(s 1961), kes toob koori ellu värsket õhku ja avab uusi väravaid.


Oma senisele peadirigendile Paul Hillierile ei laula EFK siiski Elton Johni moodi “Goodbye, English Rose”, Hillier jääb kaunistama koori esinduslikku külalisdirigentide nimekirja.


Reussi esimene kohtumine EFKga oli justkui juhus, pärast seda on mitu korda “testitud”, kas hollandi härrasmehel võiks eesti kooriga tekkida ühine vereringe, katsejänesteks Bach, Brahms, Grieg, Pärt, Saar, Kreek ja Kõrvits. Kui ideed ja soovid hakkasid kuju võtma, kergendas nootide ühte kappi panemist asjaolu, et nii Reuss

kui ka EFK on plaadifirma Harmonia Mundi interpreedid.


Reussil on enam kui esinduslik teenistuskäik – ta on olnud kammerkoori Cappella Amsterdam ja Berliini RIAS kammerkoori peadirigent. Kuulsa Berliini koori juhina seisab ta niisiis samas reas Herbert von Karajani, Lorin Maazeli, Claudio Abbadoga. Reuss on juhatanud selliseid suuri tegijaid, nagu Concertgebouw Kammerorkester, Berliini Akademie für Alte Musik, Concerto Köln, Schönberg Ensemble, Hollandi Raadio koor, Collegium Vocale Gent jt. Eelmise aasta veebruaris debüteeris Reuss Inglise rahvusooperis Händeli ooperiga “Agrippina”, saades värske lähenemise ja hea stiili eest taevani kiita. Tema varudes on ka mitu prestiižikat plaadiauhinda.


Hooaja ja koostöö avakontsertidel kõlavad Pärdi “Magnificat” ja Haydni “Stabat Mater”.


Üht-teist oma suhetest EFKga ning sellest, mis edasi saab, oli Daniel Reuss valmis rääkima ka enne ametlikku postile asumist.


Millal kuulsite Eesti filharmoonia kammerkoori esimest korda?


Kammerkoori olemasolust kuulsin esimest korda kunagi ammu, kui Hortus Musicus tuli Hollandisse kontserte andma ja Hortuse Riho Ridbeck ja Tõnis Kuurme elasid paar päeva minu juures. Rohkem sain teada, kui Tõnu Kaljustest sai Madalmaade kammerkoori peadirigent.


Laulmas kuulsin koori esimest korda septembris 2006 Oslos, kui sattusime juhuse tahtel koos Stra­vinski “Pulma” esitama.


Miks on EFK üks kõige hinnatumaid kammerkoore maailmas?


EFK kõla on väga rikas, täidetud ja soe. Kontrastina paljudele Lääne-Euroopa kooridele laulab EFK peaaegu alati täishäälel. Ammendavalt ma sellele küsimusele praegu veel vastata ei oska.


Ilmselge on see, et EFK kõlas sisaldub mingi väga inimlik element, mis kuulajaid liigutab.


Kui palju koori repertuaar nüüdsest muutub?


Üks põhjusi, miks koor tahab just minuga töötada, ongi see, et mina toon kaasa ka sellist repertuaari, mida eriti sageli ei esitata. Põhitähelepanu jääb aga ikka eesti muusikale, kuna me esindame maailmas eesti kultuuri.


Millised olid teie esimesed muljed Eestist?


Käisin siin esimest korda märtsis 2006. Oli üsna külm, aga Tallinna kesklinn tundus väga ilus. Mind võlub Eestis see, et pole suurt tunglemist. Tunnen end Tallinnas juba suhteliselt koduselt.


Kui palju tunnete eesti muusikat?


Olen mitme helilooja teostega tuttav. Veebruaris juhatasin Islandil Tõnu Kõrvitsa teose esiettekannet, oktoobris tulevad kontserdid Ülo Kriguli ja Tatjana Grigorjeva uute lugudega.


Uudisteos on tellitud ka Erkki-Sven Tüürilt. Vanematest heliloojatest naudin väga Kreeki ja Saart.


Kas EFK kõrvale mahub ka teisi kollektiive?


Lähema l ajal töötan ainult kammerkoori ja Cappella Amsterdamiga. Ühe projekti teen Berliinis ansambliga Vocalconsort Berlin. Mulle meeldib keskenduda oma põhitööle. Ringihüppamine ei mõju hästi muusikale ega ka isiklikule õnnele.


Kammerkooriga on tulemas mõned suuremad projektid, nagu näiteks Frank Martini [šveitsi helilooja, kes elas pikalt Hollandis – A.R.] oratoorium “Golgotha”, mida hakkame aprillis esitama koos Cappella Amsterdami ja ERSOga. Selle teose me salvestame ka Harmonia Mundile. Mujal ootavad mind suurematest projektidest ees Händeli “Messias” Cappella Amsterdami ja barokkorkestriga Akademie für Alte Musik, Sweelincki salvestus Harmonia Mundile, Bachi Missa h-moll esitused Nantes’is, Bilbaos ja Tokyos.


On teil ka uusi ooperiplaane?


Mulle väga meeldib ooperit teha, aga ma ei saa selle valdkonna võimaluste üle ise otsustada. Soovin väga, et mõni ooperimaja kutsuks mind varsti jälle juhatama, aga seni saan ainult oodat­a ja loota.


Kes on seni olnud teie kõige paremad loomingupartnerid?


Kõige meeldivamate hulka kuuluvad EFK, Cappella Amsterdam, Sharoun Ensemble, Akademie für Alte Musik. Samuti Collegium Vocale Gent. Mulle meeldivad muusikud, kelles on positiivset energiat, mis tuleb uudishimust teose vastu, millega parajasti tegeleme. Koor või orkester võib olla professionaalselt kõrgel tasemel, aga kui nad ei ilmuta tõelist huvi muusika vastu, on mul raske viisakaks jääda. Siis ma tahaksin lihtsalt ära minna.
Muusikud uuest ­peadirigendist

Toomas Siitan, EFK loomenõukogu liige:


Daniel on väga ere muusik, kes pealegi kuulub haruldasse rassi – edukas dirigent, kes polegi läinud ära orkestrimaailma ja teostab end suurel määral just koorimuusikas. Danieli oskus teha tööd vokaaliga on tippklassist.

EFK vajab uusi impulsse. Daniel võib tuua EFK repertuaari palju uut – ta on universaalne, esitab ühtviisi säravalt nii vanamuusikat, barokki kui ka romantismi, mis oli seni koori repertuaaris nõrgalt esindatud. Uued väljavaated on nüüd ka uue muusika vallas – Daniel on ka selles saavutanud tähelepanuväärset, näiteks juhatas ta aastal 2006 Pierre Boulezi kutsel Luzerni Festivali Akadeemiat.

Peadirigendi valikul on väga olulised ka isiksuse omadused, alates suhtlemisstiilist. EFKl on nüüd avatud ja kollegiaalne, samas tasakaalukas, tark ja kogenud juht.

Iris Oja, EFK laulja:


Reussil on suurepärane kõrv nii intonatsiooni parandamiseks kui ka tämbrite kokku sulatamiseks. Ta läheneb igale häälerühmale ja lauljale isiklikult. Ta on väga otsekohene, öeldes igaühele ausalt, milles ja kuidas võiks end arendada. Suuremas kollektiivis kipub ikka nii olema, et kui öeldakse, et laulate liiga kõvasti, võtavad alati vaiksemaks ühed ja samad inimesed, kes enamasti ennegi vaikselt laulsid. Reuss näitab näpuga konkreetsele inimesele ja ütleb, mida ta peaks tegema, et üldine kõla parem oleks. See võib küll vahel ebameeldiv olla, aga mõjub suurepäraselt töö kvaliteedile ja ka tempole. Reuss ütleb, et selline on hollandi tööstiil.

Allan Vurma, EFK laulja:


Daniel Reuss kuulub põlvkonda, kes on vaimustunud vanema muusika nn ajalooliselt informeeritud esitusstiilidest. Tema maitse barokkmuusika ettekandmisel on lähedane näiteks kuulsa belgia dirigendi Philippe Herreweghe ja tema loodud koori Collegium Vocale Gent esteetikale, mis väärtustab kammerlikkust, faktuuri läbipaistvust, õhulisust ja täpsust.

Teisalt on Reussi tugevuseks suur huvi praegusel ajal, sealhulgas Eestis loodava muusika vastu. Reuss on loomult avatud ja emotsionaalne, nii suhtlemisel muusikutega kui ka laval kontserte juhatades. Loodan väga, et ta suudab oma peadirigendiks olemise ajal alal hoida ja edasi arendada EFK küllaltki heaks kujunenud vokaaltehnilist võimekust ja laia muusikastiilide ampluaad.

Anneli Unt, EFK direktor:


Danieli juures vaimustab mind tema kohalolek kõiges, mida ta teeb. Olen näinud muusikuid, kes teevad oma tööd väga hästi, aga on ise kusagil eemal, kuidagi distantseerunud. Daniel ei tee midagi ilma, et ta sellest sajaprotsendiliselt hooliks. Liidrit, kelle kohalolek on alati tajutav, oli EFKle praegu väga vaja.

Meie esimene töine kokkupuude Danieliga oli õieti juhus. Oslo filharmoonia otsis Stravinski “Pulma” esitamiseks koori, mingil põhjusel vaid kolm nädalat enne kontserti. Oslos laval kohtuski EFK Danieliga. Arvestades seda, et enne kontserti oli ainult üks proovipäev, sujus koostöö väga hästi ja oli muusikaliselt väga huvitav. Plaatide järgi mulle juba varem tuttava Daniel Reussi vastu tekitas see kontsert tõsise huvi.

Kõnelused võimaliku koostöö üle olid pikad – ta tahtis väga põhjalikult arutada, mida EFK ootab ja kas tema on kõige õigem. Kui me lõpuks vastastikku tõdesime, et see kooslus oleks tõesti paljutõotav, oli lepingu tingimustes kokku leppida väga lihtne.