Tulekul koolioratoorium

Eelolev nädalavahetus on eriliseks Tõnis Mäele (fotol), kes koos Chalice’iga astub Paides, Tartus, Tallinnas (vastavalt 30. ja 31. augustil ja 1. septembril) üles oma kooli­oratooriumis “Tarkus”. Eriline on teos ka Eesti muusikaloos, sest esimest korda pöördutakse noorte poole lausa spetsiaalselt neile loodud teosega.

Tõnis Mägi, olete kogu suve publiku ees olnud, alles oli öölaulupeo tipphetk teie “Koiduga”. Kuivõrd erineb see lavaleminek teistest?

Erineb täiesti! Aga ega ma ei peagi end heliloojaks, pigem olen helide kinnipüüdja. Tuleb välja, et minu meetod sarnaneb Islandi laulja Björki omale – ka tema laulab oma ideed lindile ja siis hakkavad ansambliga katsetama, kuidas see vormi valada. Näiteks kitarrist Robert Jürjendaliga seob mind juba 20aastane koostöö. Selliste pillimeestega, kellega hingad koos, on hea lavale minna. Ja elektroonilise muusikaga saab luua teistsuguse ruumi.

Mis mõtteid see tekitas, kui just teid paluti kõnetada seda kõige keerulisemat ja konfliktsemat ühiskonnaosa – noori?

Mul on 15aastane tütar, nii et näen, et nad avastavad seda, mida ei oskaks neilt oodata.

Näiteks 60.-70ndate aastate Eesti rokki. Aga ega ma ei kirjutagi ainult noortele. Küll neile pakub huvi, kui asjas sisu on. Ja need tekstid, mida kasutan, on mind köitnud kogu elu – uus ja vana testament, Koguja raamat, Blaise Pascal, dalai-laama. Osa mõtteid on hinduismist. See pole mingil juhul tarkus ühte väravasse. Üritame paisata õhku suurte mõtlejate ideid, nagu luubi alt läbi lasta tuhandete aastate jooksul öeldu... Ja igaüks saab leida siit midagi erinevat.

Ja kõike seda helidega edasi anda – minu jaoks on see topelt võimas. Kas või dalai-laama tekst: Meil on rohkem asjatundjaid / Kuid ka rohkem probleeme / Rohkem ravimeid / Kuid ka rohkem haigeid.

Miks kasutate maailmakuulsate mõtlejate kõrval ka noore Eesti mehe Kaarel Kuurma luulet?

Kuurma on otsiva vaimuga noor intellektuaal, kes on vaba mehena maailma eri paigus palju rännanud. Ma tundsin, et mingi tahk on selle loo tekstides puudu ja saatsin need huvi pärast talle, ootasin midagi täienduseks. Tema vastas luuletusega, mis algas sõnadega: “Me oleme illusoorsed peeglid, seisame üksteise ees ja peegeldame lõputust...” Selles oli midagi, mis liitis need aastatuhandetagused ja tänapäevased mõtted tervikuks! Küsisin, et kellelt need vapustavalt sobivad read pärinevad. Ta vastas tagasihoidlikult, et need mu enda kirjutatud.

Teose keskne kujund ongi peegel. Mis selles peitub?

Peegel on üldse imelik asi, seda on palju muinasjuttudes, selles on midagi müstilist, äraarvamatut, lõputut. Luigi Pirandello raamatus “Üks ei ühtki – tuhat tükki” näeb peategelane ühest vitriinist möödudes juhuslikult enda peegelpilti, hakkab seda uurima, ja mida ning keda kõike seal ei paista. See on väheke skisofreeniline seik, aga seal on suur tõde. Teine oluline kujund on loovus. “Ruja” etenduses laulsin Viidingu teksti “Päike on loojas... loojasse tõmbunud”. Juba see sõnamäng – looja on loonud meid oma loomuse järgi – me kõik oleme loojad. Vaadake – lapsed on alati loojad, kes ehitab, kes näitleb... Ja teose lõpp ongi parafraas Ellen Niidu raamatule “Suur maalritöö”, et meid ootab ees see hall maailm, et see ise värviliseks luua.