Tilda Swinton uskumatu elu*

Margit Tõnson sai Berliinis nii sõltumatu kui peavoolukino poolt armastatud näitlejannat kuulates aimu, mis tunne võib olla ­aborigeenil, kes sooritab kõrbes kannatlikkuse rituaali, mille sisuks on seista väga rahulikult ja lasta ohtlikel putukatel enda peal uudistada. Küll nad siis peagi nõelamata edasi lendavad.

*Pealkiri laenatud “Benjamin Buttoni uskumatu elu” nimelisest filmist, kus Swinton mängib diplomaadiprouat, kes kõrges eas teeb teoks oma elu unistuse – ujub Inglismaalt Prantsusmaale.

Just sellise rituaaliga on haruldane kameeleon-näitleja Tilda Swinton (48) võrrelnud tähelepanu ja kohustusi, mis Hollywoodi suurstuudiote filmides osalemisega kaasnevad. Ilma meigita punasel vaibal patseerides ei väljenda ta mitte ainult külma rahu ja suurt enesekindlust. Ta nimelt ongi nii suur ja terve inimene, et isegi haiglane huvi tema ebakonventsionaalse eraelu vastu – nimelt elab ta koos oma kaksikutest 11aastaste poegade Xavieri ja Honori, nende isa, kirjaniku ja stsenaristi John Byrne’i ja oma noore armastuse, saksa kunstniku Sandro Koppiga koos ühes majas Šotimaal Nairnis – ei vii teda endast kriipsuvõrragi välja.

Mitmemehepidamise eeskujuks ja importijaks ta end sensatsioonimeedial siiski tembeldada ei luba – intiimsed olla tema suhted vaid uue ­elukaaslasega. Mida ebatavalist õigupoolest on heas läbisaamises oma laste isaga pärast uue elupeatüki alustamist, küsib ta neilt vastu.

Lisagem siia supipotti veel faktipuru, et ta kuulus Inglise kommunistlikku parteisse (ja kuulub faktiliselt siiani, sest välja ta pole astunud, lihtsalt sellenimelist parteid enam ei ole), pärineb aadlisoost, mille juured ulatuvad 9. sajandisse, ning käis tütarlastekoolis koos tulevase printsess Dianaga. Ka tema saatuseks pidi olema noores eas sobiva seltsingu sõlmimine, aga võta näpust, tema läks hoopis ülikooli.

Mida Tilda, ristinimega Katherine Mathilda, arvab ...
... näitlejakarjäärist ja murdepunktidest?

Ma ei ole kunagi teadlikult näitlejaks saada tahtnud. Cambridge’i minnes olin ma veendunud, et minust saab kirjanik. Paraku, nii kui ma Cambridge’i jõudsin, lõpetasin ma ka kirjutamise. Ja hakkasin tasapisi hoopis teatrit avastama. Aga mitte kunagi pühendunult, mitte kogu hingega. Ikka kuidagi poolikult. Cambridge’ist lahkudes ei olnud mul õrna aimugi, mida edasi teha, ning päris aus olles kahetsesin ma sügavalt, et ma ei olnud mõnda kunstikooli läinud.

Et endale tõestada, ja pilt selgeks saada, et kas minus äkki ikkagi on piisavalt materjali teatrinäitlejaks, liitusin ma Royal Shakespeare Companyga, ning õnneks sai väga kiiresti selgeks, et see on küll viimane asi, mida ma oma elus teha tahan.

Ja siis ma kohtusin Derek Jarmaniga. (Derek Jarman oli kunstnik, kirjanik ja filmitegija ning ka poliitiliselt aktiivne võitlev gei, kes omal moel armastas nii Tildat kui naise 21 aastat vanemat elukaaslast John Byrne’i. Jarman suri 1994. aastal aidsi. Sel aastal käis Tilda peaaegu neljakümnel matusel. “See oli nagu sõda,” on ta intervjuudes öelnud – Autor).

Kui ma poleks Derekiga kohtunud, siis ma tõepoolest ei tea, mis minust oleks saanud. Ma ei tahtnud tegemist teha televisiooniga, ma ei näinud Inglis­maal 80ndate keskel silmapiiril ühtegi huvitavat režissööri, kellega oleksin tahtnud tööd teha ... Ja isegi Derekiga koos ei tundnud ma kohe, et just filmis mängimine saab olema see minu tee. Aeglaselt roomamist Super8 filmikaamera poole ei saa ju kuidagi näitlemiseks pidada. Mõnes mõttes tegi ta meist kõigist filmitegijad, sest ta oskas suurepäraselt delegeerida.

Aga nende kaheksa aasta ja seitsme filmiga, mis me koos tegime, ma harjusin kaameraga ära. Ma olin noorena väga häbelik, minust pole vist ühtegi pilti 10.–21. eluaasta vahel. Eksistentsiaalselt – Derekiga ma lihtsalt võisin kaamera ees olla, ilma mängimata, lihtsalt olla, ja mitte häbeneda. Ja ega ma p raegu ju ka midagi väga teistmoodi ei tee – mis sest, et mu vastas on ­George Clooney või Brad Pitt. See olen ikka mina, kes ma teesklen, et ma olen Holly­woodi näitleja.

... näitlemisest?

Aga näitlemisest kui niisugusest olen ma küll viimane inimene rääkima. Te võite mind piinata ja orad küünte alla ajada, aga näitlemisest ei tea ma mitte kõige vähematki. Ja ma ei tahagi teada. See ei huvita mind üldse. Ma ei tea, mida noortele inimestele teatriakadeemiates õpetatakse. Minu maitsele sobib “mida vähem näitlemist, seda parem”. Ja mind mõnikord ärritab väga see perfektsus, mille toob filmi koolitatud näitleja – ta ei eksi, ta artikuleerib suurepäraselt, aga temas ei ole elu, seda reaalset energiat, mis poleks teeseldud.

Mida ma võin aga oma kogemusest öelda: oluline on teada, mis on kaadris fookuses, milline on kompositsioon. Et ma teaksin, kui ma olen suures plaanis, või kui esiplaanil on hoopis veepudel, mina olen taustal väike ja udune, siis ma pean ka seda teadma, see aitab väga palju. Ja seda, kus on kaadri piirid, on näiteks teatrinäitlejal esialgu väga raske tabada. Seal vajavad nad režissööri nõu.

Aga kõik muu – mulle on see kostüümi selga panemine ja ­mängimine. Nagu lapsed ­mängivad.

Mängivad, mitte ei näitle. Saate ju aru, mis vahe seal on?

... joomisest ja joodiku mängimisest?

“Julia” (režisöör Erick Zonca) on film, kus ma mängin permanentselt joobes naist, ja mul olid väikesed hirmud küll, sest tegelikult ei joo ma üldse. Mul hakkab juba klaasist veinist kas halb või ma jään magama, nii et mina olen seltskonna kaine autojuht ja kui politsei ukse ­taha tuleb, siis olen mina see, kes ukse ­lahti teeb ja siis muusika vaiksemaks keerab ja...

Aga jah, siis ma taipasin, et ma olen kogu elu teeselnud, et ma olen purjus – sest kui sa viibid pidevalt kainena napsuste inimeste seltskonnas, siis vaatamata sellele, et sa ei joo, on sul sama lõbus või lõbusamgi kui neil, kes päriselt joovad.

Väga tihti leian ma enda seest materjali, millega roll täita. “Juliat” tehes oli mul vaja ennast ära peita, ennast varjata. Ma pidin end justkui karkassi sisse peitma, et vaataja usuks, et ma olen 25 aastat joonud. Ning taas, kostüüm on väga tähtis. Filmi aeg on väga piiratud, ja sa pead kohe end kehtestama. Aga kui kaamera juba käib, siis ma ei mõtle enam millestki, ei ürita midagi. Siis ma lihtsalt olen. Kõik on enne valmis tehtud.

... reputatsioonist ja suletud ustest?

1988. aastal saime kohvikus kokku režissöör Sally Potteriga, kes pani lauale Virginia Woolfi “Orlando”. Et tema tahab sellest filmi teha ja kas mina tahaksin mängida nimiosa. Muidugi olin ma nõus – see oli ju ka üks minu ­lemmikraamatuid.

Ja siis me asusime raha kogumise pikale ja katsumusrohkele, aga tagantjärele vaadates ka ajuvabalt ­naljakale teele – kummalgi meil polnud mitte mingisugust reputatsiooni, mis oleks aidanud uksi avada. Niisiis töötasime välja oma, kamikaze-strateegia – ära lase end suletud ustest heidutada, mine muudkui edasi.

Mäletan, et panime selga riided, mis pidid rahastajaid veenma, et meil läheb hästi ja et me suudame neid endale lubada. Rääkisime inimestega Cannes’is, New Yorgis. Küsimuse peale, millest see film räägib, heietasime, et “surematusest ja klassierinevustest ja armastusest ja surmast ja universumist ja...”

“Väga kena, aga millest see film räägib?”

Lõpuks jõudsime Venemaale, ja seal olid just toimunud suuremat sorti Mosfilmi ja Lenfilmi reorganiseerimised, olid tekkinud väiksemad indie-filmide tootmise üksused ja kui me siis jälle oma “surematuse ja armastuse ja universumi” lauluga alustasime, öeldi meile et “selge pilt. Teeme ära.”

Nõnda tuligi “Orlando” esimene rahastus Venemaalt. “Kõigest” viis aastat kulus filmi valmimiseks.

... autorikinost ja filmitööstusest?

Ma ei võta vastu ühtegi pakkumist, mis mind ennast ei huvitaks. Aga siin, ­Euroopas, ma võin tunnistada, et ühel hetkel sain ma aru, et kui ma teen ­kaasa a i n u l t enda jaoks väga põnevates projektides, siis turul minu väärtus ei kasva. Ja ma veedan edaspidigi väga palju aega oma sõprade seltsis, kes kurdavad, kuidas nende projektid rahastatud ei saa, ja ma ei saa neid kuidagi aidata. Nii et ühel hetkel ma lihtsalt otsustasin, et ma olen edaspidi avatum. Kuid see oli ka kõik – ma ei läinud end kusagile pakkuma. Ma olin ikka Šotimaal edasi, ja pakkumised tulid minu juurde – ja neil lavastajatel oli juba väga hea ettekujutus sellest, mida nad saavad, kui nad minu valivad.

Ja see “tööstuses” olemine aitab mul nüüd kahel järgmisel aastal teha filme, mis muidu oleks jäänud tegemata. Nii et mägi on pigem tulnud Muhamedi juurde kui vastupidi.

Geograafiliselt ei ole mõistlik tõmmata piiri Euroopa ja Ameerika vahele – tegelik piir jookseb stuudiosüsteemi ja sõltumatu süsteemi vahel – ja see seisneb selles, et kui sa töötad suure stuudio projekti peal, siis tuleb alati meeles pidada, et igasugune loov protsess lõppes juba kuid tagasi, mõnikord aastaid tagasi. Võtteplatsil vormistatakse see lihtsalt ära.

Kui sa vastutad 200 miljoni dollarilise eelarvega projekti eest, siis sa ei saa endale lubada, et tulemus erineb sellest, millele raha on antud. Sulle kui näitlejale näidatakse, mida sa pead tegema, ja sa teed seda.

Kui keegi üle su õla ei kiika ja sa kellegi rahakoti eest ei vastuta, siis on teine lugu. Väike eelarve tingib aga ka selle, et kui sul on näiteks kuueks tunniks üks võttepaik kasutada, ja selle aja jooksul ei paista päikest nagu stsenaariumis kirjas, vaid sajab vihma, siis sa lausa pead olema loominguline, siin ja praegu. Teist võimalust ei tule.

*

Berliini filmifestivali poolt ellu kutsutud ja noortele talentidele mõeldud trehvpunkt “Berlinale Talent Campus” keskendus oma seitsmendal aastal murdepunktidele. Olgu siis tegemist oluliste hetkedega kellegi karjääris või hoopis oluliste otsustega filmi pealkirja valikul. Vestluste sari nimega “Rambivalguses” vedas lavale suure hulga festivalile saabunud külalistest, et neilt kogemusi ja teadmisi välja pigistada, jagamaks neid tarkusepiisakesi janustele näitlejatele, kriitikutele ja produtsentidele üle maailma, kes meie homset kinomaastikku kujundama hakkavad. Vestlust Berlinale võistlusprogrammi žürii esinaise Tilda Swintoniga modereeris filmiajaloolane Peter Cowie. Vaata eelmiste aastate intervjuusid ja vestlusi leheküljelt

www.berlinale-talentcampus.de

.

Uue tsükli alguses

“Koos hea sõbra, filmiteoreetiku ja kriitiku Marc Cousinsiga, panime me aluse fondile, mille nimeks on “8% fond”. Meie idee on teha igale maailma lapsele tema 8 ja poole aasta sünnipäeval kingitus filmi kujul, mille ta ise meie koduleheküljelt on välja valinud ja mida ta muidu mitte kusagil näha ei saaks.

Filmivalik saab olema minu ja Marki kureeritud, ning esmasteks katsejänesteks ja testvaatajateks on olnud minu kaksikud pojad. Nemad ei vaata televiisorit. Neil pole õrna aimugi, et “Kaunitar ja koletis”, “Laurel ja Hardy” või Marxi vendade filmid “pole neile mõeldud”.

Eelmisel aastal, kui nad vaatasid ühtejärge Béla Tarri ja Pixari kogupere animatsiooni, siis nende arust oli Béla Tarri film vähem igav. Igaüks, kellel on lapsed, võib teile kinnitada, et reaalset valikut vaadata kinos midagi muud kui Disney või Pixari toodangut praktiliselt pole.

Veel alustasime läinud aastal väikesemahulise, aga erakordselt populaarseks osutunud filmifestivaliga mu kodulinnas Nairnis. Näitasime dvddelt oma lemmikfilme. Ja nüüd me kureerime “Cinema of Dreams / Unenäokino” festivali järgmisena Pekingis, siis ­Somaalia põgenikelaagris ja kuhu aga kutsutakse. See on see, millega ma edaspidi tegelen.

Naine ilma silma­meigita ei ole ilus!

Tilda Swinton on moeloojate Victori ja Rolfi muusa ning sage külaline erinevate stiili- ja moeväljaannete lehekülgedel, (vt näiteks “AnOther” jaanuarikuu numbri fantastilist tulevikumoe fotoseeriat, kus Swinton on taasavastamas oma sarnasusi roboti ja tulnukaga). Ometi harrastab ta ümberriietumismängude vahepeal käia ringi ilma meigita ja seda pannakse järjekindlalt tähele.

Justkui midagi veidrat ja erakordset. Seda, mida ta arvab ja peab stereotüüpsetest ilu-ideaalidest, ei jäta ta pea üheski intervjuus mainimata.

Tihti meenutab ta “Lõvi, nõia ja riidekapi” võtete eelset nõupidamist Disney kontoris, kus ta võttis ta tarmukalt sõna nõia välimuse kujundamise protsessis. Kui hakati rääkima “punastest küüntest, mustadest juustest, rõhutatud silmadest”, siis tahtis ta teada, miks nii.

“Mis mõttes miks? Sest ta kehastab kurjust!”.

“Huvitav miks te siis mind, kahvatut ja heledat, sellesse rolli valisite? Lubage meenutada, et ta nimi on Valge Nõid”

“No aga ta peab olema ilus!”

“Tore lugu küll, kas te ütlete mulle praegu, (kes ma silmi ei värvi) et naisel on võimatu ilma silmi värvimata ilus olla?”

“Jah!”

(Maikuus, Cannes’i filmifestivali, näeme Tilda Swintonit söömas oma sõnu – piltidel Jim Jarmuchi uuest filmist “The Limits of Control” näeme teda mustade juuste ja veripunaste huultega.)

Põnevaid indie-töid

• “Orlando” (Sally Potter)

• “Naiselikud perverssused” (Susan Streitfeld)

• “Murtud lilled” (Jim Jarmusch)

• “Mees Londonist” (Béla Tarr)

• “Julia” (Eric Zonca)

Hollywoodi ­tiivaripsud

• “Narnia lood: Lõvi, nõid ja Riidekapp” (Andrew Adamson)

• “Narnia lood: Kaspia prints” (Andrew Adamson)

• “Michael Clayton” (Tony Gilroy)

• “Põletada pärast lugemist” (vennad Coenid)

• “Benjamin Buttoni uskumatu elu” (David Fincher)