Sa
mal päeval kell 13.30 astus salapärane moskvalane Pirital asuva
piiriteenistuse reservkompanii ruumidesse ja nõudis ülemat.
“Mina olen,” vastas rühmaülem Ivar
Põhako. Venelane palus noormehe natuke kõrvale ja
näitas KGB töötõendit Andrei Borissovitš
Stekolštšikovi nimele. Dokumenti ta käest ära ei andnud
ning Põhako ei jõudnud selle numbrit meelde jätta ega
üles kirjutada.
Nagu nähtub Põhako raportist,
pajatas Stekolštšikov järgmise loo: “Tema olevat
saanud oma juhtkonna käest käsu mõrvata hr. peaminister Edkar
(kirjaviga originaalis - EE) Savisaar, kuid tema ei soovivat seda mitte teha,
põhjendades ennast sellega, et ta on kristlane.”
“Tema sooviks oli kohtuda kellegagi Piiriteenistuse ülematest ja
anda neile edasi mingisuguseid tähtsaid andmeid.”
“Ta jättis mulle kaks telefoninumbrit, üks nr on 238-303, kus
ta pidi viibima ligemad paar tundi, sellel telefonil helistades vastati mulle
vene keeles, et niisugust isikut keegi ei tunne ja teine telefoni nr on
602-906, millel helistades keegi toru ei võtnud.”
“Mees ise oli küllaltki närviline ja näis olevat hirmul.
Ta toonitas mulle mitu korda, et hr.
peaministri autojuhid tuleks
välja vahetada. Peale selle ütles ta, et peatub hotellis Briis.
“Momendil kui ta võttis välja oma
töötõendi, kukkus põrandale maaliini
bussisõidupilet.
Töötõend nägi
küllaltki vana ja palju kasutatud välja. Meie jutuajamine
lõppes kell 13.44 ja ta lahkus Pirita restorani suunas.”
Rühmaülem läks kohe Toompeale piirivalve staapi. Ta otsis
üles Andrus Ööveli ja rääkis kõik
ära.
Kas tuba on mineeritud?
Kuna
Eesti oli veel NSV Liidu osa, siis pidanuks riigijuhivastast
atentaati asuma uurima KGB. Eestlaste seisukohalt ei tulnud see
kõne allagi.
Asjaga hakkas tegelema Jaan Tootsi
Eriteenistus, mis oli moodustatud valitsuse kaitseks mais 1990 pärast
Interrinde ebaõnnestunud katset Toompea lossi tungida. Kuigi nime
poolest allus Eriteenistus siseministeeriumile, oli sisuliselt tegemist
Savisaare salapolitseiga.
Eriteenistuse luure- ja vastuluurejuht
Kalle Klandorf ning vaneminspektor Veiko Kulla olid endised miilitsad. Nad
olid harjunud uurima juba toimunud kuritegusid. See juhtum oli keerukam,
sest võimalikku poliitilist mõrva polnud toimunud.
Info kontrollimisel selgus, et keegi Stekolštšikov peatub
tõepoolest Koplis Tööstuse tänaval hotellis Briis. Mehe
toa number oli 315. Tuba aga oli broneeritud ühe
Nõukogude sõjaväeosa poolt!
Nüüd
tuli viivitamatult tegutseda.
“Mina võtsin
ta kinni,” meenutab Kulla Ekspressile. “Olime kõigeks
valmis. Ka selleks, et tema tuba võib olla mineeritud.”
Valitsuse salapolitseinikud uurisid, kas Stekolštšikovil
võib olla hotellis kaaslasi. Neid ei leitud. Kuna 315. tuba oli
väike, polnud mõtet ust jõuga maha murda ja sinna
mitmekesi sisse tormata. Eriteenistuse agendid oleksid üksteisele ette
jäänud.
Kulla otsustas koos ühe kolleegiga
märkamatult tuppa sisse hiilida. Ta tõmbas oma Makarovi
püstolil kuuli rauda ja peitis relva hoidva käe parema
puusa taha. Ust avades selgus, et Stekolštšikov istus tooli peal
ja oli täiesti rahulik.
Eriteenistuse mehed vää
;nasid mehe käed ruttu selja peale ning panid raudu.
Seejärel vaatasid nad toa ettevaatlikult üle. Pommi ei olnud.
Savisaar tuli tappa
tankitõrjepüssiga
Läbiotsimise käigus
võttis Eriteenistus moskvalaselt ära märkmiku. Kalle
Klandorfi sõnul oli sinna kirjutatud riigikantselei autode
registreerimisnumbreid, teekondi ja liikumise kellaaegu.
12.
augustil Jaan Tootsile tehtud ettekandes teatab Veiko Kulla,
et taparelvaks pidi saama vene
tankitõrjepüss ???, mis tulistab reaktiivmürskudega.
See relv on mõeldud tankide ja soomukite meeskonna
hävitamiseks. Täna ütleb Kulla, et ekspertide väitel
poleks selline padrun valitsuse Volgat tabades pruukinud üldse
plahvatada.
Uurimise jaoks oli kõige olulisemaid
küsimusi, kas kinnipeetul on kaasosalisi.
Stekolštšikovi väitel pidi ta saama
nii tankitõrjepüssi kui ka muud abi ühest Eestis
paiknevast Nõukogude sõjaväeosast.
Seal pidi teenima ohvitserina Gennadi Nikolajevitš.
Eriteenistus tegi kindlaks, et sellise nimega sõjaväelane oli
Tallinnas tõepoolest olemas.
Ilmnes teisigi jälgi
kinnipeetu sidemetest Punaarmeega. 7. augustil oli Stekolštšikov
saatnud Tallinnast kell 17.30 telefonogrammi Moskvasse Viktor
P-le. Tegemist oli NSV Liidu kaitseministeeriumi ametnikuga.
Ja veel. Kui Stekoltšikov augusti algul Moskva lennukilt maha
astus, ootas teda Ülemiste lennujaamas keegi endine
sõjaväelane.
Mõnede väidete
õigsuse kontrollimine käis eestlastel üle jõu.
Näiteks pihtis Stekoltšikov ülekuulamisel, et ta
värvati KGB poolt eriülesannete täitmiseks juba 1978. aastal.
Arnold Rüütel samuti sihikul
Eriteenistus tugevdas riigijuhtide ihukaitset. Autojuhid jäid
paika, need mehed olid kontrollitud ja usaldusväärsed. Küll
vahetati autosid ja pandi välja salajased vaatluspostid. Piilurid pidid
avastama, kas keegi jälitab Savisaare autot. Ei jälitanud.
Juurdluse materjalide hulgas äratab
tähelepanu paberileht, kuhu Veiko Kulla on
käsitsi kirjutanud: “rääkis portjee ja baaridaamiga,
et tulin presidenti tapma”.
Presidenti?
Täna
kinnitavad nii Kulla kui ka Klandorf, et moskvalane rääkiski
kogu aeg kahest sihtmärgist: Edgar Savisaarest ja Arnold
Rüütlist.
Kulla: “Jäi mulje, et kui üht
ei saa, siis teist.”
Tagantjärele jääb
selgusetuks, miks teatas valitsus tollal ainult Savisaarest kui
võimalikust ohvrist. Oli see Eriteenistuse soov varjata vaenlaste
eest, kui palju nad tegelikult teavad? Või oli tegemist sisepoliitilise
otsusega Savisaare maine tõstmiseks?
Salajane
operatsioon Tallinna hullumajas
Kas Andrei
Stekolštšikov oli hull?
Veiko Kulla: “Hulluks ma
teda kindlasti ei nimetaks. Stressis oli ta küll.”
Kalle
Klandorfi väitel keeldus prokuratuur arusaamatul põhjusel
Stekolštšikovi vahi alla võtmast. Kuna meest ei saanud
ometi vabaks lasta, sokutas Eriteenistus ta Paldiski maantee hullumajja.
Moskvalase elu kaitsmiseks ja temalt info välja
meelitamiseks asus samasse palatisse Eriteenistuse agent. Nii vangi
kui oma kolleegi julgeoleku tagamiseks viibis haiglas patsiendi sildi all
veel üks eriteenistuja.
Paldiski maanteel
istudes kirjutas Stekol&scaron
;tšikov 18. augustil Arnold Rüütlile kirja. Ta teatas, et
tema vanaisa oli eestlane ja et ta ise soovib saada Eesti
kodakondsust.
Eriteenistus saatis oma vangi kohta
järelepärimise Moskva miilitsale. Ametlik vastus saabus
pärast augustiputši läbikukkumist.
Kinnipeetu
oli tõepoolest 37aastane Andrei Stekolštšikov.
Psühhiaatriahaiglas ta arvel ei olnud. Ta oli töötanud
spordiklubis Burevestnik treenerina ning asutanud turismiäri ajamiseks
kooperatiivi Juniglob. Tema endise naise teada oli mees teadmata
suunas ärireisile sõitnud.
Vahepeal oli
Eesti saanud vabaks. Kõigil oli korraga nii palju
tööd, et võimaliku atentaadikatsega tegelemiseks polnud
enam aega. Oktoobri lõpul vabastati Stekolštšikov
hullumajast ja saadeti tagasi Moskvasse.
Poliitiline
mõrv sobinuks kommunistidele
Suvel 1991 toimus
Baltikumis mitu iseseisvusliikumise vastast rünnakut.
Neist veriseim oli seitsme Leedu piirivalvuri tapmine, milles
kahtlustatakse Riia erimiilitsaüksust OMON.
Eestis toimus
võimas plahvatus, mis vigastas kergelt üht inimest, Toompeal
kodukaitse majas. Aastaid hiljem tunnistas pommipanija Boriss Sleptsov Eesti
Päevalehele antud intervjuus, et lõhkeaine sai
ta Pihkva dessantväeosast.
Edgar Savisaare või
Arnold Rüütli surm mõrvari käe läbi oleks
tekitanud enne augustiputši Eestis väga närvilise
õhkkonna. Halvimal juhul viinuks see kokkupõrgeteni
eestlaste ja venelaste vahel ning Nõukogude armee sekkumiseni.
Kommunistliku korra pooldajad oleksid saanud suurepärase
võimaluse tegutsemiseks. Aga kui atentaadiplaan oli ehtne, siis miks see
nii kergelt, ühe inimese loobumise tagajärjel soikus?
Veiko
Kulla: “Mina usun, et keegi kohapealsetest kontaktidest ütles
talle, et nüüd on sul uus ülesanne – lähed ja annad
ennast üles! Eestis teeninud Vene ohvitseride hulgas oli palju neid, kel
olid pered siin ja kes ei tahtnud verevalamist.”
Kalle
Klandorfi meelest võis moskvalase ülestunnistuse
näol olla tegemist ka pettemanöövriga, mis pidi eestlaste
tähelepanu enne putši eksiteele viima. Kokkuvõttes
möönab endine Eriteenistuse asešeff: “Ega me tõde
teada ei saanudki.”
17 aastat hiljem: mis neist on saanud?
- Peaminister Edgar Savisaar töötab Tallinna linnapeana ja juhatab Keskerakonda.
- Eriteenistuse direktor Jaan Toots juhib oma endise alluva Urmas Sõõrumaa rahvusvahelist kinnisvarafirmat.
- Tootsi asetäitja Kalle Klandorf on Lasnamäe linnaosa vanem.
- Veiko Kulla on ametis turvafirmas G4S ja ajab koos multimiljonär Märt Vooglaiuga kinnisvaraäri.
- Piirikaitsja Ilja Larionov kaitses augustiputši ajal telemaja, kuid pole oma hämmelduseks siiani saanud Eesti kodakondsust. Ta töötab Kohtla-Järvel keemiavabrikus Nitrofert meistrina.
- Piirikaitse rühmaülem Ivar Põhako tõusis kaitseväe kapteniks ja Paldiski rahuvalve õppekeskuse ülemaks. 1996. aastal lõpetas ta hämaratel asjaoludel elu enesetapuga.
- Andrei Stekolštšikovi saatuse kohta puuduvad igasugused andmed. Tema vahistamise koht, hotell Briis on ümber ehitatud keskkriminaalpolitsei peakorteriks.