ehk aasta kontsakingadeta”
Eesti
Ekspressi Kirjastuse AS, 2008. 165 lk.
Merit Raju tegi seda, millest
peaaegu kõik unistavad – teatas tööandjale oma
lahkumisest ning elas aasta aega nii, nagu ise tahtis.
Ta seikles
Aasias ja Austraalias ning veetis hilistalve üksildases Võrumaa
talus. Kõigest sai kokku raamat nimega “Out of Office” ja on
täitsa hea, et sai. Raju tekst on sorav. Seda on meeldiv lugeda,
turvaline.
Kui ma Raju isiklikult tunneks, oleks ilmselt tegemist
kõige päikselisema, helgema ja vaimselt tervema inimesega, keda
tean. Aina ta keedab nurmenukuteed, naudib hommikusöögiputru,
meisterdab põhumaja või uneleb leso peal (Eestis veedetud aja
kirjeldus tunduski isiklikult mulle “rohkem südamega”
kirjutatud kui näiteks Austraalia periood, ent ka troopikas ja teisel pool
ekvaatorit on maailm Raju silmade läbi nähtuna ennekõike
nunnu, nummi ja toredaid üllatusi pakkuv paik). Ta õpib troopikas
sukelduma, seikleb koobastes, sotsialiseerub elurõõmsate
austraallastega. Pisiprobleemide teket ja lahenemist markeerivad
tütarlapselikud hüüatused nagu “Uups!”, “Pekki
küll”, “Issake!” ja “Jee!”.
Suurt
tragöödiat, draamat või katarsist sellest moodsast
muinasjutust ei leia, vähemasti mina ei leidnud. Raamatu lõpus on
autor taas Eestis, käes on uus kevad, “vihm on kaselehed
lõhnama pannud, kaks sookurge lendavad huilates üle mu pea”
– ning “päris mitmest tööpakkumisest”
“innustunud” Raju on täis hakkamist tööturule
naasta. Kuid võib-olla ongi hea, et autor puändiga üleliia ei
punnitanud, sest milliseid “suuri lahendusi” siin elus siis ikka
on. Üks aasta iseendale või üks meeldiv juturaamat on
realistlikumad viisid elu elamisväärseks muuta. “Nii
armas,” õhkab lugeja kokkuvõtteks, ja paneb teose
äratuskella seitsmeks helisema seades käest.
