Kõik algas hästi. Oli sügis ning toimusid valimised, kuid mis valimised täpselt, ei mäleta.


Suundusin oma elu seni ainukesse valimisjaoskonda, mis veel mõni aasta tagasi asus Kuressaare EPT vanas lasteaias, kuid mille asemele kerkib just neil hetkil grandioosne Maxima supermarket.


Korraldajatädid vudisid ringi ning pragasid nendega, kes olid allkirja valesse lahtrisse märkinud või passi koju unustanud. Kõik oli nagu ikka. Kuni hetkeni, mil tõmbasin eest valimiskabiini tumerohelise kardina ja astusin sisse, kuid tavalise valimisnimekirja asemel vaatas mulle vastu lühitekst: “Märgi linnuke sobiva noorpoliitiku nime taha. Valikuvariandid: Lausing; Kotka; Palling.”


Poliitikute nägemine unes teatab vajadusest valida pool, kinnitab “Unenägude seletaja” mulle hommikul. Tahaks küll, tõden. Kedagi värsket, loomingulist ja julget. Noort, kes räägiks loosungiteta. Kas meil on sellist?


Eestis juhtpositsioone ohjavate noorpoliitikute elukäigud on võrdlemisi sarnased. Teismeliselt astuti erakonna noorteühendusse, mõnel juhul tehti seda ettenägelike vanemate mahitusel. Käidi tänavatel õhupalle ning kondoome jagamas, lehvitati lippudega, hõisati loosungeid. Mõni julgem puges ka ninasarviku- või oravakostüümi ning lasi ülemeelikutel mudilastel end “retsida” isamaa ja partei nimel.


Edasi asuti õppima kas õigusteadust Tartu ülikooli või majandust Tallinna tehnikaülikooli. See tagas edu. Suudeti end murda noorteühenduse juhatusse või koguni esimehe kohale, saada parteijuhi nõunikuks juba varajastes 20ndates. Sealt alates on poliitiku elukutse omandatud ja kõik teed valla.


“Unenägude seletaja” ei anna paraku nõu, mida teha siis, kui võimalikud valikud on üpris mädad. Olukorras, kus tundub, et poliitika ja parteide noorteklubid tõmbavad ligi edvistajatest veidrikke vaat et sama suure jõuga kui Tallinna linnavolikogu.


Raske on suhtuda tõsiselt oma eakaaslastesse, kes kutsuvad meediasuhtlusest rääkima üleekspluateeritud seltskonnatibi, samas kui meil on olemas pädevad spetsialistid nagu Marju Lauristin ja Daniel Vaarik. Samamoodi kahtlase väärtusega on see, kui Eesti suurima linna mitmekümnepealist tööüksust ning abilinnapead nõustab noor tütarlaps, kes on alates 13. eluaastast näinud elu vaid partei (s)uduloori tagant. Või kui puudub kriitikameel parteijuhi otsuste ja tegude suhtes, olgu need kohati nii jaburad kui tahes.


Minu tutvusringkonnas on vähe parteiliikmeid. Need, kes erakonda kuuluvad, on seal toimuva suhtes võtnud üldjuhul ülipassiivse hoiaku. Enamik sõpradest ei seoks end iial erakonnaga.


Valdav arvamus on, et see kujutab endast mingit friikide kogunemiskohta, kus võidavad need, kes kõige kõvemini karjuvad. Noor poliitik olla on häbi, sest eeskujud on mannetud.


Noorte hulgast ei meenu ühtki isikut, keda valiksin meelsasti. Tubli esinemine meelelahutussaates pole mõistlikule noorele – kuigi tunnistan, et paljud arvavad teisiti – piisav argument oma hääle andmiseks, nagu seda pole ka noorpoliitikutele omane võit pressiteatevõistlusel “Päeva kõige lollim erakond”.


Mulle tundub, et noorteühendustes poliitikuks kasvanutel kaob enamasti iseseisev, partei programmist sõltumatu nägemus asjade seisust.


Kui öeldakse, et aeg sünnitab kangelasi, p eaks sellest järeldama, et aeg on vale. Vanemad poliitikas olijad saavad valimistel rekordarvu hääli ikka veel 80. aastate lõpus ja 90. aastate alguses kogutud poliitilise kapitali pealt.


Tegelikult on ju meil olemas targad ja väärikad noored inimesed, keda valida. Meie ökonomistid, nagu näiteks finantsinspektsiooni riskijuht Marek Pajussaar, või haridusspetsialistid, kas või Andra Siibak Tartu Ülikoolist, kes ei ole üles kasvanud partei takti­kepi all. Tean seda kindlalt, olen neid ja mõnda teistki näinud. Ja see ei olnud unenäos.