13.02.2009, 00:00
Telli endale unenägu
Uneaeg tuleb enda kasuks tööle panna ja efektiivne unenägemine on selleks kõige mõistlikum viis.
Inimene magab oma elust maha umbes kolmandiku. See on puhas raiskamine.
Ära koba pimeduses, kui magad, vaid omanda selle kaheksa tunni jooksul
uusi teadmisi enda, maailmade ja teispoolsuse kohta! Selleks on palju
võimalusi, ent nagu igasuguse trenni puhul, on teadlikuks ja
tulemuslikuks unenägemiseks vaja aega, et järjekindlalt
harjutada. Eesmärk on seda väärt: te omandate võime
lugeda oma tulevikku ning seda muuta, ravida ennast ja teisi ning saada
kõike, mida teil selles elus vaja.
Kahjuks pole ahvatleva
eesmärgi saavutamine kerge. Eesti tuntuim šamaan Vigala Sass
ütleb oma “Väeraamatus” (see on üks tema
nõiatarkuste käsiraamatutest), et enam-vähem rahuldavate
tulemuste saamiseks kulub vähemalt viisteist aastat püüdlikku
trenni.
Kondamine on Sassi keeli šamanistliku
rännaku moodi liikumine, “irdhinge hulkumine teabes, kust saadakse
vaadata, kus, kuidas, mis ajal miski olukord toimib või muutub”.
Kui unenäod sisaldavad Sassi arvates passiivset teavet, siis unes
nägemine elik kondamine on aktiivne, tellitud protsess, et suurendada
väge – oma vaimu- ja hingejõudu.
Alustada tuleb
lihtsast harjutusest: “Esiteks: püüdke mitte uinuda, selleks
seadke end mugavalt tugitooli ja pange ühe jala kand teise jala suure
varba peale. Kui jääte magama, kukub jalg maha ja te ärkate
üles. Edasi tuleb õppida loodushääli – algul piisab
ojavulina ja linnulaulu kuulamisest helikandjal, siis aga tuleb päriselt
metsa minna.” Loodushäälte selgeks saamine võtab umbes
viisteist aastat, edasine on juba jutt proffidele. Unenägemise harjutus on
üks raskemaid, kus väga vähesed “nõidadest”
taseme saavutavad, arvab Sass.
Kiiremaid tulemusi
tänapäevasemate meetoditega lubab Robert Moss, USA
unenägudeuurija, kellelt on eesti keeles ilmunud raamat “Teadlik
unenägemine”.
“Teadlik unenägemine
tähendab, et oled unenäos teadlik, et näed und. Sa tead, et su
keha lamab voodis, sa oled teadlik oma unenäo sisust ning jälgid end
samal ajal und nägemas,” kirjutab Moss.
Sellegi
šamaanirännaku-taolise oskuse saavutamiseks on vaja aega ja
kannatust. Reisid unenäopaikadesse toimuvad sageli teadvuse
hämartsoonis, une ja ärkveloleku piiril.
Unenäopüüdjaks saamiseks pakub Moss järgmisi harjutusi:
- Sõnasta selgelt eesmärk, küsimus (näiteks: kuidas ma peaksin homsel tööintervjuul käituma).
- Kirjuta unenägu värskelt, kohe ärgates voodis üles.
- Ära tsenseeri ega tõlgenda unenägusid.
- Pööra tähelepanu tunnetele, mis sul unenäos olid.
Unenäo-uurimise paradoks on selles, et
unenägu ei saa kunagi kuigi hästi ümber jutus:tada –
ei iseendale ega ka kellelegi teisele. Ümberjutustus, unenäo
kirjeldus on alati vaesem ja lamedam kui unenägu ise, aga
kirjeldamisest on kõvasti kasu – jutustades, nii-öelda
metateksti luues, tuleb meelde veel mingeid detaile ja seoseid, mis
aitavad teil endal unenäo tähendusele jälile jõuda.
Šamanistlikes kultuurides peeti inimesi, kes und ei näinud,
ebanormaalseteks.
Meie täppisteadusekeskses
tsivilisatsioonis on unenöod kui hõlvamatu aines põlglikult
kõrvale heidetud. Sigmund Freud oli esimene, kes tõi
unenägude teema koduprouade kohvilaudade tagant n-ö ametlikku
psühholoogiasse. Siis aga tegi ta unenägude seletamisest dogma.
Freudlikus alateadvuses tähendasid unesü
;
;mbolid kindlaid asju ning need määriti unenägijale pähe
vanas heas unenägude seletaja stiilis, võttes õiguse
tõlgendada ainult neid sümboleid, mis tundusid terapeudile
olulised. Oma unenäopäevikud aga põletas Freud
millegipärast ära.