Tänapäeva Ragnarök
Kujutame ette, et see on juhtunud Eestis.
Hansapanka ei ole
kunagi maha müüdud, nagu ka Ühispanka; pole müüdud
põhjusel, et selline sisseost käiks Rootsi pankadele üle
jõu. Hoopis Eesti pangaomanikud on need, kes ostavad pealtnäha
valimatult kokku maailma: juba kuulub neile märgatav osa nii French
Connectionist kui ka Finnairist, nii American Airlinesist kui kaubanduskett
Woolworthsist, nii Debenhamsist kui ka Sampo kindlustuskontsernist.
Õieti keegi ei saa aru, kuidas see täpselt käib
(võib-olla on siin säravas Põhjalas leitud imeveski, mis
jahvatab aina enam raha-raha-raha?), kuid igatahes see toimib: juba ületab
paari panga käive tillukese riigi sisemajanduse kogutoodangu seitse,
kaheksa, isegi üheksa korda. Eesti investorid on moodsad Midased,
ülim rahvuslik uhkus, kelle kätte tahab usaldada oma
säästud igaüks. Hansa- ja Ühispanga välisfiliaalides
käivad hoiustamas nii Suurbritannia lastehaiglad kui ka Hollandi
pensionärid.
Iga kord, kui Ain Hanschmidti Learjet üle
Ülemiste järve maanduma asub, saabub riiki rohkem kroone. Iga kord,
kui tuleb Indrek Neivelti Bombardier, kasvab veidike nende rikkus, kes on
taibanud osta endale osaluse tema panka. Elamisest selles imelises riigis
piisab, et saada osa tähtsusest ja heaolust. Üldrahvalik meelelahutus
on laenu abil aina suuremate džiipide ja plasmatelerite soetamine.
Eufooria levib otsekui kibe, uimastav suits. Toompeal pingpongitatakse
mõtet, et Tallinnast hakkab saama “Põhjamaade
Hongkong”, pankurite eralennukeis New Yorki ja Londonisse tuhisev
president Ilves armastab rääkida eestlaste “haruldasest
finantsgeenist”. Oma söakamatel hetkedel teatab ta inglise keeles
koguni, et “maailm pole veel midagi näinud” – see
kõik on alles algus!
Ning siis on uni läbi; kuid mitte
lihtsalt uni pole see olnud, vaid somnambuuli uitamine. Sa ärkad keset
mustavat laavavälja, riided seljast rebitud ja jalad kividest verele
lõigutud. Kõik mis alles, on mäluauk ja võlad ja
näkku lõõtsuv jäine tuul.
Poolelijäänud pidu
Pole olemas
ülevamat vaatepilti kui see, kuidas Island merest nähtavale ilmub,
kirjutab Halldor Laxness oma “Islandi kellas”, ja eriline on see
kogemus isegi tänasel päeval. Atland on tormiselt tumehall ja taevas
tsinkjalt valge, kuid ühel hetkel hakkab vee ja pilvede vahelt paistma
must ja mägine maa. Viljatu maa, puudeta maa, 103 000 ruutkilomeetrit
liustikke ja laavakaljut, millel inimesed 9. sajandist peale siiski on elada
suutnud. Muidugi viletsuses ja vaesuses enamasti, kroonilises ja masendavas
vaesuses kõik need aastasajad.
Veel möödunud
sajandi keskel polnud midagi imestamisväärset selles, kui
islandlase elupäevad algasid või lõppesid mätaskatusega
muldonnis.
Kuid Island on muutunud. Heal ajal, mis sai päriselt
läbi vaid mõne kuu eest, polnud midagi imelikku selles, et
korteri ostnud islandlane – Human Development Indexi järgi veel
mullu maailma kõrgeima elustandardiga inimene – lasi sellest
välja kiskuda ja prügimäele viia täiesti korraliku
köögimööbli, räägib 90ndate algusest Islandil
elanud Piret Laas (“See oli hullus, mis siin toimus, naabri
ületrumpamise külamentaliteet, kriitikat ei mingisugust!”).
Kuid Island on muutunud! Vaid pool tundi pärast Keflavíki
lennujaamast lahkumist – autotee, üks väheseid
asfalteeritud maanteid Islandil, viib läbi mustava laavakõrbe
– hakkavad pilvi valgustama linnatuled (eredamad kui mäletan
oma viimasest külaskäigust 1990. aastate lõpus, mil
Reykjavík oli veel Paidet meenutav kahekorruseliste majakestega linn).
Nüüd viskuvad mere ääres taevasse tornhooned; siin on
neid terve uue linnaosa jagu, ent siis tuleb teine vapustus – kui paljud
neist majadest on tühjad, pooleli jäetud, valgustatud vaid
prožektoritest. Tornelamute rühmas põlevad tuled sees
ühel; ülejäänuil pole aknaidki ees.
Reykjavíki uue ooperiteatri ehitus hõljub vaimuna lume kohal,
sest pankrotis on nii ehitaja kui ka projekti toetanud pank.
Ent kui
tühjaksjooksnud Landsbanki, Glitnir ja Kaupthing on riigi poolt
vähemasti kestadena üle võetud, siis sisulises pankrotis on ka
finantssüsteemi alus – raha ise. Kui veel aasta algul olid
islandlased saanud ühe euro umbes 90 Islandi krooni eest, siis kevadel
(tohutu panganduspurje ja olematu reservikiiluga Islandi paat kihutab edasi,
kuigi rüübates juba vett) ilmutas maailma väikseim raha esimesi
kõikumismärke ning oktoobris (paat on ametlikult ümber ja
lõhki laienenud ning pagevate investoritega pangad ei suuda oma
kohustusi enam tagada) langes ta otsekui kivi. 7. oktoobril 2008
püüdis Islandi keskpank fikseerida kurssi seisuga 1 EUR = 131 ISK,
ent järgmisel päeval andis päästerõngas järele
ning Euroopa keskpank pakub hetkel kursiks 1 EUR = 290 ISK (Island ei
aktsepteeri seda).
Mõnel juhul, näiteks Akureyri
lähedal elava muusikaõpetaja Tarvo Nõmme puhul, on selles
kõiges olnud kas või veidike meeldivat – paar
sügispäeva ei maksnud Hansapanga kaardiga makstes Islandil
praktiliselt miski mitte kui midagi ning isegi praegu saab Stockmannis 35
krooni maksvad kingapaelad Reykjavíki suurimas ostukeskuses Kringlanis
kätte vaid 20 Eesti krooniga –, ent halb uudis oli kogu riigile
sama: pangaülekanded välismaailma blokeeriti ning valuutat tohtis
ühtäkki vahetada vaid lennupiletite ettenäitamisel ja 50 000 ISK
(umbes 5000 EEK) ulatuses. Praeguseks on piiranguid leevendatud, kuid
endiselt on islandlastel keelatud vahetada välisvaluutaks kalendrikuus
suuremat summat kui 500 000 ISK (ca 50 000 EEK), võtta
välismaalt laenu rohkem kui 10 000 000 ISK väärtuses või
isegi lihtviisil omada dollareid, eurosid või Eesti kroone – need
tuleb kanda arvele mõnes Islandi finantsinstitutsioonis.
Kui püüan Tallinnas Tavidist enne lendu Islandi kroone osta,
hakkab valuutavahetaja naerma: “See on ju surnud raha!”
“Partei saatus on neile olulisem kui rahva oma”
Valuutakriisi tõttu elavad paljud Islandi
kaubandusettevõtted hetkel oma varudest. Sel hilissügisel
lõppesid Reykjavíki surnuaial otsa isegi kirstud, ütleb
tuntud Islandi ajakirjanik Sigursteinn Másson, kes hetkel juhib riigi
vaimse tervise assotsiatsiooni Geðhjálp.
Matusebürool tuli paluda valitsuselt kiiresti eriluba valuutat osta, et
välismaalt uute kirstude tegemiseks vajalikke komponente tuua.
Ent õhkkond on selline, justkui ei maetaks mitte üksnes
inimesi, vaid kogu riiki. See on lein – väärikas, sirgeselgne,
pisarateta lein –, mida ma endise välisministri Jón Baldvin
Hannibalssoni (69) kollastest Läti männipalkidest majas tunnen. Valu,
mis on niihästi isiklik – ta räägib oma tütrest, kes
ostis sarnaselt paljude noorte islandlastega pangalaenuga kodu ning
nüüd üsna kindlalt oma laenu enam maksta ei suuda – kui ka
riigimehelik. “Kuni viimase ajani polnud meil peaaegu üldse
välisvõlga. Nüüd on selge, et v&oti
lde;lg tuleb Islandi riigil hiiglaslik. Rahvusvaheline
Valuutafond arvab, et meie välisvõlg ulatub 2009.
rahandusaastal 80 protsendini SKTst, kuid minu arvates on see number
alahinnatud. Võlg hakkab olema vähemalt 1,5 korda suurem kui
meie SKT ja see on kohutav! See on suurem kui Saksamaal pärast
Esimest maailmasõda – ja Saksamaa ei toibunudki sellest.”
Hannibalsson on Islandi üks silmapaistvamaid poliitikuid. Ta on
olnud Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees, rahandusminister, suursaadik
Baltimaades ja Soomes, välisminister, kes esimesena tunnustas Eesti
iseseisvust. Ta oli ainus Lääne diplomaat, kes Baltikumi 1991. aasta
kriisi ajal isiklikult kohale saabus ning tänu oma markantsele, kriitikute
meelselt arrogantselegi stiilile on ta mõnes mõttes nagu
Islandi Lennart Meri.
Ning saart aastaid valitsenud
konservatiivse Iseseisvuspartei vastu pole tal sooje tundeid.
“Islandi valitsus on tegutsenud absoluutselt
ebaprofessionaalselt,” tulistab Hannibalsson.
“Meie esimene samm pidanuks olema teatada, et tagame
kõigi hoiustajate, ka Briti alamate
hoiused oma seaduslike kohustuste piires (umbes 20 000 eurot –
aut), kuid mitte pennigi enam. Islandi valitsus ei suutnud aga
otsustada. Keskpanga direktor David Oddsson (endine riigi
peaminister) teatas TVs, et me ei maksa nende
poolkriminaalide tegude eest, ja seda ütles (JBH
häälde ilmub kirjeldamatult põlastav noot) k e s k -
p a n g a d i r e k t o r.
See oli täiesti
amatöörlik – ja ühtlasi põhjus, miks britid
üle reageerisid (JBH peab silmas Suurbritannia valitsuse otsust arestida
oktoobri algul terrorismivastase seaduse alusel Landsbanki Suurbritannias
olevad varad ja kanda Islandi valitsus tehniliselt terroriorganisatsioonide
nimekirja – aut), tappes nii selle, mis Islandi finantssüsteemist
veel oli ellu jäänud, ja põhjustas meile hiiglaslikku kahju,
mis peaks olema aluseks Suurbritannia vastu kohtuasja algatamiseks.
Ma arvasin, et me oleme NATO raames liitlased, kuid ilmselt oli see
väärarusaam!
Teiseks tulnuks valitsusel paluda meie
vastuvõtmist Euroopa Liitu ja asuda tööle täitmaks
Maastrichti kriteeriume euroga liitumiseks. See ei ole asi, mida saaks teha
hiljem – sellega on kiire, seda tuleks teha otsekohe, nüüd!
Aga Iseseisvuspartei on ainus konservatiivne erakond Euroopas, kes on
absoluutselt vastu Euroopa Liitu astumisele, ja olukorras, kus me oleme
sügaval sitas (in deep shit), pankrotis, murtud, selle asemel et teha seda
ainust, mis pakuks pääsemislootust, peame ootama, kuni
nende partei koguneb erakorralisele kongressile jaanuari lõpus,
lootuses, et nad võiksid ehk meelt muuta.
Minul isiklikult ei
ole sellesse mingit usku – mitte vähimatki. Nad ei suuda teha
otsust, sest nad kardavad partei lõhenemist ja partei saatus on neile
olulisem kui rahva oma.”
Miks USA otsustas Islandit
mitte aidata?
“Samal põhjusel miks
teisedki!” Hetkeks on Hannibalssoni näol naeratus, väike,
väsinud ja kurb. “Kui Islandi ametivõimud palusid abi,
ütlesid kõik riigid, et Islandi juhtum on liiga suur ning liiga
komplitseeritud. See on klassikaline juhtum, millega peaks tegelema IMF, sest
nemad on eksperdid, ja kui nemad tulevad välja päästeplaaniga,
siis me toetame seda.
See on viisakas viis öelda: sorry guys,
aga me ei usalda teid. Me kardame, et loobime muidu oma raha lihtsalt musta
auku.
IMFi varasemate päästeoperatsioonide ajalugu on aga
väga küsitav
. Praegu on nad tõstnud keskpanga intressi 17 protsendi peale, mida
nad tegid ka Aasia kriisis ja mis on täiesti vale ravim. Intressi
tõstmise asmele peaksid nad tegema seda, mida teevad hetkel kõik
keskpangad – alandama intressi, et firmad ellu jääksid. Ma ei
tea ühtki mõistlikku majandusinimest, kes arvaks teisiti.”
Aga miks olid neli miljardit eurot pakkunud venelased
nii abivalmid?
“Mitmel põhjusel, kuigi ma pean
ütlema, et need on ainult hüpoteesid ja mul pole mingit õigust
öelda, et see on tõde.
Hüpotees number üks on
see, et mitmel Islandi oligarhil – ja ma kasutan meelega seda sõna
“oligarh” – on sidemeid Vene oligarhidega, eriti Roman
Abramovitšiga. Björgólfur Þór
Björgólfsson (kriisi üks võtmefiguure, kes pani oma
varandusele alguse Venemaal 90. aastate algul õlleäriga tegeldes
– aut) palus oma vana sõpra.
Teine hüpotees on
see, et Islandi presidendi naine (Iisraelis, tuntud kalliskiviäri
suguvõsas sündinud juut Dorrit Moussaieff – aut) kasutas oma
sidemeid, mis tal on teemandiäri kaudu.
On see
tõde? Me ei tea.
Kolmas põhjus on see, et
Ühendriigid viisid kolme aasta eest oma baasid ühepoolselt
Islandilt välja, kuna Põhja-Atland pole enam ohukolle, sest
Venemaast on saanud sõbralik ja demokraatlik riik. Venelased nägid
aga, et on tekkinud poliitiline vaakum ja olid valmis seda täitma.
Ning lõpuks on võimalik, et see on pikaajaline
strateegia!
Põhja-Atlandil juhtub praegu murrangulisi asju.
Jää sulab. Tekkimas on ligipääs määratult
olulistele ressurssidele, sealhulgas naftale ja gaasile, ning paari
aastakümne pärast tekivad siia maailmaossa uued kaubalaevaliinid
Aasiast otse Euroopasse. See hakkab olema uskumatult strateegiline ja pole
mingit kahtlust, et venelased teavad seda.”
Kas
Islandi valitsus peaks tagasi astuma?
“See oleks
ainus hea asi, mida nad teha saaksid! Nad on vastutavad meie
rahandussüsteemi kokkukukkumise eest, rahvusliku kriisi eest, millele ei
ole vastet Islandi ajaloos. Me oleme praegu avatud paadiga keset
Põhja-Atlandit ja me siin teame üht-teist meresõidust.
Tõenäosus, et me veel kunagi kallast näeme, on väga
väike.”
Läänefjordid – “Teine
Island”, kui osundada kohalikku turismibrošüüri –
on saare kõige metsikum, kõige eraldatum paik.
Mööda mereäärset laviiniohtlikku teed
sõites pääseb Reykjavíkist
Ísafjörðurisse kaheksa tunniga, kuid juhtub lumi tee
sulgema, on ainus võimalus lennuk. Kui ilm on halb, siis
lennuk ei lenda, mõnikord päevade kaupa. 3000 elanikuga
Ísafjörður on samas suurlinn, kuhu saamine on omakorda
raskendatud kaugematest paikadest, näiteks poolsada kilomeetrit eemal
olevast 350 elanikuga Þingeyri külast. Tosina aasta eest oli
Þingeyri isolatsioonis igal talvel, sest üle mäe viiv tee
polnud läbitav (ka tänapäeval värvuvad paljud maanteed
Islandi maanteede internetikaardil vahel punaseks ehk läbimatuks), kuid
1996. aastal rajati vähemasti Þingeyri ja
Ísafjörðuri vahele läbi mäe viiv kuuekilomeetrine
tunnel, millel islandikeelne nimi tõlgitakse eesti keelde kui
“Maa-alune Käik”.
Tunnel, jõulupuu
– ja jälle tunnel
See on hämar, Tolkieni
mäetrollimaailma meenutav tu
nnel, mis algab kaherealisena, kuid hargneb neli kilomeetrit suudmest
eemal kaheks – üks üherealine haru viib edasi
Þingeyrisse, teine siiani aastakümnetaguse laviini arme kandvasse
naaberkülla Flateyrisse. Kui kaks autot mäe all kohtuvad, tuleb
Ísafjörðuri poolt tulijal pugeda kalju sisse raiutud
“taskutesse”. Sõidetakse aeglaselt, aeg-ajalt tuledega
vilgutades.
Krista Sildoja, Eesti päritolu
muusikaõpetaja, elab siin juba mitmendat aastat. Þingeyri on
paik, kus uksed jäetakse kodust lahkudes ikka veel lahti
(ajaloo esimene vargus pandi siin, ilmselt läbisõitjate
poolt, toime alles detsembri algul). Þingeyri on küll rohkem
šokis asjaolust, et varsti maetakse surnuaiale “väga
noor mees” (Krista ülesanne on mängida kirikutseremoonia
ajal orelit), kes sai infarkti 73aastasena (keskeltläbi elavad
islandlased 80aastaseks). Nende vapustuste kõrval on panganduskriis
abstraktsem mure, sest mägede vahele ei jõudnud ka head
ajad: “Siin pole inimestel kunagi midagi olnud.”
Vähemasti kohalike külade ühisel jõulupuul, mis
toimub keset eimiskit, tühjade jää- ja lumeväljade keskel
asuvas endises internaatkoolis, tundub see väide ehk veidi
üle võimendatud: peagu igal kohaletulnul on kodus m i d a g i
– vähemalt sada lammast. Naisfarmerid kannavad parematel
aegadel Reykjavíki butiikidest toodud õhtukleite ja mehed
ülikondi, põsed on piisast köömneviinast juba
õhetama hakanud. Ja mitte üks neist, kellega sel õhtul
kõnelesin – lambasõnnikuga suitsutatud
lambaliha süües või jäiselt mustava taeva all suitsu
tehes –, ei arvanud, justkui peaks Island astuma Euroopa Liitu. Ei,
kindlasti mitte, vähemasti mitte praegu, mitte sellistel tingimustel
(tingimustest pole suurt juttugi olnud, kuid see selleks – aut)!
Kõrvu brennivín’iga võtsid neis sõna uhkus,
hirm ja jonn. Pärlikeega naislambakasvataja, kelle pilk kippus punaveinist
juba fookust kaotama, teatas mõningaste raskustega, et nüüd
tuleb lihtsalt kõigil kasvatada veelgi rohkem lambaid. Ligi astus suur
blond 50aastane naine, kohaliku bussifirma omanik ja Þingeyri küla
eelmine vanem Sigríður Helgadóttir, ning deklareeris
Euroopa Liidu lehelugejatele: Islandil on õigus tappa nii palju vaalu
kui tarvis ja need, kes tulevad tegema etteheiteid (kõrvuti Euroopa
Liiduga on Ühendriikide valitsus võtnud omaks poliitika, mille
kohaselt tuleb Islandi esindajaid igal kohtumisel mõjutada
vaalapüügist loobuma – aut), võiksid mõelda
sellele, mismoodi ise vähem inimesi tappa, siis Iraagis.
Ent
järgmisel hommikul sama daamiga tema fjordiäärses piinlikult
puhtas nukukodus kohtudes – riiulitel linikud ja nipsasjad, laual
jõuluküpsiseid ja piduroog ehk mädandatud haikala – sain
ma aru, et kriis ahistab ka Þingeyris – võib-olla veel mitte
töövõtjaid, kuid tööandjaid kindla
peale. Sigríður oli enne krahhi ostnud uusi busse ja autosid
ning kuna kaks laenu neljast said seotud Jaapani jeeni ja Šveitsi
frangiga, on laenusummad plahvatanud – ühe konkreetse laenuga
võlgnes ta jaanuaris pangale 9 085 601 ISK, kuid detsembriks juba 17 434
473 ISK, peaaegu kaks korda enam. Hetkel on tal laenupuhkus ja ta ei taha
mõelda, mis saaks siis, kui firma pankrotti läheb: siis kaotaksid
töö ju kõik bussijuhid, tema oma kandi mehed (loetamatu
käekirjaga kirjutab ta mu märkmi
kku nende kõigi nimed).
Pensionikogumiskonto seisu pole naine
pärast krahhi samuti vaadanud, pole lihtsalt julgust olnud. “Aga mu
krediitkaardilt,” lisas ta vapralt juurde, “läheb iga kuu
sinna kindel summa, täpselt nii nagu enne.”
“Me ei
ole vaesed,” rõhutas veel Sigríður juba uksel
seistes, “meil on alles meie soojad riided ja meie majad!”
Siis veel üks naeratus (tema abikaasa, pangakrahhis miljon krooni
kaotanud inglise keelt mitteoskav vanahärra on köögis osa
mädahaist purki toppinud ja külmutatud hangelinnul koiva küljest
rebinud; ta toob need kingituseks), veel üks katse midagi positiivset
leida.
Ja see tulebki: “Vähemasti tuleb Islandile krooni
praeguse kursi juures rohkem turiste. Võib-olla... võib-olla on
just see valgus tunneli lõpus.”
“Suurim katastroof pärast Laki purset”
Ma lendan tagasi Reykjavíkki, et kohtuda Tööandjate
Konföderatsiooni peadirektori dr Vilhjálmur Egilssoni ja
Ametiühingute Liidu president Gylfi Arnbjörnssoniga. Mõlema
mehe kontorid asuvad moodsa ärilinnaosa tähtsaimal tänaval
Borgartunil, kuigi selle eri otstes. Teispool merd terendavad Esja hiiglaslikud
valged mäed.
Vilhjálmur Egilsson, tüse äri- ja
poliitikadinosaurus, räägib tund aega mahedal häälel,
ütlemata õieti midagi: jah, ilmselt on tulekul palju pankrotte;
praegu tuleb mõelda, kuidas edasi minna; süüdlasi saab otsida
hiljem. Ta ise kaotas krahhis raha, kuid tänu konservatiivsele
strateegiale (mis küllap tähendab, et enamik tema varast polnud
Islandi pankades) mitte väga palju. Huvitavaimad on tema seisukohad, mille
kohaselt peaks Island kaasama pankade reanimeerimisse välisinvestoreid ja
lõpetama krooni kursi kunstliku hoidmise, lastes sellel võtta
sisse oma õige positsiooni, kus iganes see siis ka on: “Kroon
langeks väga drastiliselt, aga üksnes lühikeseks
ajaks.”
Ametiühinguliider Arnbjörnssonil on hall
habe ja permanentselt ehmunud-üllatunud ilme ning ma ei suuda kuidagi
otsustada, kas ta meenutab rohkem männikäbi või habekakku,
kuid toimuva vastu on ta võimetu igal juhul. Arnbjörnsson saab vaid
resigneerunult registreerida: “Töötus on Islandil kasvanud
ühe kuuga ühelt protsendilt neljale. Jaanuaris hakkab
töötuid olema seitse protsenti ja see arv kasvab veelgi
(Jón Baldvin Hannibalsson prognoosib, et märtsiks on
töötuid elanikkonnast 15 protsenti – aut).”
Ja
töö kaotamine käib Islandis imelihtsalt. Niihästi
töölevõtmist kui ka vallandamist puudutavate seaduste
mõttes on riik üks Euroopa paindlikumaid: enam-vähem nagu
Taani, kuid siin pole töösuhte lõpetamiseks isegi
põhjust vaja. “Ainus asi, mis tööandja peab
tegema,” selgitab Arnbjörnsson, “on kolm kuud ette
ütlema.”
Paljud ettevõtted on seda
võimalust juba kasutanud. Inimesed hakkavad palgata jääma
jaanuaris-veebruaris – Islandi kõige karmimal, masendavamal
aastaajal. “Pangandussektoris on 15 000 töökohta juba
läinud. Järgmiseks langeb ehitussektor, seejärel kaubandus,
poed.
Me ootame, et tarbimine kukub 2009. aastal 25 protsenti
– osalt seepärast, et kümned tuhanded
võõrtöölised Poolast ja Baltikumist lahkuvad; teiseks
sellepärast, et meie endi sissetulek kukub märgatavalt.”
Palgakokkulepped teevad saareriigis tööandjad olulisel
määral otse ametiühi
nguiga. Kuid mis siis, kui konkreetne töövõtja väheneva
palgaga ei nõustu? Arnbjörnsson kehitab kiretult õlgu.
“Siis saab ka tema kolm kuud ette kätte töösuhte
lõppu puudutava teadaande.”
Hea uudis on, et
töötute tagala on Islandil olnud siiani suhteliselt hästi
kindlustatud.
Tööandjate poolt rahastatav süsteem
tagab üleliigseks osutunule 70 protsenti tema viimasest sissetulekust
kolmeks esimeseks kuuks, pärast mida makstakse riigi garantiiga veel kuni
kolm aastat 138 000 ISK suurust minimaalpalka (keskmine palk on hetkel 340 000
ISK kuus). Kuid kas Island suudab sellist süsteemi hoida olukorras, kus
töötuid on varsti 700 protsenti rohkem kui enne, küsin
ametiühinguliidrilt.
“Jah,” vastab ta tuhmilt,
“kuid muidugi kasvavad töötuskindlustuse maksed
tööandjate jaoks nüüd märgatavalt. Valitsusel on
selles kõiges tohutu vastutus – meil on keskpanga juhid, kes
oleksid pidanud midagi tegema ajal, mil nad midagi ei teinud;
pangandusjärelevalve, kes samuti midagi ei teinud; rahandusminister, kes
peaks tagasi astuma otsekohe. 15 protsenti meie
pensionisäästudest on tuulde lennanud ja ma ei näe, et Islandi
kroonil oleks mingeid väljavaateid. See, mis praegu toimub, on Islandi
ajaloo suurim katastroof pärast Laki purset.”
Ülestõusu oodates
Tänavu sügisel ronis noor islandlane Haukur Hilmarsson
parlamendihoone katusele ja heiskas sinna säästukett Bonuse roosa
põrsakujutisega lipu (Bonus on osa kriisi
võtmetegelase, ärihiid Jón Ásgeir
Jóhannessoni impeeriumist).
Nädal aega hiljem
arreteeris politsei mehe tehtud teo eest. Jaoskonna ette kogunesid
meeleavaldajad. Käiku läksid toored munad, politsei poolt
pisargaas.
“Inimesed on vihased, ja samal ajal hirmul,”
ütleb Islandi ülikooli magistrant Piret Laas; esimest korda
näeb ta, et islandlased näitavad oma tundeid. “Tavaliselt me ei
tee seda, me lihtsalt hammustame huulde, kuid nüüd on olnud
meelavaldused igal laupäeval.”
“Ma ei tea, mismoodi
siin see noorte põlvkond edasi elab. Nende jaoks on see olnud
kohutav kukkumine.”
Eri serveeringutes kuulen ma Islandil
üht ja sama mõtet: enesetappude arv on kasvanud, eeskätt
meeste hulgas, oodata on rahutusi. Mitte veel kohe, kuid keset talve, arvab
Sigursteinn Másson. Jaanuaris-veebruaris, neil kuudel, kui tuhanded
inimesed korraga leiavad, et neil pole enam tööd, ent ei valitsuses
ega keskpangas pole keegi riigi sisulise pankrotistumise eest oma
süüd tunnistanud – ja inimestel pole võimalik oma
kaljuselt saarelt ka minema minna. Buumi tipus ostsid paljud endale korteri
hiigellaenudega – ruutmeeter tõesti hea asukohaga
Reykjavíki korteris võis maksta 400 000 ISK (toonase kursiga 68
000 EEK), kuid tänasel päeval pole vähimatki lootust isegi
sellise hinnaklassi lähedal korterist lahti saada (sama loogika kehtib ka
nende uhkete ja aeglaselt mööda Laugavegurit sahisevate džiipide
kohta).
Välisvaluutas võetud laenud on aga kahekordistunud.
“Me oleme siin sunnismaised. Pärisorjad,” ütleb
Laas.
Torm algab samal õhtul ja täpselt siis, kui
ilmaennustus lubas – kell seitse –, ent ikkagi ootamatult. Olen
jäänud istuma tühja raamatukohvikusse, kus müügil
allahinnatud Islandi kirjasõna (maailmas pole riiki, kus rahvastiku
väiksust arvestades oleks ilmunud nii palju omakeelseid raamatuid),
kui kõlab vali plaks j
a akna taga seisnud raske metalljalaga laud on koos tuuleiiliga
minema lennanud. Halvimate tormituulte kiirus on Islandil kasvanud 70
meetrini sekundis (nagu teab kinnitada Tarvo Nõmm, seotakse
Keflavíki lennujaamas siis lennukite esiratta külge raskeveokid)
ning nii hulluks too torm ei paisu – tuule maksimumkiiruseks
jääb riigi põhjaosas 40 m/s; Reykjavíkis veidi
vähem –, kuid õhku ahmides ja end vastu majaseina surudes
hotelli poole minek on siiski täielik põrgu. Näkku peksab
horisontaalne jäätumispiiril vihm ning kaasas olnud kilekoti rebib
tuul puruks paari sekundiga.
Kuulates oma hotellitoas, kuidas torm
pimeda raevuga akende kallal lõgistab, mõtlen ma sellele, mida
olen Islandil näinud.
Vastu pead kammitud juustega
tüdrukule, kes seisis ostutänava Marimekko tohutus ja
täiesti tühjas esinduskaupluses (“Kes tahakski praegu osta 1000
ISK maksvaid pabertaskurätikuid?” küsis ta igasuguse irooniata)
ja lootis sellegipoolest, et äkki on tal ka uuel aastal samas poes veel
tööd.
Plangule Reykjavíki kesklinnas – sajad
väikelaste näod, igaühele löödud viitena hiiglaslikule
välisvõlale viidates tempel:
“11 182 000
ISK” (see on iga elaniku kohta; iga vastsündinu saab kaasa sellise
võla).
Luksusrestoranidele, mis, kuigi tühjadena,
püüavad elada veel eelmises ajas, pakkudes Fellaheidumi
suitsupõtra Islandi metsaseente, peedi ja sibulaga, “Gullfossis
küpsetatud kitsejalga” karamellistatud kartulitega ja
maitsetaimedega hautatud põhjalunne, mis “püütud
Siggi Henningsi poolt Grimsey saarel”.
Sellele soojale
mitte midagi mäletavale muretusele, mis ilmus inimeste pilkudesse
Laugaveguri äärsetes pubides kella ühe paiku öösel
– muretusele, millega kohtutakse alles mäluaugu piiril.
Inglismaalt saabunud protestijatele: kus on meie säästud?
Alandusele, mida ükski islandlane varem kogenud ei ole.
Vihale, mida tunnevad ühtäkki peaaegu kõik nende napilt
40aastaste pankurite vastu, kelle suured egod lõid allpool veepiiri
pardaplangud lahti kogu riigil.
Ja siis, selsamal õhtul,
jõuan ma “Islandi kellas” leheküljeni, millel peenest
suguvõsast pärit junkur Magnus oma järjekordselt jooma- ja
ärplemistuurilt tagasi koju naise juurde roomab.
“Snæfridur, kallis,” ütles ta, “laena mulle kas
või üks imepisike sõrmus, isegi kui see ei maksa üle
kahe taalri. Ma ostsin ühelt mehelt Eyrabakkil sepikoja jaoks rauda ja
jäin talle võlgu. Ma pean veel täna öösel selle raha
ära maksma. Kaalul on minu au ja väärikus, mu
ülikuuhkus.
Ma tean, et sina, kes sa oled rohkemgi ülik
kui mina, ei suuda pealt vaadata, kui mind alandatakse.”
“Maga täna kodus, kallis Magnus, homme maksame selle
rauavõla,” ütles Snæfridur.
“Ma anun
sind,” jätkas mees, “kas või mõned skildingud,
et ma saaksin need neile täitanud nolkidele näkku visata, kes mind,
kõrgeltsündinud ülikut, tee peal mõnitasid.”
“Lähme praegu magama,” ütles naine. “Homme
läheme koos Eyrabakkile ja pillume skildingutega iga täitanud nolki,
kes meid mõnitab.”
Mees ägas nutta.
“Kas on keegi näinud minust veel armetumat kerjust,”
küsis ta läbi nutu.
“Ei ole,” vastas naine.
Mees nuttis edasi.
- 6. veebruar 2008. Islandi Finantsadministratsiooni peadirektor Jónas Jónsson kinnitab, et riigi pangad on piisavalt tugevad igasuguste raskuste üleelamiseks. Mure pankade potentsiaalselt vähese stabiilsuse pärast on levinud juba mõnda aega.
- 8. mai. Kaupthing teatab, et aasta esimese kvartali kasum on 157 miljonit eurot – aegade parim. Landsbanki teenib 146 miljonit, Glitnir 49 miljonit eurot.
- 29. september. Valitsus teatab ootamatult plaanist osta ära 75 protsenti Glitnirist, tagamaks selle töö. Uudistes kasutatakse väljendit “ajutised finantseerimisraskused”.
- 6. oktoober. Peaminister Geir Haarde teatab teles, et olukord on väga halb. Koos pankadega võib halvimal juhul minna torustikku pidi alla kogu Islandi majandus.
- 7. oktoober. Islandi finantsadministratsioon võtab pankrotistunud Glitniri ja Landsbanki üle, Landsbankile kuuluv Hollandi ning Suurbritannia hoiustajatele mõeldud Icesave teatab, et ei suuda klientidele kahjuks nende sääste enam välja maksta.
- 8. oktoober. Islandi valitsus teatab Briti valitsusele, et kavatseb garanteerida ainult Islandi hoiustajate kontod. Briti valitsus külmutab kättemaksuks 4 miljardi naelsterlingi ulatuses Islandi varasid oma riigis, hävitades sellega ka Kaupthingi, Islandi suurima panga, mis veel vee peal püsis.
- 9. okoober. Islandi kroon on absoluutses madalseisus, 1 euro maksab 340 ISK (Eestisse toodava analoogia korral võrduks 1 EUR 59 EEKiga).
- 21. oktoober. IMF otsustab heita Islandile päästerõnga, laenates riigile 2,1 miljardit dollarit, ent sidudes selle rangete tingimustega.
- 21. detsember. Inflatsioon Islandil on tõusnud üle 18%.
Tõenäosus, et me enam kunagi kallast näeme, on väga väike.”
Endine välisminister Jón Baldvin Hannibalsson