Küll sa ostad

Kord New Yorki lennates lõime Liinaga aega surnuks Skymalli kataloogi uurides. Skymallis on midagi imeliselt ameerikalikku: isegi kriisi ajal müüakse seal peaaegu kõigile taskukohase hinnaga absoluutselt tarbetuid asju. Nagu näiteks:

“Tõukejõul töötavad” antigravitatsioonilised kingad (129.95$)

Koera tualettboks (64.95$)

Vahukommikahur (24.95$, 49.95 eest aga on võimalik omandada kahekordse, 15meetrise laskekaugusega mudel)

Ujumismask digitaalkaamerale (99.95$)

Ultrasonic prillipuhastaja (69.95$)

Antibakteriaalne noateritaja (89.95$)

Ukseavasse kinnituv nukuteatrikomplekt (69.95$)

Animatrooniline laulev ja kõnelev Elvis (199.95$)

Ameeriklased on sellise kraamiga nii ära harjunud, et ei näe selles midagi ebaharilikku.

Öeldakse, et keskmine põhjaameeriklane saab ööpäevas rohkem kui viis tuhat reklaamsõnumit, seega võiks arvata, et me oleme Skymalli tüüpi totruste suhtes immuunsed.

Minu suguvõsa paraku mitte.

Mõni aasta tagasi sain emalt kingituseks Big Mouth Billy Bassi, mis kujutab endast seinale kinnitataval puitplaadil kummist kala, millel on patareid sees. Kalal on liikumisandur, ja kui keegi mööda läheb, hakkab ta siputama ja laulab Bobby McFerrini tuntud hitti (19.99$). Esmakordsel kohtumisel tundub see nunnu ja naljakas. Kolmanda korra järel tekib tahtmine pesapallikurikas võtta ja ta laiaks lüüa.

Liinal on kombeks Põhja-Ameerika ohjeldamatu tarbimiskultuuri teemal nalja heita ja ta rääkis varemalt ikka, kui kergesti me laseme end õnge tõmmata. Ta väitis, et eestlased on sääraste peibutuste suhtes immuunsed. Hiljem tuli tal oma sõnad tagasi võtta.

Esimene asi, millega ta USAs elades orki lendas, oli postipakkumine “12 CDs For a Penny”: 12 plaati hinnaga üks sent, kui ostad järgmise kahe aasta jooksul veel kümme plaati “klubihinnaga”. Liina töötas kataloogi läbi, valis välja 12 plaati ja kinnitas oma sendi kleeplindiga ümbrikku. Kuue nädala pärast olid CDd kohal – koos 25dollarilise arvega “käitlus- ja postikulude” eest. Klubist välja astudes tuli tal plaadid tagasi saata, mis maksis umbes kolm dollarit. Oli see vast hinnaline käitlus.

Viimasel ajal olen ma märganud, et Ameerika agressiivne müügikultuur hakkab ka Eestisse jõudma. Protsess sai märkamatult alguse keelerindel: enne kui ma märgatagi jõudsin, tekkis eesti keelde tegusõna “šoppama”. Üsna varsti ilmusid Amway ja kodude vallutamiseks välja õpetatud kaubareisijad.

Üks firma nimega Lux käib inimestele tolmuimejaid pakkumas, ja nende osava jutuga müügiesindaja ei andnud Liinale vähimatki võimalust keelduda üritusest, mis osutus pooleteise tunni pikkuseks reklaamesitluseks meie kodus. Muidugi oli Liinal, kes oli juba Ameerikas kõva kooli saanud, oma salaplaan – lasta meie räpane diivan tasuta puhtaks teha.

Mina leidsin oma krediitkaardi numbri ja pangarekvisiitide tervise huvides ettekäände esitluselt puududa. Kuna eestlased olevat nendes asjades skeptilised, kartsin, et siinne müügiinimene on oma Lääne kolleegidest märksa jõulisema haardega. Ma kujutasin Luxi esindajat ette kui keskealist jämeda kondiga naiserahvast Guantanamo hariduse ja tanksaabastega – Olivieri kurja hambaarsti, kellel on naeratus näol, aga kes on iga hetk valmis steriilse põranda huvides kellegi genitaale elektrišokiga kostitama. (Ilmselt oli ta tegelikkuses kena noor naine, aga ettevaatus ei tule kunagi kahjuks.)

“Noh, ostsid ära või?&rdqu o; küsisin õhtul koju tulles Liinalt.

“Mul ei olnud nii palju raha,” ütles ta. “Aga kunagi tulevikus ostan.” Lasknud esitlejal diivani ja kaks põrandavaipa ära puhastada, oli Liina tootest ja selle maagilisest vibraimu-tehnoloogiast lummatud.

Ma püüdsin seletada, et odavam kui 25 000 krooni maksta on sellist tolmuimejat rentida või kas või puhastusfirma kohale kutsuda, aga Liina ei tahtnud sellest kuuldagi. Ta oli pähe võtnud, et tegu on ülikõva tootega, mis puhastab kõigist teistest kiiremini ja paremini.

Võimalik, et oligi. Tuleb tunnistada, et tolmuimemine on meil enamasti tema töö.

Sõbrad on mulle rääkinud, et firmal nimega Lux läheb Eestis üsna hästi, eriti pensionäridest klientidega, kellel puuduvad kogemused pealetükkivate müügiinimeste tõrjumises. Kuuldavasti võtab osa neist liisinguga koguni kaks tolmuimejat (teise lastele kingituseks). Ma ei saa kuidagi aru, miks peaks üks Eesti pensionär endale nii kalli kodumasina ostma, aga mis õigus on minul nende otsuseid arvustada. Endal on mul seinal kõnelev kala.

Hiljuti tõi sama firma, kes toodab kõnelevat kala, turule hirve – muidugi mõista nimega Buck.

See on elusuurune mootoriga liikuv hirvepea, mis laulab “Sweet Home Alabama” ja “Low Rider” ja peeretab valjusti iga esituse lõpul (150$). Alati, kui ma emale külla lähen, palvetan, et see poleks talle mõnes kaubamajas silma hakanud.