Tänaseks on pidu läbi. Kinnisvaraportaalide andmetel on Tallinnas müüki pandud poolesaja restorani pinnad või toimivad rendilepingud. Et viimaseid kliente, kes veel restoranidesse raha toovad, mitte sootuks kaotada või ära hirmutada, on söögikoha müükipanek asjaosaliste ringis kiivalt varjatud saladus. Keegi ei taha kaotada ka köögipersonali, kuldaväärt peakokast rääkimata.


Rasvased hinnad pole taskukohased


Põhjus on lihtne – rahapuudus. Restoranide rasvasel ajal lakke kruvitud roahinnad ei vasta juba ammu enam rahva ostuvõimele. Teadagi – kui rasked ajad saabumas, siis on kõige lihtsam loobuda restoranis söömisest. Aeg-ajalt jõudis asi absurdini, kui ühe Tallinna restorani üks pearoog maksis umbes sama palju kui kolmekäiguline lõuna Inglismaal ­Michelini tärniga pärjatud restoranis.


Hinna üleskruvimine restoranimenüüs käis samas tempos kinnisvarahindade komeedilennuga.


Ühe restorani omanik pani odavamatele roogadele lihtsalt 25 krooni otsa selleks, et “inimestel oleks lihtsam sajasega maksta”!


Kiusatus rohkem teenida on suur ja ka Tallinna äärelinnas paiknev tagasihoidlik hiina restoran tõstis sügisel hindu. Tagajärg – eksootiline ja taskukohane söögikoht kaotas külastajaid.


Milleks maksta kõrvalises ja olematu sisekujundusega sööklas kesklinna restorani hinda?


Müüa elukohajärgne restoran


Raskustes on restoranid sõltumata hinnaklassist või asukohast. Klassikaline elukohajärgne söökla-restoran on magalarajooni rajatud söögikoht, kus on loodetud kodukohajärgsele klientuurile. Sisekujunduses domineerivad puitvõrestikseinad ja plastmassist lilled, tualettruum on ehitatud söögisaali nurgast kipsplaadiga eraldatud boksi.


Õhtuti hämar valgus ja laudade taga kohalikud poisid-tüdrukud, nädalavahetusel peetakse ka perekonnalõunaid ja sünnipäevi kokkulükatud laudade taga. Talvel jahedavõitu, sest omanik hoiab elektrikütte arvelt kulusid kokku. Jõulude eel kaunistatud valgusgirlandidega.


Riietumisstiil: teksajope, nahktagi, tossud. Sellised on näiteks restoran ­Gorodok Lasnamäe veerul, siia alla käivad ka Maardus üürile antav “kafe-disko” tüüpi asutus ja teine samasugune Mustakivi poe juures.


Kadunud hiilgus ehk kunagised menukohad


Siia kuuluvad restoranid kesklinnas või eksklusiivsetes linnaäärsetes rajoonides. Sisustatud vastavalt paiknemiskohale kas massiivse talupojamööbliga, mida jaksas nihutada ainult turske kelner, või valge klaverilakiga kaetud rokokoomööbli, laudlinade ja valitud lauahõbedaga.


Liigne pidulikkus või rõhutatud eksklusiivsus ilma sisulise katteta tõid kaasa klientide pretensioonika kohtlemise ja aeglase teenindamise. Tihti töötas nendes restoranides ka “vana kaader” kelnerite või riidehoiuisikutena. Nende näod olid tuttava d juba nõukogudeaegse Kohvikute ja Restoranide Trusti allasutustest.


Toompea, meie keskaegse lin na au ja uhkus, on restoranibisnise suure ebaõnne koht. Seal asus Toomkooli restoran, kus 90ndate algajatel wannabe’del või Estonian Airi juhtfiguuridel oli lausa kohustuslik lõunastada. Nüüd otsib Toompea lossi lähedal ja Kanada saatkonna tagahoovis asuva tondilossina kummitava hoone omanik, Tallinna linn, sinna äriruumide rentijat kümneks aastaks. Välisfassaad laguneb, hoone on amortiseerunud ja vajab täielikult remonti. Vaade all-linnale on endiselt imeline. Seda ei muuda ei riigikord ega valuuta.


Restoran Ordumeistrid üritas Toompeal keskaega müüa – kuid nüüd on asutus ise müügis.


Räägitakse sealsetest väga maitsvatest roogadest, kuid inimesed ei leia nurgatagust kohta üles. Külastajatel on muudki teha kui Toompeal pimedates kangialustes ennast madalast uksest sisse pressida ja tühjas võlvitud ruumis istuda.


Löögi all on ka all-linn ja Harju tänav. Pimedaks on jäänud restorani Bakuu aknad. Veel hiljuti käidi seal hiiglaslikke lihaportse nautimas.


Krabide asemel kebabid



Pirita jõe ääres asuv restoran Charital on läbi teinud tõelise surmasõlme. Tänaseks kadunud väliseesti entusiasti ­Lembit Sootsi asutatud Peoleo nime kandev söögikoht oli üle linna koht, kus kunagised Hansapanga ja Eesti Ekspressi noored ja edukad tegelased käisid friikartuleid ja grillitud viinereid söömas; hiljem pakuti ülipeenes interjööris belgia köögi gurmeeroogi. Suures akvaariumis jalutas ringi elus krabi. Teise korruse kohvik oli kunagi kuulus Tallinna kõige paremate tordilõikude poolest. Nüüd on asutusel uus omanik ja kavas on avada türgi söögikoht... menüüs kindlasti kebabid.


Neetud kohaks peeti pikka aega Harju tänava algust. Ameerika Ärikeskuse nime all tuntud, kunagise kuulsa Feischneri kohviku, hilisema kohvik Tallinna teisel korrusel asuv iiri pubi ei saanudki jalgu alla, selle pidulikult avanud karismaatiline juht aga kadus ootamatult kõigi nelja tuule poole. Ka hiljem seal asunud pubide pidajatel ei jäänud raha kuidagi näppude külge pidama. Hoones asuv ajaloohõnguline restoran ei saanud hoogu sisse hoolimata korralikust disainist.


Isegi nimemaagia ei garanteeri vanalinnas õnne: seal sündis ja paari kuu pärast ka suri pretensioonika nimega söögikoht Stravinski. (Sama saatus tabas Narva maanteel itaalia restorani Da Vinci. Viimases tegutses avaköök ja seal oli vahest viis-kuus lauda. Supid olid suupärased ja pastad head, interjöör keskmisest vaimukam, teenindamine sõbralik. See kõik ei päästnud kuulsa itaallase nimega ristitud söögimaja.)


Sürrealistid põgenesid koos toiduliftiga


Mingit kaitset globaalse gurmeekriisi eest ei paku ka punnitatult moodne lähenemine teemale.


Rotermanni keskuses tegutses lühikest aega restoran Dada. Sürrealistliku sisekujundusega söögiasutuse omapäraks olid vokitoidud, mille komponente iga soovija sai rootsi laua tüüpi tooraineletilt valida.


Külastajad õppisid kiiresti ära, et liigpisikestesse kaussidesse korraliku kõhutäie mahutamiseks tuli toiduained jõhkra jõuga kokku pressida. Tulisest ja värskest toidust hoolimata käisid hinnad kõrgelt üle pea. See sobis ehk rahapõletajast paadunud urbandile, kellele kogu Rotermanni kontseptsioon ju mõeldud ongi, kuid rahvalik see koht polnud. Lätis töötab sama kontseptsiooniga asutus hästi, seal pole neil vaja reklaamigi teha. Eestis aga osutus city-kontseptsioon nurgataguseks tupikuks, kuhu harva eksis mõne uitaja jalg.


Pettunud omanikud lahkusid kiiresti nii Rotermanni keskusest kui ka Eestist üldse, viies endaga kaasa isegi uksepiidad ja toidulifti.


Rotermannist kiviviske kaugusel Foorumi keskuses sulges uksed Cafe Petersoni kloon, millest jäid aknalaudadele mälestuseks vaid kullatud ja hõbetatud suveniirpudelid.


Kõledaks on jäänud ka sellised posh-kohad nagu restoran Pärl Pirital, endine müügimeeste ja turundustibide stammkoht. Samuti Fahle, millele ei ole mitte midagi ette heita: sisekujundus on tasemel, toidud maitsvad... aga äri ei lähe.



Parem palgatööline kui kõrtsiomanik



Kesklinna moodsa büroohoone neljandal korrusel, üsna lähedal glamuursele menurestoranile asub kohvik, millel on mitte väga priiskav, kuid truu klientuur, sest lõunapausi ajal tahaks kausikese suppi ikka saada. Paradoksaalsel kombel on põhikunded majas paiknevate investeerimisfirmade noored ja edukad töötajad. Kuid üleilmne rahanduskriis on eriti nende vastu karm. Ühe sellise väikese koha omanik ütles, et kasum on nii väike, et parem on juba minna palgatööle. Väikeettevõtja leib on hetkel kibe.


Kinnisvaramaaklerid räägivad, et kui varem otsiti toitlustuspindu väga tihti, siis enam huvi pole. Tavaliselt ei jõudnud pakkumised isegi kinnisvaraportaalidesse ja info liikus ainult toitlustusala asjatundjate siseringis. Nüüd on Eesti investorite huvi restoraniäri vastu kustunud.


Vaid üksikud välismaa investorid huvituvad veel neist objektidest.


Restoranipidajad loobuvad selle tõttu, et toitlustamine ei too enam sisse. Hästi töötavat äri ei müüks keegi. Eelis on nendel restoranidel, mis tegutsevad oma majas. Rendipindadel tegutsejad tunnevad kinnisvaraomanike survet. Samuti püüavad paljud ärimehed, kellele tundus mõte oma isiklikust restoranist seksikas, nüüd sellest taagast vabaneda.


Hobirestoranide aeg on möödas ja restoranibuum selleks korraks läbi.