Miki-Hiire vanemad on ta teadlikult mässinud müütidesse. Tema isaks peetav Walt Disney ei ole üldse tema isa. Miki-Hiire kujundas kunstnik Ub Iverks. Suured ümmargused kõrvad, must keha, punased püksid kahe pärlmutternööbiga, pulkjalad suurtes kingades, käes kindad, millel neli sõrme. Disney ise joonistas varem hariliku hiirega üsna sarnase Mortimeri. Aga ta teadis, et kujutis tuleb enda nimel patenteerida, sest paar aastat varem oli ta õigused enda kujundatud Õnnelikule Jänesele Oswaldile kaotanud ärivaidluses produtsentidele.


Sünnipäeva peetakse alles kolmanda filmi järgi, kui Miki juba rääkima õppis. Esimeses kahes oli ta veel tumm. Kolmanda, kaheksaminutise “Aurupaat Willie” (Steamboat Willie) kinno laskmiseks 18. novembril 1928 oli omanik Disney leidnud sobiva levitaja. Kinod olid juba siis ketistunud, igal suurstuudiol oli oma kinovõrk ja omad joonistatud naljakujud. Kuid Mikil õnnestus avalikkuse ette tulla täiesti erinevalt teistest: häälekalt ja muusikaga.


Suured kinokoomikud said aru, et puhta pantomiimi aeg on ümber. Chaplin eitas uut leidust, aga see ei aidanud, Buster Keatoni leping lõppes, Harold Lloyd läks pensionile. Ameerika komöödia, mis tõi õhtuti laiast maailmast kokku rännanud paljukeelse seltskonna meelt lahutama, vajas uut hingust ja Miki-Hiir sobis selleks.


Miki-Hiir on ettevõtlik, liikuv ja vallatu. Kui saab elult löögi, ei hooli sellest ja pöörab olukorra enda kasuks. Ta on alati rõõmus ja optimistlik. Ei noruta, ei kanna viha, ei ole kättemaksuhimuline. Tema peale saab alati loota.


Ja 1929-32 suure majanduskriisi ajal oli optimismi vaja. Seda filmid Mikiga ka andsid. Kui kõikmõeldavad seiklused temaga olid läbi mängitud, läks tema kõrvale vaja ka teisi tegelasi.


Mikile anti nagu konferansjee roll, ta valitses filmides nagu Eino Baskin kunagi meie estraadil etenduse tegelasi sisse tuues. Meremees Piilu-Part ilmus kinno 1934 troublemaker’iks, ta võis endale lubada kiuslikkust, koer Pluutost sai lihtsameelsuse kehastaja. Kõrvaltegelased said endale lubada seda, mis Mikile polnud väärikas. Abikaasa Minni ja lapsed Moki ja Maki lihtsalt sekundeerisid Mikile. Peategelase mängivad, nagu ikka, suureks kõrvaltegelased.


Kui vene ajal oleks Miki-Hiirele vaja olnud kompartei sekretärilt iseloomustust, siis võinuks see rahuga kirjutada stamplause: “Moraalselt kindel, poliitiliselt teadlik.” USAs kehtis range nn Haysi moraalikoodeks ja Disney ei sallinud vastikusi ega vägivalda.


Disney oli ärimees, mitte kunstnik. Nagu Edison rajas leiutustööstuse, kus tema jaoks tegid leiutisi paljud talendid, nii lõi ka Disney animatsioonitööstuse lugematute kunstnikega. Nii valitses Disney maailma animatsiooni kuni viiekümnendateni. Kui televisiooni tulek ähvardas Hollywoodi, siis Disney hoopis vallutas tele oma lastesaadetega.


1935. aastal otsustas Jossif ­Stalin korraldada Moskvas rahvusvahelise filmifestivali. Kõrvu “Tšapajeviga” näidati  esimest Disney värvifilmi “Orkestrikontsert” (Miki-Hiir dirigeeris selles orkestrit) ja juba kuulsaks saanud “Kolme põrsakest”. Ameerika animatsioonidele anti auväärne kolmas auhind. 1936. aastal, kui moodustati animatsioonistuudio Sojuzmultfilm, tulid sealt välja Disney-kloonid, nagu ei osanuks keegi teisiti filme teha.


Eestisse jõudis Miki-Hiir kolmekümnendatel. 1929. aastal majanduskriisi algul võis Tallinnas Vabaduse platsi uhke kinopalee Gloria-Palace kohal näha Eesti esimese “täielise kõne- ja laulu filmi “Laulev narr”” reklaame. Esietenduskinodele oli helifilmide näitamine prestiiži, aga ka raha küsimus, ja hiireseltskond võlus meid kolmevärvilises Techni­color-süsteemis.


1930. aastate teisel poolel ilmus trükist kolm raamatut Miki-Hiirest, Artur Rinne ja Stella Helder laulsid populaarseks “Miki merehädas”. Päevalehes hakkas ilmuma temast koomiks.


Allakirjutanu mäletab, et ta sai nende korralikult säilitatud lehtede omanikuks pärast onu, Altja metsaülema Siberisse saatmist. Raamatukogudest kõrvaldatud raamatud jäid alles paljudesse kodudesse ja sisendasid neid lugevatele lastele sõjaeelset rahuaja tunnet. Ainult nende pärast Siberisse ka ei saadetud.


1940. aasta juunis keelas natsitud Päevalehe uus peatoimetaja koomiksi ilmumise, kuid see ilmus mitu päeva edasi. Kõrge korraldus ei jõudnud trükiladujani.


Miki-Hiir jäi pooleks sajandiks raudse eesriide taha. Tõsi, tegutses selline asutus nagu Nõukogude Filmikunsti Propaganda Büroo, mis korraldas kommertsalustel filmiloenguid ja teenis raha. Loengu juurde võis näidata filmikatkendeid. Ja hoolimata oma uhkest nimest tõi büroo raha sisse just välismaiste filmijuppide näitamisega. Mõnedki Miki-Hiire lühifilmid – küll mustvalgete koopiatena – mahtusid büroo loenguplaanidesse.


Perestroika ajal kasutas Disney kompanii ära Miki-Hiire 60. sünnipäeva ja  tuli N Liitu vallutama juba seaduslikult. Moskva ja Leningradi kaudu saabus 25. oktoobril 1988 Tallinna Walt Disney Picturesi delegatsioon eesotsas asepresident Marty Katziga. Initsiaatoriks oli seni USAs resideerunud Ilmar Taska. Disney filmide festival Tallinna Linnahallis avati nelikümmend kaheksa aastat vana filmiga “Fantaasia”. Ameeriklastele anti Eesti poolt(!) üle sool-leib ja laval tervitasid külalisi Eesti delegaatidena Lumivalgeke, seitse pöialpoissi ja Miki-Hiir. Filmikangelaste suure austajana tuli lavale karupoeg Miša.


Praegu võib see üritus tunduda naljakas, kuid Miki-Hiirel oli tollal teine tähendus. Disney esindajaid võeti vastu kui vabastajaid samas kohas, kus kuu algul oli toimunud Rahvarinde esimene kongress. Nädal varem oli vabanenud Enn Tarto ja mõni päev varem peeti Leedus Sajudise asutamiskongress.


Miki-Hiire ametlike esindajate avalik ilmumine rahva ette tähendas auku raudses eesriides.


Sest Eesti oli veel N Liidu ametlik osa ja eesti keel polnud veel riigikeelekski kuulutatud. Miki-Hiire suurele lavale astumine lõhkus Nõukogude Liitu, oli siin kontrakultuuriline samm, nagu olid ka Tarzani-filmid.
“Miki-Hiir selle poolest ongi hea, et ta on hea. Ja talle on kasuks tulnud see, et ta näeb hea välja. Halvaks peetakse Miki-Hiirega seoses tema kui sümboli kuritarvitamist reklaamis. Aga seda, kui see ongi halb, on teinud kasuahned inimesed tema ümber, mitte Miki-Hiir ise.

Inimesed hoiavad teda ka turul, nagu seal hoitakse kõike, mis veel vähegi töötab, s.t sisse toob. Kui ta saab 80, siis eatu olevuse kohta pole see veel mingi vanus, aga siiski palju õnne!”
Toomas Kall, kirjanik
Miki-Hiir ja närimiskumm leiutati samal aastal – 1928
  • Miki-Hiir on mänginud enam kui sajas lühifilmis.
1932 anti Disneyle Au-Oscar Miki-Hiire loomise eest. Miki kuulsaim roll on Võluri õpipoiss – Au-Oscari filmis “Fantaasia” 1940.
  • Telesari “Miki-Hiire klubi” (Mickey Mouse Clubhouse) 1955–59 ja uuesti aastast 2006. Popimaid Ameerika lastesaateid. Saaterekvisiit, must müts Miki kõrvadega, oli enim levinud kaubaartikleid.
  • Margaret Thatcher ristis Euroopa Parlamendi selle vähese mõju pärast Miki-Hiire parlamendiks (Mickey Mouse Parlament).
  • Hamasi ametlik telejaam kasutas 2007. aastal Miki-Hiire-kujulist nukku lastesaadetes “Homsed pioneerid” (Tomorrow’s Pioneers) ja pani talle nimeks Farfour. Farfour õpetas kasutama Kalašnikovi automaati ja kutsus üles vabastama Jeruusalemma ning Iraaki. Palestiina infominister palus programmi korrigeerida ja Farfour kadus ekraanilt.

    Lasti lahti kuulujutt, et Iisraeli sõdurid on ta tapnud.