Andrzej Mularczyk, „Post Mortem. Katõn"'.

Poola keelest tõlkinud R.Karemäe. Varrak, 231 lk.

Andrzej Mularczyk

“Post Mortem. Katõn”

Poola keelest tõlkinud Ruth Karemäe. Varrak. 231 lk.

Kuna raamatu tiitellehele on märgitud lisateabena “filmjutustus”, siis on kiusatus sellest teosest rääkida Andrzej Wajda filmi “Katõn” taustal. Seda enam, et raamatu eessõnaks ongi Wajda läkitus, kus ta seletab, miks ta tegi filmi “Katõnist”. Raamatut ja filmi ei tohiks koos käsitleda, aga noh, mis seal pattu salata – pärast PÖFFil nähtud “Katõni” sain ma aru, miks kõik loetud arvustused sellele filmile tunnistasid üksmeelselt, et tegemist on olulise ja tähtsa filmiga. Mitte keegi ei kirjutanud, et see on HEA film. Ärgu pahandatagu. Me räägime praegu filmikunstist, mitte ideedest ega sõnumitest. Paraku ei ole ma kindel selleski, kas Mularczyki raamat Katõni massimõrvast on ilukirjandusena hea.

See on poolatar Weronika lugu, kes otsib sõjas kaduma läinud isa. Vaimus, unenägudes, meenutustes. Isa jäljed katkevad Katõnis. Raamatu alguses ja lõpus küsitakse Katõni suundunud Weronikalt vene keeles “võ turistka?” (kas olete turist), ning vastuseks kõlab “net, ja dotš” (ei, ma olen tütar). Mehed saavad surma, naised kannatavad. See ongi naiste kannatuslugu, kes ei saa iial üle oma meeste, isade ja poegade kaotusest.

“Kalender on saanud talle tunnistuseks sellest, et minevik pole kunagi lõplikult möödas ja et kellegi hingelist seisundit võib tunnetada isegi siis, kui seda kedagi enam pole” (lk 17). Et minevik pole möödas, seda teame eestlastena väga hästi. See on Ida-Euroopa üldfenomen.

Mis ma ikka oskan rohkem öelda. Raamat on kirjutatud olulisel teemal.