21.11.2008, 00:00
Miki-Hiir lõhkus Nõukogude Liitu
Miki-Hiire (80) ilmumine laulva revolutsiooni ajal Tallinna Linnahalli lavale tähendas augu raiumist raudsesse eesriidesse, leiab Jaan Ruus.
Walt Disney on arutlenud: animatsioon on paras pähkel, aga vähemalt
pole sul kukil tujukaid näitlejaid. Nad teavad oma teksti, täidavad
kõik sinu soovid vastuvaidlematult ega moodusta ametiühinguid. Ega
nõua ka pidevalt palka juurde.
Miki-Hiire vanemad on ta
teadlikult mässinud müütidesse. Tema isaks peetav Walt Disney ei
ole üldse tema isa. Miki-Hiire kujundas kunstnik Ub Iverks. Suured
ümmargused kõrvad, must keha, punased püksid kahe
pärlmutternööbiga, pulkjalad suurtes kingades, käes kindad,
millel neli sõrme. Disney ise joonistas varem hariliku
hiirega üsna sarnase Mortimeri. Aga ta teadis, et kujutis tuleb enda
nimel patenteerida, sest paar aastat varem oli ta õigused enda
kujundatud Õnnelikule Jänesele Oswaldile kaotanud ärivaidluses
produtsentidele.
Sünnipäeva peetakse alles kolmanda filmi
järgi, kui Miki juba rääkima õppis. Esimeses kahes oli ta
veel tumm. Kolmanda, kaheksaminutise “Aurupaat Willie” (Steamboat
Willie) kinno laskmiseks 18. novembril 1928 oli omanik Disney leidnud sobiva
levitaja. Kinod olid juba siis ketistunud, igal suurstuudiol oli oma
kinovõrk ja omad joonistatud naljakujud. Kuid Mikil õnnestus
avalikkuse ette tulla täiesti erinevalt teistest: häälekalt ja
muusikaga.
Suured kinokoomikud said aru, et puhta pantomiimi aeg on
ümber. Chaplin eitas uut leidust, aga see ei aidanud, Buster Keatoni
leping lõppes, Harold Lloyd läks pensionile. Ameerika
komöödia, mis tõi õhtuti laiast maailmast kokku
rännanud paljukeelse seltskonna meelt lahutama, vajas uut hingust ja
Miki-Hiir sobis selleks.
Miki-Hiir on ettevõtlik, liikuv ja
vallatu. Kui saab elult löögi, ei hooli sellest ja pöörab
olukorra enda kasuks. Ta on alati rõõmus ja optimistlik. Ei
noruta, ei kanna viha, ei ole kättemaksuhimuline. Tema peale saab alati
loota.
Ja 1929-32 suure majanduskriisi ajal oli optimismi vaja. Seda
filmid Mikiga ka andsid. Kui kõikmõeldavad seiklused temaga olid
läbi mängitud, läks tema kõrvale vaja ka teisi
tegelasi.
Mikile anti nagu konferansjee roll, ta valitses filmides
nagu Eino Baskin kunagi meie estraadil etenduse tegelasi sisse tuues. Meremees
Piilu-Part ilmus kinno 1934 troublemaker’iks, ta võis endale
lubada kiuslikkust, koer Pluutost sai lihtsameelsuse kehastaja.
Kõrvaltegelased said endale lubada seda, mis Mikile polnud
väärikas. Abikaasa Minni ja lapsed Moki ja Maki lihtsalt
sekundeerisid Mikile. Peategelase mängivad, nagu ikka, suureks
kõrvaltegelased.
Kui vene ajal oleks Miki-Hiirele vaja
olnud kompartei sekretärilt iseloomustust, siis võinuks see rahuga
kirjutada stamplause: “Moraalselt kindel, poliitiliselt teadlik.”
USAs kehtis range nn Haysi moraalikoodeks ja Disney ei sallinud vastikusi ega
vägivalda.
Disney oli ärimees, mitte kunstnik. Nagu
Edison rajas leiutustööstuse, kus tema jaoks tegid leiutisi paljud
talendid, nii lõi ka Disney animatsioonitööstuse lugematute
kunstnikega. Nii valitses Disney maailma animatsiooni kuni
viiekümnendateni. Kui televisiooni tulek ähvardas Hollywoodi, siis
Disney hoopis vallutas tele oma lastesaadetega.
1935. aastal
otsustas Jossif Stalin korraldada Moskvas rahvusvahelise filmifestivali.
Kõrvu “Tšapajeviga” näidati esimest Disney
värvifilmi “Orkestrikontsert” (Miki-Hiir dirigeeris selles
orkestrit) ja juba kuulsaks saanud “Kolme põrsakest”.
Ameerika animatsioonidele anti auväärne kolmas auhind. 1936. aastal,
kui moodustati animatsioonistuudio Sojuzmultfilm, tulid sealt välja
Disney-kloonid, nagu ei osanuks
keegi teisiti filme teha.
Eestisse jõudis Miki-Hiir
kolmekümnendatel. 1929. aastal majanduskriisi algul võis Tallinnas
Vabaduse platsi uhke kinopalee Gloria-Palace kohal näha Eesti esimese
“täielise kõne- ja laulu filmi “Laulev
narr”” reklaame. Esietenduskinodele oli helifilmide
näitamine prestiiži, aga ka raha küsimus, ja hiireseltskond
võlus meid kolmevärvilises Technicolor-süsteemis.
1930. aastate teisel poolel ilmus trükist kolm raamatut
Miki-Hiirest, Artur Rinne ja Stella Helder laulsid populaarseks “Miki
merehädas”. Päevalehes hakkas ilmuma temast koomiks.
Allakirjutanu mäletab, et ta sai nende korralikult säilitatud
lehtede omanikuks pärast onu, Altja metsaülema Siberisse saatmist.
Raamatukogudest kõrvaldatud raamatud jäid alles paljudesse
kodudesse ja sisendasid neid lugevatele lastele sõjaeelset rahuaja
tunnet. Ainult nende pärast Siberisse ka ei saadetud.
1940.
aasta juunis keelas natsitud Päevalehe uus peatoimetaja koomiksi ilmumise,
kuid see ilmus mitu päeva edasi. Kõrge korraldus ei jõudnud
trükiladujani.
Miki-Hiir jäi pooleks sajandiks raudse
eesriide taha. Tõsi, tegutses selline asutus nagu Nõukogude
Filmikunsti Propaganda Büroo, mis korraldas kommertsalustel filmiloenguid
ja teenis raha. Loengu juurde võis näidata filmikatkendeid. Ja
hoolimata oma uhkest nimest tõi büroo raha sisse just
välismaiste filmijuppide näitamisega. Mõnedki Miki-Hiire
lühifilmid – küll mustvalgete koopiatena – mahtusid
büroo loenguplaanidesse.
Perestroika ajal kasutas Disney
kompanii ära Miki-Hiire 60. sünnipäeva ja tuli N Liitu
vallutama juba seaduslikult. Moskva ja Leningradi kaudu saabus 25.
oktoobril 1988 Tallinna Walt Disney Picturesi delegatsioon eesotsas
asepresident Marty Katziga. Initsiaatoriks oli seni USAs resideerunud Ilmar
Taska. Disney filmide festival Tallinna Linnahallis avati nelikümmend
kaheksa aastat vana filmiga “Fantaasia”. Ameeriklastele anti Eesti
poolt(!) üle sool-leib ja laval tervitasid külalisi Eesti
delegaatidena Lumivalgeke, seitse pöialpoissi ja Miki-Hiir.
Filmikangelaste suure austajana tuli lavale karupoeg Miša.
Praegu võib see üritus tunduda naljakas, kuid Miki-Hiirel
oli tollal teine tähendus. Disney esindajaid võeti vastu kui
vabastajaid samas kohas, kus kuu algul oli toimunud Rahvarinde esimene
kongress. Nädal varem oli vabanenud Enn Tarto ja mõni
päev varem peeti Leedus Sajudise asutamiskongress.
Miki-Hiire
ametlike esindajate avalik ilmumine rahva ette tähendas auku
raudses eesriides.
Sest Eesti oli veel N Liidu ametlik osa ja eesti
keel polnud veel riigikeelekski kuulutatud. Miki-Hiire suurele
lavale astumine lõhkus Nõukogude Liitu, oli siin
kontrakultuuriline samm, nagu olid ka Tarzani-filmid.
“Miki-Hiir selle poolest ongi hea, et ta on hea. Ja talle on kasuks tulnud see, et ta näeb hea välja. Halvaks peetakse Miki-Hiirega seoses tema kui sümboli kuritarvitamist reklaamis. Aga seda, kui see ongi halb, on teinud kasuahned inimesed tema ümber, mitte Miki-Hiir ise.
Inimesed hoiavad teda ka turul, nagu seal hoitakse kõike, mis veel vähegi töötab, s.t sisse toob. Kui ta saab 80, siis eatu olevuse kohta pole see veel mingi vanus, aga siiski palju õnne!”
Toomas Kall, kirjanik
Inimesed hoiavad teda ka turul, nagu seal hoitakse kõike, mis veel vähegi töötab, s.t sisse toob. Kui ta saab 80, siis eatu olevuse kohta pole see veel mingi vanus, aga siiski palju õnne!”
Toomas Kall, kirjanik
Miki-Hiir ja närimiskumm leiutati samal aastal – 1928
- Miki-Hiir on mänginud enam kui sajas lühifilmis.
- Telesari “Miki-Hiire klubi” (Mickey Mouse Clubhouse) 1955–59 ja uuesti aastast 2006. Popimaid Ameerika lastesaateid. Saaterekvisiit, must müts Miki kõrvadega, oli enim levinud kaubaartikleid.
- Margaret Thatcher ristis Euroopa Parlamendi selle vähese mõju pärast Miki-Hiire parlamendiks (Mickey Mouse Parlament).
- Hamasi ametlik telejaam kasutas 2007. aastal Miki-Hiire-kujulist nukku lastesaadetes “Homsed pioneerid” (Tomorrow’s Pioneers) ja pani talle nimeks Farfour. Farfour õpetas kasutama Kalašnikovi automaati ja kutsus üles vabastama Jeruusalemma ning Iraaki. Palestiina infominister palus programmi korrigeerida ja Farfour kadus ekraanilt.
Lasti lahti kuulujutt, et Iisraeli sõdurid on ta tapnud.