20.02.2009, 00:00
Andrzej Mularczyk, „Post Mortem. Katõn"'.
Poola keelest tõlkinud R.Karemäe. Varrak, 231 lk.
Andrzej Mularczyk
“Post Mortem. Katõn”
Poola
keelest tõlkinud Ruth Karemäe. Varrak. 231 lk.
Kuna
raamatu tiitellehele on märgitud lisateabena “filmjutustus”,
siis on kiusatus sellest teosest rääkida Andrzej Wajda filmi
“Katõn” taustal. Seda enam, et raamatu eessõnaks ongi
Wajda läkitus, kus ta seletab, miks ta tegi filmi
“Katõnist”. Raamatut ja filmi ei tohiks koos käsitleda,
aga noh, mis seal pattu salata – pärast PÖFFil nähtud
“Katõni” sain ma aru, miks kõik loetud arvustused
sellele filmile tunnistasid üksmeelselt, et tegemist on olulise ja
tähtsa filmiga. Mitte keegi ei kirjutanud, et see on HEA film. Ärgu
pahandatagu. Me räägime praegu filmikunstist, mitte ideedest ega
sõnumitest. Paraku ei ole ma kindel selleski, kas Mularczyki raamat
Katõni massimõrvast on ilukirjandusena hea.
See on poolatar
Weronika lugu, kes otsib sõjas kaduma läinud isa. Vaimus,
unenägudes, meenutustes. Isa jäljed katkevad Katõnis. Raamatu
alguses ja lõpus küsitakse Katõni suundunud Weronikalt vene
keeles “võ turistka?” (kas olete turist), ning vastuseks
kõlab “net, ja dotš” (ei, ma olen tütar). Mehed
saavad surma, naised kannatavad. See ongi naiste kannatuslugu, kes ei saa iial
üle oma meeste, isade ja poegade kaotusest.
“Kalender on
saanud talle tunnistuseks sellest, et minevik pole kunagi lõplikult
möödas ja et kellegi hingelist seisundit võib tunnetada isegi
siis, kui seda kedagi enam pole” (lk 17). Et minevik pole
möödas, seda teame eestlastena väga hästi. See on
Ida-Euroopa üldfenomen.
Mis ma ikka oskan rohkem öelda.
Raamat on kirjutatud olulisel teemal.