Eesti eksiilkirjandus igaviku jaoks dokumenteeritud

Raamat mõjub autorite paljususe ja ­kirjutamisaja pikkuse tõttu natuke ­ebaühtlasena ja kuidagi armsalt vana­moodsana, leiab Sirje Olesk.

On vähe rahvaid, kelle aja- ja kultuuriloos on ette näidata pikki aastaid kestev kultuuritöö väljaspool oma kodumaad. Selle eelduseks on kurb tõsiasi, et tegemist peab olema poliitiliste põgenikega – pagulastega, kelle kontakt kodumaaga on katkenud või tugevasti häiritud. Vene pagulus pärast 1917. aastat, Saksa pagulased pärast 1933. aastat, balti pagulased pärast 1940. aastat...

Praegu keskealised kirjandushuvilised inimesed mäletavad, kui põnev ja raskesti kättesaadav oli igasugune teave Nendest Seal kusagil Stockholmis, Torontos või Lundis. Midagi tilkus ju läbi, käest kätte liikus raamatuid ja masinakirjalisi ümberkirjutisi (terve Ristikivi “Inimese teekond” näiteks!), kuid keelatu maik oli sellel kõigel ometi tugevasti küljes. Seepärast oli 1988. aastal vallandunud pagulaskirjanduse buum hästi mõistetav. Kui 1970. aastatel oli tõenäosus, et võiksime oma silmaga näha Kalju Lepikut või Ilmar Laabanit, umbes sama suur kui võimalus näha tulnukat, siis 1989. aastast alates oli äkki kõik teisiti – Tartu ülikooli aulas ja auditooriumides, Tartu ja Tallinna kirjanike majades kohtusid suurte huviliste hulkadega Ivar Ivask, Enn ja Helga Nõu, Kalju Lepik, Raimond Kolk, Ilmar Laaban, Ivar Grünthal, Hellar Grabbi, Ilmar Talve, Karin Saarsen ja kes kõik veel.

Kirjandusteadlased pidasid konverentse omavahel ja koos nendega, käisid mööda Eestimaa raamatukogusid rääkimas nendest ja teistest, raamatuid toodi ja saadeti kastide kaupa, natuke hiljem hakkas saabuma Kirjandusmuuseumisse juba käsikirju, terveid arhiivegi... Selle tõusulaine harjal reorganiseeriti ka Keele ja Kirjanduse Instituuti, kus uute tuulte märgiks oli tõsine soov hakata tegelema eksiilkirjandusega. Samal ajal kui visioone omavad mehed, nagu Igor Chernov ja Mart Orav, plaane koostasid, tegid praktilise meelega naised reaalseid tegusid: Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses algatati sari “Eesti pagulaskirjandus 1944–1992”, mida vedasid autorite ja toimetajatena peamiselt kaks Piretit: Piret Kruuspere ja Piret Viires. Esimene avaldas 1993. aastal vihiku “Näitekirjandus”, teine koos Maie Kalda ja Reet Krusteniga 1995. aastal vihiku “Kirjandusteadus. Kriitika. Lastekirjandus”. Vahepeal, 1994. aastal oli ilmunud Õnne Kepi ja Arne Merilai koostatud-kirjutatud “Luule” ja 1996. aastal tuli veel Ülo Tontsu, Hilve Rebase ja ­Eerik Tedre “Memuaristika. Tõlkekirjandus. Kordustrükid”.

Tähelepanelik lugeja märkab, et pagulasproosa on puudu. Nii jäigi pikaks ajaks ja kui see lõpuks sai uute autoritega kokku kirjutatud, oli kavatsus kõik koos ühtede kaante vahel välja anda muutunud selgeks plaaniks. Juurde on lisaks proosale (autoriteks peamiselt Rutt Hinrikus, Janika Kronberg ja Ülo Tonts, aga peatükke on ka Jaan Unduskilt, Epp Annuselt Eve ­Annukilt) võetud veel Anne Valmase ülevaade võõrkeeltes kirjutavatest eesti autoritest, lisatud on põhjalikud bibliograafiad ja võimalikult paljude pagulaskirjanike elulood. Toimetaja Piret Kruuspere on endale aru andnud, et tehakse midagi püsivat ja lõplikku.

Kirjutasin selle väljaande sünnist nii pikalt sellepärast, et näen siin raamatu paratamatute nõrkuste põhjusi. Raamat mõjub autorite paljususe ja kirjutamisaja pikkuse tõttu natuke ebaühtlasena ja kuidagi armsalt vanamoodsana. Kõik senised eesti pagulaskirjanduse ülevaated (nende klassikaks on Mägi-Ristikivi Kangro raamat 1973. aastal) on üles ehitatud põhiliigiti. Seega kirjutatakse eelkõige teostest, mitte nende tegijatest. Käsitluste autoreid on palju, ja na d on valinud refereerivama, esseistlikuma, tõlgendava või jutustava esituslaadi vahel.

Muidugi on sellel ka omad head küljed. Praeguselt vaateveerult tundub, et suuremat osa neist raamatutest ei loeta enam kunagi – siis on tänuväärselt olemas vähemalt üks raamat, kust järele vaadata, umbes millest võis seal juttu olla. Lõplikkuse, ammendavuse taotlus on viinud selleni, et kaasatud on kõik suured ja väikesed, tähtsad ja marginaalsed isikud. See on iseenesest ehk heagi, sest kuidas julgen mina otsustada, mis jääb ja mis kaob.

Mida oleks tahtnud veel näha – vahest rohkem kirjanduselu konteksti. Seda, kuidas eri aegadel ja eri maadel toimiti, kuidas eri põlvkonnad omavahel asju ajasid ja maailma muutumisi eneste ümber mõistsid. Samas – seda kõike on täna juba võimalik lugeda arvukatest memuaaridest, päevikutest ja avaldatud kirjavahetustest. Kuidas pidanuks kirjandusloos kajastuma kogu oma mitmekesisuses see maailm, mida vahendavad Ilmar Talve autobiograafiad ja Voldemar Kurese või Helmi Rajamaa päevikud, Hellar Grabbi mälestused ja Ivar Ivaski, Karl Ristikivi, Marie Underi või Ants Orase kirjad? Arhiivi-inimesena viitan siinkohal veel vähemalt kahele mahukale ja informatsioonirikkale avaldamata allikale – Artur Adsoni päevikud ja Eduard Krantsi (Endel Pae) rohkem kui tuhandeleheküljeline käsikiri “Hulkurivalss”, mis on korraga nii romaan, mälestused kui autobiograafia. Karl Ristikivi päevikud on kohe varsti trükikojas ja siis juba lugejate käes. Ja ma usun, et just need materjalid jäävad pagulaselu mõista soovijate jaoks primaarseteks, mille juurde loetakse vaid mõningaid püsimajäänud kirjandusteoseid. Näiteks Ristikivi omi, kes ju ei tahtnud teha ei pagulaskirjandust, isegi mitte eesti kirjandust, vaid lihtsalt Kirjandust.

Mõtlesin ka aina korduva etteheite peale, et pagulaskirjanduse teoseid on vähe, kui üldse, võrreldud kaasaegse väliskirjandusega või kirjandusega kodumaal. Aga kuidas seda niisama lihtsalt teha, kui pagulaskirjanduse üks kõige olemuslikumaid jooni on kapseldumine enesesse, tegelemine iseoma minevikuga ja kohanematus olevikuga? Pagulus peaks olema ajutine seisund, kuid kuidas sellega toime tulla siis, kui see ajutisus kestab pool sajandit?

Luuletusi, mõningaid romaane, kuid kõige rohkem memuaare ja kirju lugedes olen ma ikka mõtisklenud nende inimeste vajaduse üle säilitada oma rahvuslik identiteet. Ants Oras, Aleksander Aspel ja Ivar Ivask olid edukad ja oma erialal hinnatud teadlased. Eesti kirjandusega tegelemine oli neile veel üks osa täismahulise töö kõrval. Ometi vajasid nad seda, põhjustel, mida siinkohal oleks naiivne või tarbetu eritlema hakata.

1969. aastal on Ivar Ivask kirjutanud Ants Orasele: “On kurb tõde, et pagulasi keegi kuskil eriti ei salli. Üks maa ja tema rahvas aga on realiteedid, mis ikka mõjuvad. Selle reaalse Eestiga meie pole küllalt opereerind – ei meie noorte ega välismaalaste juures.”

Samas on selles reaalses Eestis aru saadud, kui lahutamatult kuulub võõrsil loodud ja hilinenult kodumaist retseptsiooni leidnud eksiilkirjandus eesti kirjandusega kokku.

Niisugusena on raamat “Eesti kirjandus paguluses” meie kultuuripildis asendamatu.