Agent “Mülleri” tuleristsed



Augustis 1940 määrati vast loodud 22. Eesti laskurkorpuse diviisi eriosakonna ülemaks Venemaa eestlane Pavel ­Utikas. Oma ülemuselt sai ta enda käsutusse kaks-kolm agendiks värvatud Eesti ohvitseri. “Mulle isiklikuks sidepidamiseks üle antud ohvitseride hulgas oli üks Meri- või Mere-nimeline major. Kellena Mere töötas, ei mäleta, just nagu oli see operatiivosakonnas, tundis hästi lõhkeasjandust, nagu ta ka ise mulle kohtumistel rääkis,” meenutas Utikas 1953. aastal.


Tõenäoliselt toimus diviisi staabi operatiivosakonna ülema asetäitja Mere värbamine veidi hiljem.


Nimelt on julgeoleku peavalitsusele Moskvasse septembris 1956 Tallinnast saadetud ettekandes selleks oktoober: “10. oktoobril 1940 värbas 180. laskurdiviisi NKVD eriosakond Mere agendiks varjunimega “Müller”. Oma initsiatiivil andis ta julgeolekuorganitele tõsised andmed Eestis tegutseva nõukogudevastase spiooniorganisatsiooni kohta.” Nende andmete alusel viidi sisse agentuurtoimik “Fašistid”, kuid sõja alguse tõttu õnnestus vahistada vaid üks rühma liige, R. Okas, kes “uurimise käigus kinnitas agent “Mülleri” andmeid”.


Ka Utikas kiitis Meret kui head ja kasulikku agenti. “Major Mere kui agent tegi päris väärtuslikke ettekandeid, kui 1941. aastal saabus Tallinna Saksa aurik ümberasuvate sakslaste järele. Mere tegi ettekandeid niisuguste isikute kohta, kes ei olnud sakslased, kel polnud sugulasi Saksamaal, olid puhtad eestlased, aga palusid ümberasumiskomisjoni neid viia Saksamaale, kuna koos venelastega nad elada ei tahtnud. Mere tegi ettekandeid raadiosaatjate kohta, mis jagati tollal sakslaste poolt natsionalistidele-eestlastele.”


Agent “Mülleri” tähetund saabus aga siis, kui ta paljastas NKVD-le põrandaaluse salaorganisatsiooni. “Mere tegi ettekande, seejärel rea järgnevaid Tallinnas elavatest ja erinevatel kohtadel töötavatest eestlastest koosneva grupi kohta, kes valmistasid põranda all ette Nõukogude võimu asendamist uue kodanliku valitsusega. Kõik need isikud, umbes 9–10 inimest, olid Mere head tuttavad. Tema ise, Mere, oli nende poolt määratud sõjaministriks.”


Seda juttu kinnitas ka Utikase toonane alluv eriosakonnas Hugo Virnhof. Tema sõnul olid sel põrandaalusel grupil sidemed välismaaga ja neile “oli juba siis teada, et suvel 1941 alustab Saksamaa sõda Nõukogude Liidu vastu”. Ning kui Saksa väed vallutavad Eesti, astub see põrandaalune valitsus, mille sõjaministri koht anti Merele, kohe ametisse.


Reetis Pätsi adjutandi



Kõik need ettekanded saadeti Utikase sõnul edasi Riiga ja sealt omakorda Moskvasse. Ettekanded kavatsetavast riigipööramisest Eestis jõudsid lõpuks ­Beria enda lauale. Tulemuseks oli mahukas direktiiv kõigile Eesti, Läti ja Leedu NSV luureorganitele.


Tänutäheks sai Utikas aukõrgendust: ta määrati kogu Eesti korpuse eriosakonna ülemaks. Mere jäi aga tema isiklikuks agendiks edasi ja “jätkas ettekannete tegemist ülalmainitud grupi kohta”.


Utikas iseloomustas Meret kui tarka, korrektset, hea mäluga meest, kes kirjutas pikki, kolme-neljaleheküljelisi ettekandeid. Utikase sõnul lahkus Mere naine ümberasumise käigus Saksamaale ja ka Mere püüdis Eestist lahkuda, kuid ümberasumiskomisjon keeldus teda kui sõjaväelast nimekirja panemast. Oma lahkumissoovist ei maininud Mere Utikasele loomulikult sõnagi.


Kord ühel õhtul saabus Tallinna sõjaväeringkonna eriosakonna ülema asetäitja ja soovis kohe Merega kohtuda. Teemaks ikka seesama põrandaalune grupp. “Vestlus, küsimused, täpsustused, vastused kestis tunde kolm. Pärast seda eriosakonna ülema asetäitja andis Merele allkirja vastu soliidse rahasumma (500–600 rubla), mille Mere tänades vastu võttis.” Mere sai ülesandeks mõningaid küsimusi täpsustada, mida ta ka tegi.


Ka Utikaselt sai Mere rahasummasid kolm-neli korda aastas 50–150–200 rubla ulatuses. “Rahast Mere ära ei öelnud, alati võttis vastu ja tänas.” Utikase loost selgub huvitav detail. Nimelt algul ei uskunud korpuse eriosakonna ülem juttu põrandaalustest, mis maksis hiljem talle koha.


Kättemaksuks Utikasele, kes tema kohale ülendati, tegi ta salaja Mere ettekannetest koopiad ja edastas need rivaalile, NKVD ülemale Eestis kindralmajor Boris Kummile. Too aega ei kaotanud.


Toimus käpardlik operatsioon, kätte saadi üks mees ning eriosakonna töö oligi sellega luhta läinud. Kumm sai tõenäoliselt Beria käest isetegevuse eest korraliku peapesu.


Imekombel on säilinud mõned koopiad Mere ettekannetest Utikasele, kus on juttu põrandaalusest organisatsioonist. 22.–23. aprillist 1941 pärit agent “Mülleri” ettekanne on eriti huvitav, sest siin on kahe tuntud Eesti ohvitseri nimed, kellele see võis maksta elu.


Mere teatas, et lisaks Tallinnale asub organisatsioon ka Tartus, kus seda “­juhib üks polkovnik”.


Tema nime Merele ei öeldud, kuid ta pakkus lahkelt kaks võimalikku nime ise välja. “Major Merel olevate andmete põhjal 182. laskurdiviisi staabis teenivad  järgmised polkovnikud: 1. Polkovnik Jaan Kurvits, kes kui väga energiline ja ettevõtlik inimene omab autoriteeti keskmise ja vanema juhtivkoosseisu hulgas. [–] 2. Polkovnik ­Herbert ­Grabbi, kes kuulus korporatsiooni Ugala (kus oli enamik Eestis ja välismaal ohvitseride akadeemia lõpetanuid). Viimased 5–6 aastat polkovnik Grabbi teenis endise presidendi K. Pätsi vanemadjutandina.”


Grabbi mõisteti Taimõri ringkonnakohtu istungil detsembris 1941 surma ja hukati 20. juulil 1942 Norilskis. Tema kohtuotsuses on kirjas ka viide Mere reedetud salaorganisatsioonile: “Alates 1940 novembrist oli sõjalisest nõukogudevastasest vandenõust osavõtja ja üks juhte, seades oma eesmärgiks nõukogude võimu kukutamise Eestis ja luues selleks 182. diviisis vastupanugruppe.”


Natside teenistusse



Sõja alates, kui 22. Eesti laskurkorpus rindele viidi, NKVD eriosakonna side Merega katkes. Kui Utikas umbes kuu-poolteist hiljem püüdis sidet taastada, kuulis ta, et Mere oli end 28. juulil lahingus Porhovi-Dno piirkonnas sakslastele vangi andnud.


See oli pehmelt öeldud – agent “Müller” jooksis sakslaste poole üle, võttes kaasa kogu staabi kirjavahetuse ja kaar­did. Nende kaartide põhjal ründas Luft­waffe Tuleblja lennuvälja, mille olemasolust sakslastel polnud enne aimugi. Punaarmee kaotas üle 60 lennuki.


Augustis 1941 oli Mere juba Omakait ses, kust ta peagi komandeeriti Tallinna. Kui sakslased vahistasid detsembris Eesti poliitilise politsei juhi Roland Lepiku süüdistatuna röövimistes ja omavolis, määrati Mere tema asemele. Kui mais 1942 moodustati Eesti Julgeolekupolitsei, tõusis Mere selle juhiks.


Jakobsoni juhitud Inimsusvastaste kuritegude uurimise rahvusvahelise komisjoni aruandest loeb selgelt välja, et Mere juhtis repressioone oma rahva vastu: “Politsei osales aktiivselt ka nende eestlaste vastu suunatud tegevuses, keda peeti sakslaste vastasteks. Sellega seotud ülesandeid täitis eelkõige Eesti Julgeolekupolitsei (B-grupp), mida juhtis Ain-­Ervin Mere ja hiljem Julius Ennok.”


Veelgi enam, Mere nimi seisab aruandes nn veriste kätega meeste seas lausa esikohal: “Komisjon tõstab eriti esile Ain-Ervin Mere, Julius Ennoki, mitmed surmaotsused allkirjastanud Ervin Viksi ja Evald Miksoni, vastavalt Tartu ja Tallinna laagrite ülema ning vanemohvitseri Karl Linnase ja Aleksander Koolmeistri ning Jägala laagri ja hiljem Tallinna Keskvangla ülema Aleksander Laagi rolli.”


SS-Sturmbannführer Mere karjäär julgeolekupolitseis lõppes 1943. aasta aprillis, kui ta siirdus Eesti ­Leegioni. Temast sai peagi 3. Eesti SS-brigaadi 43. rügemendi pataljoniülem. Pataljon osales Rossino partisanide vabariigi purustamisel ning hiljem sõdis Neveli ­rindel. Veebruaris 1944 saadeti Mere Narva rindele ja määrati 46. Eesti SS-Vabatahtlike rügemendi II pataljoni ülemaks. Mere pataljon osales 24. veebruaril punaste valduses oleva Riigiküla sillapea hävitamises.


Suvel 1944 määrati nüüd juba Ober­sturmbannführer’i paguneid kandev Mere Eesti väeosade kindralinspektorile Brigadeführer Johannes Soodlale alluvasse Sõjaväe Ringkondade Peastaapi staabiülemaks. KGB agent “Anne”, kes tundis Meret noil aastail, iseloomustas teda detsembris 1955: “Ta suhtus alluvatesse täitsa sõbralikult. Tema silmatorkavaks jooneks oli armastus naiste vastu.”


Septembris 1944 evakueeriti peastaap Saksamaale, kuhu läks ka Mere. Veel veebruaris 1945 asutati Berliinis Eesti Vabadusliit / SS-Ühisabi, mille patroon oli Heinrich Himmler isiklikult. Ühingu juhi asetäitjaks sai Mere. Siis saabus sõja lõpp. Mere langes liitlaste kätte sõjavangi ja istus Uklei vangilaagris.


Tagaselja surma mõistmine



1947. aastal kolis Mere Saksamaalt Inglismaale Leicesteri, kus sai töökoha ühes tekstiilivabrikus. Ta võttis aktiivselt osa seltskondlikust tegevusest, olles aastaid Inglismaa Eestlaste Ühingu juhatuses, samuti oli ta korporatsiooni Sakala Inglismaa koondise esimees.


KGB aga ei olnud Meret unustanud, tema mugavale ja turvalisele elule pidi saabuma lõpp. Juba 1953. aastal küsitleti agent “Mülleri” peremeest Utikast põhjalikult oma kunagise hoolealuse kohta. Nagu selgub, otsustati siis suhted vana agendiga üles soojendada. Ja selleks kavatseti kasutada sedasama Utikast, kes Meret isiklikult tundis.


Julgeolek kavatses 1956. aastal saata Utikase Inglismaale, et ta võtaks Merega kontakti. Kui Utikasele sellest räägiti, jäi ta õhinal nõusse. Paraku oli vana tšekisti rõõm enneaegne. Jaanuaris 1957 Moskvasse saadetud salajasest ettekandest selgub, et Utikase tervis osutus kehvaks ja seetõttu tema teenetest loobuti. Nimelt põdes mees skleroosi. Uueks favoriidiks kerkis erualampolkovnik Virnhof, kes samuti tundis Meret hästi. Virnhofi sõnul teadis ka Mere, et ta on julgeolekuorganite töötaja.


KGB tegi põhjaliku eeltöö, hekseldades läbi kõikvõimalikud Mere kontaktid. Paraku suu rt edu polnud: Merel ei olnud Eestis lähemaid sugulasi ning ta ei pidanud Eestiga mingit kirjavahetust. Perutama hakkas ka Virnhof, kes kahtles Inglismaa-sõidu edus.


Lõpuks saabus veebruaris 1957 lõplik ei Moskvast KGB 2. Peavalitsusest. Seal laideti ümbervärbamise plaan maha, kuna meetmed Mere suhtes “on välja töötatud ilmselt kõlbmatul alusel”. Sellega ei olnud Mere KGB haardest sugugi pääsenud. Kasutuks muutunud agent kuulus hävitamisele.


Mere otsustati avalikul kohtuprotsessil surma mõista. 9. novembril 1960 saatis NSVL Välisministeerium Suurbritannia saatkonnale Moskvas noodi, milles nõuti sõjaroimar Mere väljaandmist. “Olles veendunud, et ka Briti valitsus ei luba, et hitlerlikud roimarid, kes on sõjavangide ja rahulike kodanike suhtes toime pannud veriseid kuritegusid, jääksid karistamata, ootab Nõukogude valitsus, et võetakse tarvitusele abinõud sõjaroimar Ervin Johani p. Mere väljaandmiseks Nõukogude võimudele,” lõpeb pikk noot. Sellele järgnesid nooti toetavad miitingud üle kogu Eesti.


Briti valitsus keeldus Meret välja andmast, kuid kohtuprotsessi see ei takistanud. 6.–11. märtsini 1961 Tallinnas toimunud istungil mõisteti sõjakurjategijatena surma Jägala koonduslaagri ülema abi Ralf Gerrets ja valvur Jaan Viik ning – Ain-Ervin Mere. Tema küll tagaselja.


Arusaadavalt tol kohtuprotsessil agent “Müllerist” ja tema tegudest ei räägitud sõnagi. Mere võis rahulikult oma elu viimased aastad Inglismaal mööda saata. Kommunistide ja natside truu teener lahkus 5. aprillil 1969, olles 66aastane.


Artikkel on kirjutatud Eesti Riigiarhiivi materjalide põhjal.