28.11.2008, 00:00
Oliver Stone’i meistriklass
Mida arvab Hollywoodi tipplavastaja Bushist, Hitlerist, poliitikast, tinapanemisest ja paljust muust, vahendab Margit Tõnson.
Oliver Stone (62), üks Hollywoodi tipprežissööre, kelle
provokatiivsed ja tihti poleemilised, Ameerika ajaloo piinlike ja valusate
sündmuste ekraniseeringud on alati andnud põhjust meediapeksuks,
jõuab meistriklassi pooletunnise hilinemisega. Fotograafide rühmast
piiratud mees on higine ja räsitud ning väsinud olemisega,
üritab “jääd murda” naljadega stiilis “mind
rööviti paljaks aga muidu on kõik hästi”.
Stone’i karjääri, mida ilustavad filmid nagu “Natural
Born Killers” (“Sündinud tapjaks”, “Platoon”
(“Rühm”), “Nixon”, “JFK” jpt, on
jälitanud tihti ka kommertsiaalne ebaedu ja seda just filmi
väljatoomise ajastamise mõttes. “Ma peaksin edaspidi oma
filmidega käituma nagu veinimeister – tegema nad valmis, panema
riiulisse ja tooma välja siis, kui aeg ja film on küps.
Kui ma seda kunsti valdaks, teeksin ma veine, mitte filme,” tunnistab
ta oma aegade jooksul kogunenud pettumust.
Liiga hilja (Obama on
valitud, Ameerika elab muutuste ootuses, erilist pointi maaslamajat
saapaninadega togida nagu pole) ja samas liiga vara (Bushi administratsiooni
tehtud vigade tagajärgede ulatusest meil pole veel täit
ülevaadet) tuli välja ka Stone’i värskeim film
pealkirjaga”W”, satiiriline portree Ameerika mitte just
kõige intelligentsemast kauboi-presidendist, kes ometigi läheb
ajalukku mehena, kes muutis kaheksa aastaga sinu ja minu tänase ja homse
maailma.
Hollywoodis stsenaristide streigi tõttu seisma
jäänud projektide asemel relatiivselt väikese eelarvega
vändatud film, milles Bushi kehastab karismaatiline Josh Brolin (“Ei
ole maad vanadele meestele”), on juba saanud kolki selle eest, et ei
vasta aastatega Bushi-austajatest Bushi-vihkajateks muutunud ameeriklaste
ootustele. Bush oli koletis, aga filmis näevad nad lihtsat meest, kes
lihtsalt tahab tõestada oma kiitusega kitsile isale, et ta on ka midagi
väärt.
Lihtne inimlik draama. Kuhu see kõlbab!
Kes on näinud brittide vaimustavat komöödiat
“Kuninganna” (2005, režissöör Stephen Frears), see
kujutab ette, mis võtmes “W” tehtud on. Paraku kahvatub
Stone’i tulemus oma eeskuju kõrval. On kiirustamise jälgi ja
on liigset karikatuursust. Hetkel pole väga tõenäoline, et
keegi “W” Eesti kinolevisse tooks, tuleb niisiis loota DVD levile.
“Jätke oma eelarvamused koju, kui te kinno
lähete,” nähvab Stone. Ja kuulutab järgmisena, et Bush ja
tema poliitika oli demokraatia mõnitus. “Tahtmine Bushist filmi
teha oli olemas juba varem, aga ma ei saanud seda teha tema presidentuuri ajal,
sest me ei teadnud tema elust piisavalt. Tema noorusest, keskeast,
väikestest detailidest... Alates 2006. aastast hakkasid vaikselt ilmuma
uurivate ajakirjanike poolt kirjutatud raamatud, neid lugedes saime
stsenaariumiga edasi tegeleda. Tänu neile raamatutele me saime toetuda
faktidele. Mitte et see oleks vajalik, aga ma olen selle koha pealt juba
ülitundlik, kuna mind on nii palju fantaseerimises ja valetamises
süüdistatud. Kui te ei usu seda karakterit, mille ma olen loonud,
siis ma kuulan teie kriitikat, aga ärge mölisege, et teile ei meeldi,
et ta on liiga inimlik!”
Ta ärritub kergesti. Ta on
tüdinud ja väsinud. Ta on oma sõja kaotanud. Vietnami
veteranina tegi ta tervelt kolm filmi sellest Ameerika ajaloo
häbimärgist, kollektiivse alateadvuse ühisest tõrjutud
mälestusest, ja kasu ei midagi. Iraaki mindi ikka. Ja minnakse edaspidi
mujale. “Ärge mõelgegi oma filmidega maailma muuta, tüh
i töö”, kinnitab ta meistriklassis oma publikule.
Mida Stone arvab...Ameerika presidentidest?
Tegin Nixonist ja Kennedyst filmid, sest nemad olid minu nooruses olulised
kujud – nägin neid kui omaenda noorusaja erinevaid polaarsusi.
Reagan oli muidugi ka väga karismaatiline, Clinton mitte eriti, ja ma
tõesti arvasin siis, et ma ei tee enam ühtegi filmi Ameerika
presidentidest.
Aga siis tuli Bush. Milline draama! Olla
neljakümneaastaselt mittekeegi, täielikult oma isa varjus, ja
tõusta tuhast maailma kõige olulisemaks meheks. Selles on
jäärapäist kangelaslikkust ja uskumatut enesekindlust. Selles on
draamat. Bush juunior oli senimaani perekonna must lammas, ta polnud suutnud
hoida ühtegi töökohta, mis issi oli talle välja ajanud, ta
oli paadunud joodik, täielik paadialune. Ja nüüd president!
Suurepärane lugu!
Bushi presidentuurist?
Mind huvitas isiklikult, kuidas Bushis sai Bush. Nagu –
kuidas Hitlerist sai Hitler? Tõepoolest, miks keegi pole
rääkinud Hitleri lugu? Kuidas sellised sitapead võimule
saavad? (Filmis kordub kujund Bushist seismas hiiglaslikul pesapallistaadionil,
kus ta tunneb end tõelise maailmavalitsejana, ja paralleelid Hitleriga
ning Leni Riefenstahli “Tahte triumfiga” pole rasked tekkima.
iM.T).
Bushi tegevuse tagajärgedega tuleb elada meil ja meie
lastel terves maailmas. Teda on vara ajaloo prügikasti visata. Bush oli
oligarh, ta vihkas demokraatiat!
Praegu muidugi heidavad kõik
tema üle nalja – kõik on nii üleolevad. Aga alles see
oli, kui kõik, kaasa arvatud vaba meedia, kaapisid selle mehe kintsu!
Muidugi heidame me filmis ka tema üle nalja, eriti tema keele üle,
kuidas ta sõnadega maadleb ja nendega hädas on. Sest see lihtsalt
on naljakas.
Bushi probleemist?
Võimule sai mees, kes polnud mitte lihtsalt egomaniakk, vaid kes
uskus, et ta on selle töö peale määratud, välja
valitud, jumal ise kõneles oma teenriga. Olla sõjapresident, see
oligi töö, mida tal kunagi polnud olnud. See mees mõtleski
nii, et ükskõik millal võib ta pommitada ükskõik
keda. Kui Dick Cheney ütleb, et see on OK. Afganistanis pole piisavalt
möllu, kurat, läheks Iraaki! Aga milleks peatuda seal? Paneks
Iraanile ka mõne põmaka. Ma vihkan seda kuradi Venetsueelat,
peaaegu sama palju kui Kuubat, mis oleks, kui annaks äkki nende pihta ka
tuld? Põhja-Koreaga ei maksa jamada, neil on tuumakad, ärme nendega
ärple. Jumal seda teab kuidas need junnid võivad reageerida....
Just niisugune suhtumine valitses Bushi Ameerikas. Aga inimesed
unustavad, unustavad, unustavad... Ja süüdistavad nüüd
mind, et ma näitan Bushi inimesena. Aga selles ju ongi traagika! Lihtne
inimene, kes saadab korda koledaid asju. Ta mõtlebki, et ta on hea
mees.
Talle meeldib see pilt, mida ta peeglist näeb. Ta usub
oma terrorismivastasesse sõtta. Usub, et see on demokraatia, mida ta
maailma viib. Ja talle meeldib see, et tal on piiramatu voli seda teha.
Faktidest ja väljamõeldistest loomingus?
Keegi, kes otsib filmist ajaloolist tõde, peaks
minema arsti juurde. “JFK” on üks võimalik lugu,
üks versioon sellest, mis võis juhtuda. “W” on samuti
minu interpretatsioon. Film on fiktsioon, see on minu tõlgendus sellest,
mis juhtus. Ja see tõlgendus põhineb faktidele. Põhiline
on jääda truuks omaenda tõele. Mitte endale valetada.
Kohustustest ja eelistustest?
Ma ei tee
ühtegi film
i selle pärast, et ma näen, et keegi teine neid teemasid ei taha
puudutada.
Harilikult on sellel “mittetahtmisel” ju ka
hea põhjus, eksole. Ma teen filme, mida ma tahan teha. Mulle pakutakse
palju projekte, millel ma ei näe erilist mõtet – ärge
saage minust valesti aru, selles pole midagi halba, kui filmi lihtsalt
lõbu pärast tehakse ja vaadatakse. Ma vaatan ise ka hea meelega
James Bondi filme, aga ise ma neid lavastada ei taha. Ma tahan, et see film
oleks minu enda jaoks hariv, viiks mind vaimselt sinna, kus ma pole varem
olnud. Ma tahan teha intelligentseid filme, millel poleks mingisugust
ideoloogilist taaka.
Edust ja filmide võimest
maailma muuta?
“Platoon” oli mu esimene suur
kassahitt. Ja ma nautisin seda edu väga, sest ma olin algaja
režissöör. Ja ju ma siis tabasin õige aja ja see teema kuidagi
puudutas kollektiivset alateadvust. Aga mind painas see, et keegi ei
räägi Ameerika loo kõrval Vietnami lugu, ka nemad kannatasid
väga. Ja ma läksin ja tegin filmi “The Heaven and Earth”
(“Maa ja taevas”, 1993), mis kukkus Ameerikas totaalselt läbi.
See on see Ameerika isolatsiooni-ideoloogia – isolatsioon on Ameerika
identiteedi selgroog, ja neile ei meeldi vaadata “teiste”
lugusid.
Maailma muutmise soov on mõtetu, keegi
“õpi” ajaloost, veel vähem filmidest.
Teine
suur läbikukkumine oli “Aleksander” – millel
väljaspool läks väga hästi, sest seda võis vaadata
ka kui allusiooni Iraagi invasioonile. Ameerikas paraku lihtsalt ei ole
võimalik mõelda, et üks väejuht võib olla ka
homoseksuaalne. Ajalehtedes ilmusid pealkirjad stiilis “Aleksander on
gei” ja kogu moos. Keegi ei tulnud kinno. Mulle endale oli see projekt
väga kallis, ma tegin sellest kolm versiooni, viimane, “Alexander
Revisited” (2007) on saadaval vaid DVD levis.
Meedia
vabadusest?
Ameerika meedia kägistab ära iga uue
ja värske mõtte. Vaadake kuidas praegu Obama peksa saab, sest
kõik tegelikult kardavad seda muutust, mida omamoodi igatsetakse.
Muutused on aeglased, ja eriti aeglased siis, kui “establishment”
neile kogu aeg vastu töötab.
Digiajastust?
Ma tõesti naudin seda, kui ilusad on mu filmid
Blu-ray peal, nad pole kunagi nii ilusad olnud.
Aga jah, tuleb
tunnistada, et suure kino aeg on möödas. Tundub, et Hollywood saab
jätkata vaid Batmani ja kogupere-animatsiooni lainel, sest sealt tuleb
kindla peale raha tagasi. Aga kes ütles, et režissöör ja staarid
peavad suplema kuulsuses ja rahas?
Kuldajastust kukume me praegu
igal juhul tagasi keskaega, peame omaks võtma trubaduuri malli. Kuid
vajadus lugude järele ei kao kusagile. Kino muutus kasumit taga ajavaks
tööstuseks ju vaid sellepärast et mingid inimesed Wall Streetil
nägid, et sellega saab pappi kokku ajada. Edaspidi on kino vaesem, ja lugu
ise peab olema selle võrra parem, suurem, puudutavam. Ja
režissöör peab olema väga leidlik, et saavutada hea tehniline
tulemus väikese rahaga. Inimesed kahjuks ei hinda enam visuaalset
perfektsust – selles on süüdi televisioon, ja kõik need
muud platvormid, mis pilti näitavad.
Filmi žanri
valikust?
Mõnikord on lihtsalt mõtekam teha
persoonist dokumentaalfilm kui mängufilm. Ma ei saanud teha dokumentaali
Bushist, sest nad ei lasknud kedagi ligi, ja kahjuks ei saanud ma teha
dokumentaali Alaksandrist, sest ma jäin ekspeditsioonile natuke hiljaks.
Aga jah, Fidel Castroga oli huvitav vestelda. Ta andis mulle palju.
Poliitika
st?
Mulle ei meeldi poliitika. Ja ma ei kipu poliitikasse.
Mul poleks seal lööki. Mulle ei meeldinud juba kooli ajal see odava
populaarsuse jahtimine. Kui sa hakkad seda populaarsusmängu, milleks
paljud inimesed elu peavad, mängima, siis sa pead suhtlema kõigi
nende inimestega, kes sulle tegelikult ei meeldi, ja võitma kõigi
nende inimeste poolehoiu, kellest sul pole sooja ega külma. Teene teene
vastu, olen sinu sõber kui sina oled minu sõber. Ma pole seda
kunagi tahtnud kaasa mängida.
Poliitikat ma oma filmidesse
kaasa ei too, mind huvitab inimene, ma tahan käia oma karakteri kingades,
ma tahan aru saada, miks ta nii käitub, kust tema tõekspidamised
tulevad. Ja sellel ei ole midagi pistmist sellega, et jah, ma
hääletasin Obama poolt.
Seitsmekümendatest ja metsikutest pidudest?
Eeee,
millistest seitsmekümnendatest? (saal rõkkab naerust). Ehh, mul on
olnud lõbusaid aegu ka hiljem. Praegu paneb vanus lustimisele piiri.
Teate, see režissööritöö ikka väga raske
töö, on palju tagasilööke, ja sa pead selle vahepeal endast
välja loputama. (Meedias on pidutseda armastavat ja kaks korda
alkoholijoobes politseile vahele jäänud Oliver Stone ristitud ka
hüüdnimega Oliver Stoned (pilves MT. )).
Minu eeskuju on
Zorbas, nalja peab saama, muidu on võimatu edasi minna.
Ükskõik mis juhtub. Jah, ma pidutsesin seitsmekümnendatel
kõvasti, aga ma tõusin alati hommikul üles ja kirjutasin oma
stsenaariume. Kõrvus Hemingway ütlus, et mehisuse tuleprooviks on
see, kas sa suudad pohmelliga laua taha istuda ja kirjutada või mitte.
Kuni lõpuks “Midnight Express” töösse läks ja
mu lõpuks sellest virelemisest välja aitas.
*
Saalis istub kohaliku telekanali reporter, neljakümnendates küps ja
ilus naine, kes küsib, mis on Stone’i edu saladus (what’s your
secret of success?) Stone keerab asja küsija jaoks äärmiselt
piinlikuks – “What’s my secret of sex? (mis on minu seksi
saladus?). Teil sellega vist probleemi ei ole?” Rahvas müristab
naerda, daami nägu on punaste kiharatega ühte karva.
Delikaatne see mees ei ole. Richard Dreyfuss, kes filmis mängib Dick
Cheneyt, nimetab ühes intervjuus Stone’i otsesõnu
fašistiks. Stone ise arvab, et olgu filmitegemine nii kollektiivne kunst
kui tahes, köögis saab olla korraga vaid üks kokk.
“W” – ümbersündinud mehe kentsakas portree
Kui Bush juunior järjekordse räige pohmelliga pargis sörkides kokku variseb, siis ei pane ta seda mitte oma raju eluviisi süüks, vaid võtab vahejuhtumit jumalikku sekkumisena. Ta peab oma elu muutma, sest tema töö pole veel tehtud. Anonüümsete alkohoolikutega ühinemise järel saab kaine Bush ka oma ülesande suurusest teadlikuks – nimelt on tema maise eksistentsi eesmärgiks saada Ameerika järgmiseks presidendiks! Kui ta sellest esimest korda koguduse õpetajale räägib, ei suuda too oma imestust varjata.
Ohtrate tagasivaadetega pikitud filmi ajaline liin ei lähe Iraagi sõja algusest kaugemale, teistpidi näeme aga noort korporatsiooni-Bushi, pätt-Bushi, joodik-Bushi, naistemees-Bushi, riiukukk-Bushi, laiskvorst-Bushi, mats-Bushi, keda ka Valge Maja aristokraatlik kord rikkuda ei suuda. Bush kirjutab vangide piinamist lubavale resolutsioonile alla, suu punnis burgerist ja salatileht suunurgas, ning mõmiseb täis suuga oma nõuandjatele, et sõna “piinamine” asemel tuleb midagi muud öelda, sest meil siin Ameerikas ei piinata inimesi.
Küünilise maailmapoliitikat tagamaad avanevad presidendi meeskonna nõupidamisteruumides.
Filmi dramaatilisemad hetked pärinevad aga ühelt pressikonverentsilt, kui Bushi pressi-tiim on teinud ränga vea ning laseb läbi küsimuse, millest Bush pole teadlik. Küsimusele, kas ta kahetseb midagi ja kas ta tunnistab, et on teinud vigu, ei leia niigi sõnadega mitte kõige suurem sõber olev Bush ühtegi vastust. Sest – see küsimus pole talle kunagi pähe tulnud!
Ta usub, et ta on hea mees ja ta ajab õiget asja. Seda tahtiski Stone näidata, et inimene, kes enam endas ei kahtle, ei saa olla hea inimene.
Enim küsimärke tekitab Stone’i stsenaariumi juures keskseks psühholoogiliseks liiniks veetud George W. Bushi pidev enesetõestamine, et kunagigi saada isalt kätte kiitus, millest ta on puudust tundnud, sest ta pole ei andekas ega tragi ega korralik nagu tema vend. Ja Stone lisab oma seisukoha piiritundetuks õigustamiseks filmi ühe üdini spekulatiivse stseeni, kus Bush juunior näeb pärast seda masendavat pressikonverentsi unes, kuidas isa teda hurjutab, et ta rikkus Iraagi sõja alustamisega ära Bushide hea nime, 200 aasta pikkuse töö.
Kui Bush juunior järjekordse räige pohmelliga pargis sörkides kokku variseb, siis ei pane ta seda mitte oma raju eluviisi süüks, vaid võtab vahejuhtumit jumalikku sekkumisena. Ta peab oma elu muutma, sest tema töö pole veel tehtud. Anonüümsete alkohoolikutega ühinemise järel saab kaine Bush ka oma ülesande suurusest teadlikuks – nimelt on tema maise eksistentsi eesmärgiks saada Ameerika järgmiseks presidendiks! Kui ta sellest esimest korda koguduse õpetajale räägib, ei suuda too oma imestust varjata.
Ohtrate tagasivaadetega pikitud filmi ajaline liin ei lähe Iraagi sõja algusest kaugemale, teistpidi näeme aga noort korporatsiooni-Bushi, pätt-Bushi, joodik-Bushi, naistemees-Bushi, riiukukk-Bushi, laiskvorst-Bushi, mats-Bushi, keda ka Valge Maja aristokraatlik kord rikkuda ei suuda. Bush kirjutab vangide piinamist lubavale resolutsioonile alla, suu punnis burgerist ja salatileht suunurgas, ning mõmiseb täis suuga oma nõuandjatele, et sõna “piinamine” asemel tuleb midagi muud öelda, sest meil siin Ameerikas ei piinata inimesi.
Küünilise maailmapoliitikat tagamaad avanevad presidendi meeskonna nõupidamisteruumides.
Filmi dramaatilisemad hetked pärinevad aga ühelt pressikonverentsilt, kui Bushi pressi-tiim on teinud ränga vea ning laseb läbi küsimuse, millest Bush pole teadlik. Küsimusele, kas ta kahetseb midagi ja kas ta tunnistab, et on teinud vigu, ei leia niigi sõnadega mitte kõige suurem sõber olev Bush ühtegi vastust. Sest – see küsimus pole talle kunagi pähe tulnud!
Ta usub, et ta on hea mees ja ta ajab õiget asja. Seda tahtiski Stone näidata, et inimene, kes enam endas ei kahtle, ei saa olla hea inimene.
Enim küsimärke tekitab Stone’i stsenaariumi juures keskseks psühholoogiliseks liiniks veetud George W. Bushi pidev enesetõestamine, et kunagigi saada isalt kätte kiitus, millest ta on puudust tundnud, sest ta pole ei andekas ega tragi ega korralik nagu tema vend. Ja Stone lisab oma seisukoha piiritundetuks õigustamiseks filmi ühe üdini spekulatiivse stseeni, kus Bush juunior näeb pärast seda masendavat pressikonverentsi unes, kuidas isa teda hurjutab, et ta rikkus Iraagi sõja alustamisega ära Bushide hea nime, 200 aasta pikkuse töö.