19.12.2008, 00:00
Asjade seis inglisekeelses kinomaailmas
Jüri Muttika väisas Londoni filmifestivali ning sai teada, et briti film on surnud.
Timesi toetusel, Briti Filmiinstituudi eestvõttel juba 52. korda teoks
saanud Londoni filmifestival on küll punase vaiba üritus, kus igal
õhtul on maailmaesilinastus ja ridamisi staare rambivalguses, ometi on
kinopidu ennekõike orienteeritud publikule, et Albioni rahvas saaks
lõpuks näha kõike seda, mille üle kriitikud juba pool
aastat pärast Cannes’i ja Veneetsiat ühtelugu õhkavad.
30 naela eest saab muidugi staare ka näha, aga nendega olla londonlased
harjunud.
Aasta teise poolde ajastatuna on sel festivalil tegelikult
ingliskeelse maailma esilinastuste osas täita oluline roll. Järgmine
suurüritus on alles jaanuaris – Sundance Ameerikas. Nõnda
rihivad stuudiod oma kvaliteetsemad teosed, mis veel enne jõule kinno
jõudma peavad, Londoni punasele vaibale.
Ohtra ja ammendava
filmivaliku kõrval üritab festival ka filminduse insaideritele
midagi huvitavat pakkuda – on hulk vestlusringe ja koguni levitajate
konverents. Briti kinošnikute retoorika ei erine meie filmirahva
sõnumist – Hollywood surub peale ja televisioon, nüüd ka
internet, on noorsoo hukka ajanud.
Kuidas internet tappis
levitajad?
Levitajate konverents kannab pealkirja
“Võim pikslitele”. Et internet on tulnud, et
jääda, ja igal aastal paneb järjest rohkem kinolevitamisele
spetsialiseerunud ettevõtjaid pillid kotti, on juba kolm aastat Londoni
festivali raames püütud probleemile lahendust leida. Lahenduse
soovijaid on nõnda palju, et jään ülipopi ürituse
ukse taha ning ajaviiteks üritan Briti filmikeskuse kõrvalt filmi
ja muusikaklassika poest “Sügisballi” ja “Klassi”
DVDsid tellida. Aeganõudev ja lootusetu ettevõtmine.
Kuulen müüja käest, et mullu läks kolm peamist levitajat
Inglismaal pankrotti, nii et tõenäoliselt neid filme poeketi
andmebaasis ei leidu. Otsime siiski. Muidugi ei leidu. Levitamise konverentsil
ei leidu samuti ühtegi põhjapanevat ideed, kuidas kinoäri
interneti laastavast mõjust päästa. Seda tunnistab mulle
konverentsi lõppedes selle korraldaja abikaasa, kes näeb internetis
hindamatut levitamise vahendit. Mees nimega Nikolay Moustakoff teeb nimelt
arvutiga lühikesi animafilme. Festivalidel näeb neid tema hinnangul
kordades vähem inimesi kui ühe õhtuga Youtube’is.
Peale jääb igivana tõdemus: kui kino ei suretanud
välja teatrit, televisioon kino, ei tee lõppkokkuvõttes
internet ka muud kui vaid uue meelelahutusliigi juurde. Kes filmi kinos
näha tahab, tuleb ikkagi kinno kohale. Iseasi, palju lõpuks neid
järel on, kes filmi kinos näha tahavad.
Kui
vägivaldsed on filmid?
Festivali kavas oli julge film
Aafrika lapssõduritest. Pealkirjaks “Hull koer Johnny”
(“Mad Dog Johnny”, Prantsusmaa-Belgia-Libeeria 2008). USA
filmilevitajad seda hoogsat draamat massilevisse lasta ei riski. Lavastaja
Jean-Stephane Sauvaire’ile öeldi otsuse põhjenduseks, et
film on liiga vägivaldne. “Vabandust, Batmani “Pimeduse
rüütel” on minu filmist kõvasti vägivaldsem, ometi
lubatakse seda isegi lapsed vaatama” – filmivägivalla
teemalises vestlusringis etendab Sauvaire oma kahekõnet USA levitajaga
ehtprantslasliku emotsiooniga.
““Pimeduse
rüütel” on tõepoolest visuaalselt vägivaldsem
kui teie film. Aga Batman on ju muinasjutt. See ei ole päris
vägivald, saate aru.” Saame, saame.
Briti tsensuuri
esindaja vestlusringis – Hammad Khan – vihjab, et suurstuudiod sa
adavad filme kokku monteerides pidevalt versioone tsensorile
ülevaatamiseks, et see “mittepäris” vägivald ikka
piisavalt noorele vaatajale näidata kõlbaks. “Stuudiod on ju
äriettevõtted, eesmärk on võimalikult lai
vaatajaskond,” selgitab tsensor, jagades kinotoodangu passiivseks ja
aktiivseks. Passiivne on niisiis see, mida toodab Hollywood. Sellist filmi
vaadates ei pea vaataja kaasa mõtlema. Aktiivne kino on aga selline,
milles peab publik kaasa mõtlema.
Sauvaire’i filmis
näitlevad aafrika poisikesed on päriselt lapssõdurid olnud.
Kui lavastaja neile Hollywoodi Aafrika-teemalist hitti
“Vereteemant” näitas, poisid ainult haigutasid ja vaatasid
kella. Filmi kommentaariks ütlesid endised lapssõdurid üksnes,
et see on ikka täielik vale.
Ameerikas sai Sauvaire oma
mõtlemapanevat filmi näidata vaid ÜRO peakorteris.
Kes jääb peale?
Hollywoodi suurstuudiod
asutasid 1990ndatel nn Indiewoodi, tütarettevõtted, mille
kaudu rahastati meinstriimiga võrreldes äkilisemaid filme.
Näiteks “Väike miss Päikesepaiste” (“Little
Miss Sunshine”, USA 2006), mis tunamullu mõned Oscarid noppis,
pärines just sellise pseudo-indie stuudio toodangust. Kentsakaima,
tegelikult ausaima nimega stuudiokaubamärk oli nende seas Warner Indie.
Nende indie-märgistatud filmides figureerisid näiteks sellised
staarid nagu Keanu Reeves, Robert Downey Jr jt. Eesmärk oli
Hollywoodile vastandunud indie-kino termin turunduslikult teenima panna.
Viimastel aastatel on millegipärast neid kontoreid aga viisaka
restruktureerimise-sildi varjus sulgema hakatud. Üks põhjusi, nagu
arvata võib, interneti laastav mõju kinolevile. Uued,
tõelised indie kinotegijad, muide, levitavadki valdavalt end internetis.
Nende filmid näevad välja täpselt sellised, nagu
kunagi Francis Ford Coppola sõnastas: “...filmitud isa
päevinäinud videokaameraga...” Välimusest enam pannakse
rõhku sisule.
Kuulsaim tegija neist on Joe Swanberg.
Mees teeb aastas ühe filmi. Võtterühmaks on kaks inimest
– režissöör on ühtlasi kaameramees,
abikäteks on vaid helimees. Näitlejad improviseerivad tekstid
ise. Vaadates jääb mulje teleteatrist, aga kõik on kuidagi
ausam ja ehedam. Teemad on sisukamad. Kunst suure algustähega. Talle
astub kandadele Ramin Bahrani, kes erinevalt internetilevi pioneerist
Swanbergist ütleb, et parim levitaja on ta ise käsikäes
festivalidega. Kui tal õnnestub film mõne Euroopa festivali
kavasse saada, helistab ta kohe selle riigi kõigile
kinolevitajatele ja pakub oma filmi leviõigusi. Viimati läks tal
näiteks nii, et tema taies “Hüvasti, Solo”
(“Goodbye Solo”, USA 2008) võeti Veneetsia festivali kavva.
Millegipärast otsustas Bahrani aga, et Veneetsia asub
Prantsusmaal, ja helistas kõik prantsuse levitajad läbi. Kaks
levitajat tundiski tõsist huvi ja ühega tehti leping.
Indie-meeste meelest muudavad kaks järgmist aastat maailma filmilevi
jäädavalt. Bahrani: “Isegi digitaalselt filmimine maksab siiski
raha. Kui kümme aastat tagasi läks USAs kinolevisse 300 filmi, siis
tänavu 650. See on ju meeletu konkurents. Ka rahvuslikud filmikultuurid
arenevad üle ilma, oma turgudel on nad Hollywoodile eriti tõsiseks
konkurendiks.” Swanberg: “Mina usun, et filmid lähevad
lühemaks ja levitamine muutub odavamaks. Indie-filmimees on nagu
indie-bändimees. Pärast kuuekuulist tuuri tuleb tulla koju ja pool
aastat kaub
anduskeskuses kaste laadida, et siis jälle saaks pooleaastasele tuurile
minna. Aga publikuga peab tööd tegema pidevalt. Hollywood valdab seda
kunsti hästi. Kui nad kulutavad kümme miljonit võteteks, ei
ole neile probleem kulutada viiskümmend miljonit turunduseks, sest tagasi
teenivad nad kokkuvõttes ju kuhjaga rohkem.”
Mis toimub Briti filmis?
Sohos, Briti
kultuurikatlas, on igal tänaval mõni filmikompanii. Netist nende
nimede järgi otsinguid tehes näeme, et igaühel on vähemalt
paar filmiprojekti tootmises. Inglismaal leidub meie filmi sihtasutuse laadseid
rahastamisorganisatsioone peaegu igas omavalitsuses.
Londoni
festivali kavas on 14 kodumaise filmi esilinastust.
Teenekas
produtsent Jeremy Thomas (“Tideland”, “Rabbit Proof
Fence”), briti kino raskekahurväelane, hindab briti filmide
osakaalu ingliskeelses kinomaailmas viiele protsendile.
Ülejäänu on Hollywoodi päralt. “Hollywood
on tööstus, kasumit teeniv ettevõtmine.
Kasutatakse
kõiki meile tuntud ja tundmata viise oma äriliste eesmärkide
saavutamiseks.
Brittidele jääb viis protsenti
ingliskeelsest filmimaailmast. Me ju tahaks väga, et seda, mis
me teeme, iseloomustataks sõnaga “kunst”. Aga me ei
tohi unustada, et igasugune film on äriline ettevõtmine,
ka see, mida kunsti pähe esitletakse.”
Londoni
linnavalitsuse eraldatud mikro-eelarvega – 100 000 naela
(2 000 000 krooni) – esimese täispika filmi
produtseerinud Rory Aitken leiab, et riigi toetusrahata Briti filmi ammu enam
ei oleks. “Igal nädalal esilinastub siin 12 filmi. Kui britid
ühtegi filmi ei teeks, ei paneks publik seda tähelegi. Edukaid briti
filme rahastavad USA firmad. Edukad briti lavastajad palkab Hollywood, varem
või hiljem kolivad nad LAsse. Käsitööoskus on siin hea,
tehakse palju reklaami ja muusikavideosid. Tõsi, videote turg on suvest
saadik millegipärast väga vaikseks jäänud. Jääb
mulje, et kogu siinse filmitööstuse mõte on Hollywoodile
värsket verd koolitada.”
Teenekas produtsent Sally
Hibbin, Ken Loachi järjele aitaja, kes nüüd
debüteerijate esimesi täispikkasid teha aitab, võtab
asjade seisu üsna kurvalt kokku. “Meil on siin kaks
filmitööstust.
Esimene on suure-eelarveline –
viiest miljonist naelast ülespoole (
Kõige kurvastavam on
aga see, et Briti publik jagab keelt ameeriklastega. Nõnda on Briti
kultuur kõige rohkem Ameerika kultuuri poolt domineeritud. Meil on
olukord juba selline: kui filmis kõneldakse ameerika aktsendiga, siis
publik peab seda filmiks. Kui filmis kõneldakse aga briti aktsendiga, on
see televisioon. Teie Eestis olete õnnega koos, et saate omakeelseid
filme teha ja vaadata. Briti film on kahjuks surnud.”
Paremad Briti palad:
“Nälg” (Hunger, Inglismaa 2008)
Sel aastal juba 17 festivalilt auhinna koju toonud briti kunstniku Steve McQueeni debüüt seljatas kõik konkurendid ka EurAasia võistlusprogrammis äsja lõppenud PÖFFil.
6. detsembril Kopenhaagenis kuulutati film ka Euroopa Filmiakadeemia poolt parimaks Euroopa uueks tegijaks (European Discovery).
Minimalismi hetkeseis briti kinos. Tõsielu sündmused Põhja-Iiri vabadusvõitleja vangipõlvest.
Briti publik mäletab neid sündmusi ajalehepealkirjadest. Loo lõpp on neile teada, huvi pakub vaid viis, kuidas üleilmselt pärjatud videokunstnik Steve McQueen oma elu esimeses “päris” filmis seda esitab. Maailma vaatajaskond, kel Põhja-Iiri kontekst tundmatu, naudib aga puhast lugu, mis lahkab inimlikkuse ja idee igavest konflikti. Vabadusvõitlejatele ei soovita.
“Slummi miljonär” (Slumdog Millionaire, Inglismaa 2008)
Danny Boyle (“Trainspotting”) saab selle eest vähemalt BAFTA, produtsent Christian Colson vähemalt Oscari nominatsiooni. See on just see film, mida reisi-India usku pöördunud Eesti teleperekonnad jõuludeks kinno vaatama tõttaks. See on miljonimängu teemalise üleilma menukiks tõusnud raamatu täht-täheline ekraniseering. Lugu on iseenesest lihtne -miljonimängu finaali jõudnud puruvaene india noormees mõtleb oma elu üle järele, kui ta enne mängu finaali – kümne miljoni ruupia küsimust – pettuses süüdistatuna vahistatakse.
Nagu india filmid ikka, lõpeb seegi melodraama laulu ja tantsuga. Globaliseerumisvastastele soovitan soojalt.
“Kergemeelsed elukombed” (Easy Virtue, Inglismaa-USA 2008)
Stephan Elliott (“Kõrbekuninganna Priscilla seiklused”) saab selle eest Oscari. Saab selle koos Sheridan Jobbinsiga parima ekraniseeringu eest. Tegu on nimelt Noel Cowardi ühe esimese populaarse näitemänguga, mille on 1920ndatel kinokeelde tõlkinud ka Alfred Hitchcock. Elliotti versioon on vanast kobedam. Lavastaja ise põhjendab seda asjaolu sõnadega: “Hitchcock ei teadnud veel siis, et ta on Hitchcock.”
Elliott aga teab täna, et ta on Elliott – Austraalias noorpõlves pulmavideoäri leiutanud, seejärel monteerijana (“Mad Max 2”) päris filmitööstusesse sisenenud, režissööri assistendina tonni näitlejateokset koristanud, stsenaristina hulga auhindu korjanud, režissöörina Hollywoodi süsteemis pettunult Prantsuse Alpides kaljult alla suusatanud mees. Mõte Cowardi näidend ekraniseerida tuli filmindusest aastateks kõrvale tõmbunud Elliottile “siis, kui valuvaigistite mõju hakkas taanduma”.
Filmist õhkubki võimast eluvaimu. Meisterlikult ülesklopitud tempo, nii et traagelniite ei märka, filigraanselt kokku mängiv näitleja-ansambel – Colin Firth, Kristin Scott Thomas, Jessica Biel –, turvaliselt ilus kaameratöö, tulemuseks hiilgav meelelahutus laiadele massidele. Cowardi fännid jätvat see külmaks, seega neile ei soovita.
“Uue linna tapjad” (New Town Killers, Inglismaa 2008)
Endine punkbändimees Richard Jobson tegi 1990ndatel Briti telekanalitel ilma saatejuhina.
2003 sai ta parima debüüdi auhinna oma kunagise raamatu “16 aastat alkoholi” filmiks vormistamise puhul. Nüüdne film on lavastaja sõnul katse kõnetada tänast publikut teemal, mida 1970ndatel menetles Kubrick, kui ekraniseeris Burgessi “Kellavärgiga apelsini”.
Teemaks niisiis vägivald ja selle mõte. Jobson tunnistab, et helistas võtete ajal korduvalt tsensoritele – briti tsensuur on maailma üks jäigemaid –, kui käsil olid vägivalda sisaldavad stseenid. Küsimus tsensoritele oli lihtne, mida ikkagi tohib näidata, kui noorimad vaatajad on 15aastased. Tulemuseks on film, mida vanematel kui 15aastastel ei olegi mõtet vaadata.
15aastastel on aga kinokavast põnevamatki valida. Soovitan kinokavast muid pealkirju lugeda.
“Ma tean, et sa tead” (I Know You Know, Inglismaa 2008)
Lavastaja Justin Kerriganile (“Human Traffic”) on see väga isiklik film. Räägib poja suhtest isaga. Oma isa surma mõju all arendas Kerrigan seda filmi esialgu Hollywoodis Ridley Scotti tellimusel. Millegipärast aga suurtes stuudiotes asjaks ei läinud. Kerrigan tuli tagasi kodumaale ja otsis üles teeneka produtsendi Sally Hibbini, kes oli just oma isa kaotanud.
Hibbin korraldas asjad nii, et Hollywoodist viis korda väiksema eelarvega sai film teoks.
Esimesed viis minutit ei saa küll aru, kes kellega asju ajab, aga kui isa suhe pojaga, täpsemalt küll poja suhe isaga, ilmet hakkab võtma, on kaasaelamist küllaga. Soovitan soojalt lastele ja lapsemeelsetele.
Jüri Muttika
“Nälg” (Hunger, Inglismaa 2008)
Sel aastal juba 17 festivalilt auhinna koju toonud briti kunstniku Steve McQueeni debüüt seljatas kõik konkurendid ka EurAasia võistlusprogrammis äsja lõppenud PÖFFil.
6. detsembril Kopenhaagenis kuulutati film ka Euroopa Filmiakadeemia poolt parimaks Euroopa uueks tegijaks (European Discovery).
Minimalismi hetkeseis briti kinos. Tõsielu sündmused Põhja-Iiri vabadusvõitleja vangipõlvest.
Briti publik mäletab neid sündmusi ajalehepealkirjadest. Loo lõpp on neile teada, huvi pakub vaid viis, kuidas üleilmselt pärjatud videokunstnik Steve McQueen oma elu esimeses “päris” filmis seda esitab. Maailma vaatajaskond, kel Põhja-Iiri kontekst tundmatu, naudib aga puhast lugu, mis lahkab inimlikkuse ja idee igavest konflikti. Vabadusvõitlejatele ei soovita.
“Slummi miljonär” (Slumdog Millionaire, Inglismaa 2008)
Danny Boyle (“Trainspotting”) saab selle eest vähemalt BAFTA, produtsent Christian Colson vähemalt Oscari nominatsiooni. See on just see film, mida reisi-India usku pöördunud Eesti teleperekonnad jõuludeks kinno vaatama tõttaks. See on miljonimängu teemalise üleilma menukiks tõusnud raamatu täht-täheline ekraniseering. Lugu on iseenesest lihtne -miljonimängu finaali jõudnud puruvaene india noormees mõtleb oma elu üle järele, kui ta enne mängu finaali – kümne miljoni ruupia küsimust – pettuses süüdistatuna vahistatakse.
Nagu india filmid ikka, lõpeb seegi melodraama laulu ja tantsuga. Globaliseerumisvastastele soovitan soojalt.
“Kergemeelsed elukombed” (Easy Virtue, Inglismaa-USA 2008)
Stephan Elliott (“Kõrbekuninganna Priscilla seiklused”) saab selle eest Oscari. Saab selle koos Sheridan Jobbinsiga parima ekraniseeringu eest. Tegu on nimelt Noel Cowardi ühe esimese populaarse näitemänguga, mille on 1920ndatel kinokeelde tõlkinud ka Alfred Hitchcock. Elliotti versioon on vanast kobedam. Lavastaja ise põhjendab seda asjaolu sõnadega: “Hitchcock ei teadnud veel siis, et ta on Hitchcock.”
Elliott aga teab täna, et ta on Elliott – Austraalias noorpõlves pulmavideoäri leiutanud, seejärel monteerijana (“Mad Max 2”) päris filmitööstusesse sisenenud, režissööri assistendina tonni näitlejateokset koristanud, stsenaristina hulga auhindu korjanud, režissöörina Hollywoodi süsteemis pettunult Prantsuse Alpides kaljult alla suusatanud mees. Mõte Cowardi näidend ekraniseerida tuli filmindusest aastateks kõrvale tõmbunud Elliottile “siis, kui valuvaigistite mõju hakkas taanduma”.
Filmist õhkubki võimast eluvaimu. Meisterlikult ülesklopitud tempo, nii et traagelniite ei märka, filigraanselt kokku mängiv näitleja-ansambel – Colin Firth, Kristin Scott Thomas, Jessica Biel –, turvaliselt ilus kaameratöö, tulemuseks hiilgav meelelahutus laiadele massidele. Cowardi fännid jätvat see külmaks, seega neile ei soovita.
“Uue linna tapjad” (New Town Killers, Inglismaa 2008)
Endine punkbändimees Richard Jobson tegi 1990ndatel Briti telekanalitel ilma saatejuhina.
2003 sai ta parima debüüdi auhinna oma kunagise raamatu “16 aastat alkoholi” filmiks vormistamise puhul. Nüüdne film on lavastaja sõnul katse kõnetada tänast publikut teemal, mida 1970ndatel menetles Kubrick, kui ekraniseeris Burgessi “Kellavärgiga apelsini”.
Teemaks niisiis vägivald ja selle mõte. Jobson tunnistab, et helistas võtete ajal korduvalt tsensoritele – briti tsensuur on maailma üks jäigemaid –, kui käsil olid vägivalda sisaldavad stseenid. Küsimus tsensoritele oli lihtne, mida ikkagi tohib näidata, kui noorimad vaatajad on 15aastased. Tulemuseks on film, mida vanematel kui 15aastastel ei olegi mõtet vaadata.
15aastastel on aga kinokavast põnevamatki valida. Soovitan kinokavast muid pealkirju lugeda.
“Ma tean, et sa tead” (I Know You Know, Inglismaa 2008)
Lavastaja Justin Kerriganile (“Human Traffic”) on see väga isiklik film. Räägib poja suhtest isaga. Oma isa surma mõju all arendas Kerrigan seda filmi esialgu Hollywoodis Ridley Scotti tellimusel. Millegipärast aga suurtes stuudiotes asjaks ei läinud. Kerrigan tuli tagasi kodumaale ja otsis üles teeneka produtsendi Sally Hibbini, kes oli just oma isa kaotanud.
Hibbin korraldas asjad nii, et Hollywoodist viis korda väiksema eelarvega sai film teoks.
Esimesed viis minutit ei saa küll aru, kes kellega asju ajab, aga kui isa suhe pojaga, täpsemalt küll poja suhe isaga, ilmet hakkab võtma, on kaasaelamist küllaga. Soovitan soojalt lastele ja lapsemeelsetele.
Jüri Muttika