17.10.2008, 00:00
Kuulsad nominendid, tundmatud nobelistid
Kuuldes, et tänavuse Nobeli kirjandusauhinna pälvis Jean-Marie
Gustave Le Clézio, tundsin hetkeks kahetsust, et polnud kihla vedanud.
Nimelt teatas kolleeg Carl Hendrik Fredriksson, kes toimetab Viinis baseeruvat
kultuuriajakirjade portaali Eurozine, juba märtsis, et sel aastal tasub
silmas pidada kahte nime: taani luuletajat Inger Christenseni ja prantsuse
romaanikirjanikku Le Cléziod. Mõlemad on tuttavad ka eesti
lugejale. Inger Christensen on esinenud Põhjamaade luulefestivalil
Tallinnas ja kirjastus Kunst on 1996. aastal avaldanud Vladimir Beekmanni
tõlkes jutustuse “Maalitud tuba”. Le Cléziolt on
tõlgitud üks novell ja kaks romaani.
Carl H.
Fredrikssoni tasub uskuda, sest mõne aasta eest aimas ta täpselt
ära Elfriede Jelineki auhindamise. Muidugi ei ole tal üleloomulikke
võimeid, vaid lihtsalt head sõprussidemed Nobeli kirjanduskomitee
liikme Horace Engdahliga. Horace Engdahl on küll üks otsustaja
viiest, aga vististi kõige mõjukam. Eesti lugeja tunneb teda
mõnevõrra snobistliku esseekogu “Üksilduse
labürint” põhjal (Vagabund 1998).
Eelmisel kuul
põhjustas Engdahl väikese veeklaasitormi, kuulutades, et maailma
kirjanduskeskus on Euroopa, ja tumestades ameeriklaste lootusi: “USA on
liiga isoleeritud, liiga omaette.
Ameeriklased ei tõlgi
piisavalt ega osale suures kirjandusdialoogis. Säärane
võhiklus kammitseb neid.” Ameerika literaadid ründasid
muidugi vastu ja igati õigusega. Nobeli komitee käsi pole
ameeriklaste auhindamisel õnnelik olnud: Sinclair Lewis, Pearl Buck ja
Toni Morrison ei kuulu vahest suurimate nimede hulka. Viimane tõeline
klassik Saul Bellow sai auhinna 1976. Hilisemad suurnimed on olnud pigem
pagulaskirjanikud. Tegelikult on ameerika romaan ju õitsval järjel
ning Philip Roth, Thomas Pynchon ja Don Delillo võiksid auhinna saada
igati teenitult. Pealegi tõlgivad ameeriklased väliskirjandust
rohkem kui inglased.
Kriitik Ted Gioia avaldas nimekirja, millised
pidanuksid olema Nobeli kirjanduslaureaadid õiglasemas maailmas, vt
www.greatbooksguide.com/altnobel08.html. Näiteks 21. sajandi õiged
laureaadid pidanuksid olema hoopis Haruki Murakami, V. S. Naipaul, John le
Carré, Mario Vargas Llosa, John Updike, Milan Kundera, Philip Roth, J.
K. Rowling, Don DeLillo. Nagu näha, üks laureaat (V. S. Naipaul)
kattub ka tegelikega. Gioia nimekiri arvestab rohkem ingliskeelse kirjandusega,
sh žanrikirjandusega (ulme-, krimi- ja lastekirjandus), kuid tagantjärele
tarkuse eelisest hoolimata tundub see sama maitseotsustuslik kui nobelistide
tegelik loend. Sellegipoolest on alternatiivnimekirjade koostamine mõnus
seltskonnamäng.
Samas pälvib ameerika kirjandus
tähelepanu niikuinii, ka ilma Nobeli auhinnata, mida väiksemate
Euroopa ja kolmanda maailma kirjanduste, eriti luule kohta öelda ei saaks.
Ja mingi iva on ka Engdahli provintslikkuse-süüdistuses, sest
ameerika romaanides leidub tõesti sageli palju allusioone kohalikule
popkultuurile, nii on neid väljaspool raske mõista. Ilmselt
seetõttu tõlgitakse ameerika väärtromaane eesti keelde
väga harva: meil on ainult kaks Rothi, üks viletsas tõlkes
Delillo, üks Cormac McCarthy, mitte ühtki Punchonit ega David Foster
Wallace’it...
Peaaegu iga-aastane virisemine Nobeli auhindade
üle, mis tänavu on vahest küll vaiksem, siiski pigem kinnitab
auhinna autoriteeti. Oma ettearvamatuse ja sõltumatusega fikseerib see
auhind justkui maailmakirjanduse meridiaani.
Nobeli komiteel on
olnud tavaks paluda auhinnakandidaate esitada ka Eesti Kirjanike Liidul. Pikki
aastaid esitas Kirjanike Liit rutiinselt Jaan Krossi. Viimastel aastatel po
le aga liidu poole enam pöördutud. Tegelikult peaks olema selge, et
Eesti Kirjanike Liidu kandidaat saaks olla tõsiselt võetav
üksnes siis, kui ta ei ole eesti kirjanik. Pigem tasuks esitada häid
naabreid, näiteks mõne väärika soomalse või kui
tahta Putinit ärritada, siis Vladimir Sorokini. Ja vastupidi: eesti
kirjanikul oleks šansse ainult juhul, kui ta esitatakse mõne
välismaa organisatsiooni või eraisiku poolt.
Nobeli
auhinna koduleheküljel saab praegu tutvuda vaid rahu- ja meditsiiniauhinna
nominatsioonidega aastani 1955. Selgub, et Mihkel Martna ja Eesti
Parlamantidevaheline Grupp esitas 1920ndate lõpul mitu korda
rahupreemiale Stockholmi linnapead ja naisõiguslast Carl Albert
Lindhagenit (1860–1946), Rootsi parlamentäär Ernst Klefbeck
esitas 1922 auhinnale Eesti valitsuse (põhjendus kahjuks puudub) ning
nominente esitasid ka Tartu ülikooli meditsiiniprofessorid. Kui
laureaadiks saada on raske, siis edukaks nomineerijaks ehk mitte nii
väga.