Sellised põnevad isiksused oleme ise valmis teinud

Ene-Liisi mobiiliekraanilt vaatab vastu targa silmavaatega kahekuune Orm August Leek ja viieaastane Säde Ariel teda kaisutamas. Teatri- ja videokunstnik Ene-Liis Semperiga ajas juttu Margit Kirsipuu.

“Orm August sai endale kolmandaks nimeks Leek, kuna me ei suutnud kiusatusele vastu panna: oli meil ju juba tütar Säde ja üldse tundus Leek nimena vastupandamatult  futuristlik.

Säde aga võttis nõuks solvuda, et miks väikevend  endale kolm nime saab, kui tema ainult kahega peab leppima. Juba järgmisel päeval kirjutas ta vaikselt oma vastvalminud joonistuse taha: Säde Ariel Leek. Nii see jäigi: nüüdseks oleme korduvalt kuulnud teda samamoodi vastamas, kui keegi pärib, mis ta nimi on.

Päris tore lugu, mul just üks sõber kurtis, et näe, mõtlesin kunagi oma pojale ka Leek nimeks panna, aga ei tihanud… mõtle, nüüd oleks tal põhjust lausa kahekordselt kade olla!…” naerab Ene-Liis.

Säde on oma vastsest vennast ülevoolavas vaimustuses, aga tema praeguses vanuses tuleb teda aeg-ajalt ohjeldada, et ta Ormile oma suure armastusega kogemata liiga ei teeks.

Kahekuusest pole ju veel mängukaaslast. “Aeg-ajalt saab ta loa vennakest süles hoida, aga põhiliselt ta kas näitab Augustile oma mänguasju või valvab teda distantsilt. Sädel on hästi tundlik kuulmine ja vähimagi rahulolematu heli peale kutsub ta mind kohale,” räägib Ene-Liis.

“Mingit armukadeduse teemat pole meil seni õnneks tekkinud. Aga me püüame ka Tiiduga kordamööda teadlikult võtta Säde jaoks aega, et oleks hetki, mil tema saab kogu tähelepanu.”

Emadused erinevad

Teistkordne emakssaamine enne jõule oli Ene-Liisi sõnul kiire ja terav kogemus. Orm Augusti sünnikaal oli aukartustäratav – 4222 grammi. “Esimene kord on ikka esimene kord, siis ei tea ju, mis ees ootab, ja nii võtsin Säde sündi pigem eksklusiivse häpeningina. Sel korral olin rõõmus, et kolme tunniga hakkama saime, sellest piisas täiesti.”

Säde titepõlv ületas omal ajal kõik ootused – tema rõõmsameelsus võimaldas vanematele vägagi valutu maandumise oma uues rollis.

“Sädega saime, jah, kogemuse, et imikud on rahulik ja rõõmus rahvas, kes õigel kohtlemisel ka reisikaaslasena alt ei vea. Tollal oli mul palju näitusi maailma eri otstes ja kuna olin veendunud, et olulisim lapsele on ema lähedus, võtsime ta endaga igale poole kaasa.” Enne aastaseks saamist jõudis Säde ära käia Austraalias ja Itaalias, Singapuris ja Iisraelis, et mainida mõnesid sihtkohti.

“Stjuardessid lennukites puha plaksutasid ja paadunud kunstikuraatorid avaldasid imestust kohtumise üle “mõistliku beebiga”. Kõik sujus kuidagi loomulikult ja nii tekkis arusaam, et päris väikese lapsega saab reisida küll, eeldusel, et ta on terve ja toitub rinnapiimast. Siis ta ei nuta ja on oma eluga rahul. Nüüd Orm Augusti ootamise ajal ennustasid mitmed sõbrad, et teine laps võib olla kardinaalselt erinev ja endist hõlpu ei pruugi tulla. Aga võta näpust: August on praegu, kahekuuselt, väliselt hämmastavalt sarnane sama vana Sädega ja kinnitab ka muus osas mu varasemaid veendumusi. Samas, niipalju olen vahepeal muutunud alalhoidlikumaks, et iga hinna eest enam lendu ei kipu ja hetkel olen päris rõõmus, et enne suve pole kohustust käia kusagil maailma kuklapoolel askeldamas…”

Kui Säde aastaselt jalad alla sai, tekkis koos reisimisse pikem paus, sest selles vanuses väsib laps reisides ära ja tahab õhtuks koju tagasi jõuda.

“Reisid olid meil ju enamjaolt töised, aga väikelaps, kes juba omal jalal ringi tatsab, vajab igal hetkel täit tähelepanu ja tema kaasavedamine olnuks mõlemale poolele kurnav. Pidasime õigemaks oma festivalireiside ajaks lapse hoidjaga koju jätta,” räägib Ene-Liis ja lisab: “Lapsehoidja Kristiinaga on meil tugev koostöö, nagu ta ise armastab öelda. Tavaliselt kutsutakse selliseid inimesi koduhaldjateks, aga Kristiina on tugev isiksus ja klassikalise haldjana teda ette ei kujuta. Mõnikord peab elus natuke vedama ka. Ta on olnud meiega Säde kasvamise ajal ja aitab mind praegu ka Augustiga. Ilma temata poleks me teatritöö võimalik.”

Möödunud suvel tunnistasid vanemad Säde lõpuks ometi jälle reisikõlbulikuks ja võtsid ta endaga Viini kaasa. Oh seda elevust! “Kuna planeerisime ekstra selleks puhuks enne Wiener Festwochenit ühe täiesti kohustustevaba nädala, kujunes meie Viinis-käigust meeldiv elamus kogu perele,” teeb Ene-Liis kokkuvõtte.

Küsimusele, kas lapsed loomingulist elu ka segavad, vastab Ene-Liis muiates, et aga muidugi.

“Lapsevanema aeg ja kunstniku aeg on lihtsalt kaks täiesti ise asja. Sellest ei saa aru enne kui isiklik kogemus käes –justkui ületaksid mingi piiri, pärast mida pole su aeg enam kunagi endine.

Loominguline elu võtab ju kunstnikult 24 tundi ööpäevas ja igasugune muu elu ainult segab, see on sama loomulik kui bürooinimeste kaheksast-viieni-tööpäev. Pereelu ja loomingut omavahel sobitada on üsna kaelamurdev,  nii et ma mõistan neid kolleege, kes on valinud karjääri, väites, et ei suuda kaht nii erinevat asja ühendada. Samas, meie oleme selle sammu astunud ja selle üle õnnelikud. Loomingulise lapsevanema elu võtmesõnaks on kiire ümberlülitumise võime, et teha maksimaalsed panused nii siin kui seal. Olen selle viimase viie aastaga omandanud, aga tuleb tunnistada, see nõuab palju jõudu. Kirjanik Ellen Niit ütles kusagil, et laste kõrvalt romaani ei kirjuta, aga väikese luuletuse ikka saab teha. Nii ongi.

Sellega peab lihtsalt kohanema. Praegu me alles harjutame oma uue neljaliikmelise pundiga, eks aeg näitab, kuidas meil selle romaanikirjutamisega jääb.”

Kuna Orm August on rahulik poiss, saab Ene-Liis Kristiina kaasabil endale aeg-ajalt lubada toitmiste vahele jäävaid kolmetunniseid pause, et saaks vajadusel Tiidule teatrisse appi minna.

Pisikesed isiksused

“Lapsi vaadates mõtlen vahel, et kui erakordselt sümpaatseid inimesi on olemas. Pärast Säde tulekut naersime kodus Tiiduga sageli, et näe, poleks sellise toreda inimesega kohtunudki, kui poleks teda ise valmis teinud,” muigab Ene-Liis.

“Samas, ma olin ka oma eelnevas elus õnnelik. Ega sellest ei oska puudust tunda, enne kui see juhtub. Mul kestis emarolliga harjumine peaaegu kolm aastat. Käelised oskused tulevad hetkega, aga teadvustada endale, et oled nüüd kellegi ema – see polnud nii lihtne. Inimesena olen ilmselt tublisti kasvanud. Kõik tuleb õigel ajal.”

On päevi, mil veedetakse aega kõik koos, tehakse ühiselt süüa või mängitakse.

On kordi, mil Ene-Liisil tekib tunne, et peaks Sädega kahekesi kõndima minema. Lähevad siis ja teevad pika jalutuskäigu, arutavad ilmaasjade üle.

Või lähevad Ene-Liis ja Tiit õhtul kahekesi välja, teatrisse või kontserdile.

On ka selliseid päevi, kui Tiit ja Säde käivad kelgutamas ja Ene-Liis on Augustiga. “Säde peab ju oma talverõõmud kätte saama, mis sellest, et Orm veel suuskadel ei püsi,” naerab Ene-Liis  ja lisab: “Neljakesi midagi koduvälist ette võttes peame praegu arvestama, et Sädel oleks huvitav ja et Orm Augusti saaks n-ö turvaliselt parkida. Tavaliselt läheme külla sõpradele, kellel on ka lapsi.”