Arhitektuuriaasta lõpuaktus

Arhitektuuriaasta on lõppenud. Aga juba vanarahvas teadis, et kui jutuksolnu surnud pole, elab ta õnnelikult tänase päevani. Seda tõestab ka Urmas Oja ülevaade arhitektuurielu hetkeseisust.

Reedel, kaheteistkümnendamal detsembrikuu päeval võeti Kultuurikatla kuumaks köetud saalis ­kokku 2008. aasta kui arhitektuuriaasta. Anti kätte auhinnad parimatele ­majapiltidele, näidati uut majafilmi ning kiideti ­üksteist ja teisi.

Kokkuvõttes sai arhitektuuriaastast suur teadvustusaasta, mille raames korraldati palju üritusi, ent tehti ka mitmeid algatusi, mis alles hakkavad vaikselt tuure koguma. Nagu näiteks Eesti Arhitektuurikeskus, mis loodi mõni kuu tagasi välisriikide analoogsete struktuuride eeskujul.

Sinnamaani tegeles Eesti ­Arhitektide Liit bürokraatlikumate probleemide kõrval ka teavitustöö, pressi, näituste, trükiste ja muu sellisega. Need asjad peaks Eesti Arhitektuurikeskus võtma nüüdsest enese kanda, ning kodu peaks ta leidma kusagil sealsamas Kultuurikatlas.

Arhitektuuriaasta lõpetamisüritusel kuulutati välja ka kõigile avatud nimekonkurss, et ei peaks keskust eluaeg nii pika ja lohmaka pealkirjaga kutsuma.

Värskendavad välkloengud

Lisaks sellele, et arhitektuuriaasta hõlmas kõiki tänavusi arhitektuuriga seotud sündmusi, toimus ka hulk just selleks uhkeks aastaks mõeldud üritusi. Neist publikumenukamaid oli kindlasti arhitektuuri välkloengute sari Von Krahli teatris. Esimene neist peeti tagasihoidlikult teatri harjutussaalis, kuhu aga ei mahtunud poolgi huvilistest. Järgmised korrad kuulati esinejaid juba suures saalis, ent ka seal lõi eufoorilist meeleolu paks rahvamass, mis laotus istmetelt lavale, teinekord otse esinejate seeliku alla piiluma.

Välkloenguil räägiti üldistel ja intrigeerivatel teemadel. ­Arhitektuurispetsid, arhitektid ja erialainimesed katsusid oma ideid vahelduseks väljendada lihtsalt ja arusaadavalt, arvukad teiste erialade esindajad aga said võimaluse valada välja mõtted, mis neil maju silmitsedes juba lapsepõlvest peale keelel seisnud. Nende seas oli vaimukaid etteasteid ja ka päris põneva sisuga kogemustejagamisi, muuhulgas näiteks katse defineerida kolemaja.

Arhitektuurirahvale on need ­loengud kasulikud, näidati, et arhitektuur ja keskkond polegi nii keerulised probleemid, et teised intelligentsed inimesed sellest midagi ei taipaks. Võib-olla suutsid need luua silla nende ja n-ö välisringi vahel. Kaasa aitas ka see, et pärast loenguid oli mahti koos sponsorveine degusteerida ja muljeid vahetada. Aga sageli tekkis ka loengute ajal päris elav diskussioon, mis kahtluse nende vajalikkuses kohe kummutas.

Üks tore algatus oli Eesti Kunstiakadeemia tudengitööde rändnäitus, mis tiirutas väga paljudes linnades. Ning ­sellega kaasnes alati ka arhitektuuriseminar, mis täitis otseselt arhitektuuriaasta üht peaeesmärki – tuua arhitektuur, majad ja muu problemaatika rahvale lähemale, otse ­koju kätte. Eesti Arhitektide Liidu aasta­näitus 2000. aastate majadest reisib samuti mööda riiki ringi. Parimaid eramuid koondav väljapanek komandeeriti hiljuti suisa Jaapanisse.

Majapilt ja majafilm

Reedesel pidulikul arhitektuuriaasta lõpetamise üritusel oli üleval ka näitus arhitektuurifotokonkursist Majapilt, mis sai teoks Arhitektide Liidu, Delfi Pildi, ­Tallinna, Tartu, Pärnu, Rakvere ja Kuressaare ühisjõul. Konkursile laekus 1101 fotot, nende seast valis arhitektist, fotograafist ja arhitektuurifotograafist koosnev žürii välja esikolmiku nooremas ning vanemas vanusekategoorias. Ettevõtmist toetanud linnadki valisid enda lemmiku, samuti Delfi lugejad. Ürituse eesmärk oli panna inimesed enda ümber, kas või oma igapäevases argises keskkonnas, tähelepaneli kumalt ringi vaatama, et keskkonda terasemalt tajuda ning selle märkamine harjumuseks muuta. Nüüd ripub väljapanek Viru Keskuses, kuhu jääb 15. jaanuarini.

Lõpuaktusel esilinastati ka juba eitea­mitmendat filmi majafilmide sarjast, seekord siis “Maja 2007”, ning esitleti ka selle ja 2006. aasta analoogi DVDd. Majafilmid on arhitektide tehtud ning seal räägivad peaaegu eranditult arhitektid ise oma majadest. Näidatakse Kultuurkapitali arhitektuuripreemiale nomineeritud maju, mis annavad pildi iga aasta Eesti arhitektuuriolukorra tipust.

Tegu on piisavalt lühikese ja kompaktse ülevaatega, nii et seda on lihtne “süüa” ka majakaugemal inimesel. Ning seda on väga mugav ja kohane kinkida välismaalastest tuttavaile või äripartnereile kui soliidset suveniiri. Viimastel aastatel on valminud mitmed kõrget välismaist tunnustust saanud objektid ja palju maju, mis on läinud ühtviisi hästi peale nii profile kui publikule, neist markantseim kahtlemata Rotermanni keskuse majanelik.

Järgmine suursündmus arhitektuuri­aasta lõppemise järel on kindlasti Eesti Kunstiakadeemia uue hoone ümber toimuva hakkav. See objekt on oluline tervele Tallinna linnale, kuna peaks parandama vea, mis kesklinnas Viru keskuse krundi täispungitamisega omal ajal tehti – andma tagasi väljaku, jalakäijate ala, mida meie maarahva Manhattanil momendil napib.

Arhitektuuripark

Juba homme ehk 19. detsembril teeb Eesti Arhitektuurimuuseum teatavaks Soolalao urbanistliku pargi ideekonkursil preemia saanud autorid ja auhindade järjestuse. Täna on teada, et premeerituteks valiti neli tööd, märgusõnadega Piazza, Muesuum, Arhitektuuri allee ja Nool. Lisaks märgiti ära NaCl ja Velia.

Arhitektuurimuuseumi esine park oleks väga vajalikuks lüliks Rotermanni kvartali ja Admiraliteedi basseini äärse sadamaala vahel ning see peaks pakkuma muuseumile võimaluse olla linnas oma tegevusega vahetumalt ja silmapaistvamalt kohal.

Sildistamine

Viimasena tasub mainida samuti lõpuüri­tusel alanud ettevõtmist – nüüdisaegse arhitektuuri sildistamist. Selle raames hakatakse andma Eesti tänapäeva arhitektuuri ajalukku end juba kindlalt sisse söönud majadele silte arhitektide nimedega, et need hoonetele väärika vapina külge panna. Seni võib arhitektide nimesilte leida vaid eestiaegsetelt ja üldse vanadelt majadelt.

Esimese uue hoonena langes au arhitektide Andres Siimu ja Hanno Kreisi projekteeritud Nissani keskusele Tallinnas Peterburi maanteel (1994. aasta). Selle lihtne must kaarjas plekk-kast oli Eesti Vabariigis esimene suur valmisehitatud hoone, mis esindas nn vaba maailma kaasaegset arhitektuuri.

Arhitektuuriaasta kui suure ja laiaulatusliku ettevõtmise edukust on kokku­võttes raske mõõta.

Kes asjadega ­kursis, neile näib kindlasti, et toimus väga ­palju sündmusi, näitusi jne. Ajaliselt oli ­aasta väga hästi valitud, paigutudes täpselt aega, mil jõudsalt kerkinud ehituskõver oli just ületanud tipu ning alustanud laskumist, suured ja head majad olid valmis saanud – aeg oligi küps kokkuvõtete tegemiseks.