Lõpetatud lõpmatuse võlu

Veiko Märka vaatas Vanemuises "'Lossi"' ja kiidab nähtu heaks.

Franz Kafka “Loss”. Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere (Eesti Draamateater). Osades Hannes Kaljujärv, Ragne Pekarev, Markus Luik, Martin Kõiv jt. Esietendus

18. veebruaril Vanemuise väikeses majas.

Kafka “Loss” jäi lõpetamata nagu tema teisedki pikemad jutustused. Hendrik Toompere pidi oma lavastuse tahes-tahtmata lõpetama. Nii pakub Vanemuise lavastus tervikuna midagi päris erakorralist ja kummastavat: lõplikkust, mille sees on lõpmatus.

Instseneeringu eksistentsiaalne ängistus ja pealispindne absurd on omavahel hästi tasakaalus. Eriti värskelt ja meelolukalt mõjuvad Maamõõtja abilised Artur (Markus Luik) ja Jeremias (Martin Kõiv). Iga nende samm kutsub esile elevuse. Tüki ülesehituse selgrooks ongi Maamõõtja (Hannes Kaljujärv) sattumine kahe tule vahele. Ühelt poolt Lossi ja selle teenistujate ning alluvate läbipääsmatu bürokraatia. Teiselt poolt abilised, kes esindavad bürokraatia vastandpoolust: täielikku käegalöömist, muretust, peiarlikkust. Ühest küljest on nad nagu äsja kuu pealt kukkunud, teisalt palju kohanemisvõimelisemad kui Maamõõtja.

“Igaühel on õigus teisele allumisele,” kõlab nende kõnekaim juhtmõte. On irooniline, aga seaduspärane, et tegelikult töötavad vastandid käsikäes Maamõõtja vastu (umbes nagu Teises maailmasõjas tekkis koalitsioon ühelt poolt USA ja Ühendkuningriigi, teiselt poolt NSV Liidu vahel).

Lavastuse mängulisus ja karakterite mitmekesisus on Kafka jutustuses domineerivale pessimismile heaks kontrastiks. Lisaks abilistele aitavad seda eriti esile tuua Peremees (­Riho ­Kütsar), Perenaine (Külliki Saldre), Barnabas (Margus Jaanovits), Õpetaja (Tanel Jonas) ja Jüri Lumiste nii eestseisjana kui sekretärina.

Kindlasti oleks saanud “Lossi” oluliselt teistmoodi lavastada – kujutan ette, mida Mikk Mikiver sellega teinuks. Olen kunagi näinud ühte “Lossi”  filmiversiooni (ilmselt Rudolf Noelte oma, igatahes saksakeelset) ja seegi oli Vanemuise variandist tunduvalt tumemeelsem. Näiteks ei avaldu lavastuses kuigivõrd terav väline kontrast uhke Lossi ja armetu külaelu vahel.

On üsna lihtne leida sisulisi ja formaalseid sarnasusi Kafka ning tema kaaslinlase Jaroslav Hašeki loomingus. “Švejk” jäi ju samuti lõpetamata, aga ilmselt see ongi raamatu suurim väärtus ja neljas dimensioon. Vanemuise laval on need sarnasused ilmsemadki kui lugedes.

Lõppude lõpuks võib absurdi üle nii naerda kui nutta, otsustus sõltub vaataja häälestatusest.

Sellesama absurdi tõttu haakuvad ka “Lossi” narratiivi lõpetamatus ja lavastuse lõpetatus omavahel sujuvalt.

“Kahjuks ei ole meil maamõõtjat sugugi tarvis,” kahetseb Vanamees (Raivo Adlas) ega saa aru, miks on maad üldse vaja mõõta. “Teie ei ole Lossist. Teie ei ole mitte keegi,” lisab Perenaine. Need avaldused toovad esile ka täiesti realistliku tahu näidendist – edutu lõimumise protsessi, mida Eestiski nii sageli näha võib. Ka meil ei olnud neid muulastest maamõõtjaid sugugi tarvis, aga kahjuks olid Lossi väravad maha murtud.

Hannes Kaljujärve pikas rollide nimistus on Maamõõtja üks paeluvamaid. Ta sobitub hästi Kafka maailma, ei tüki oma egoga domineerima, aga ei jää ka varju. Kui midagi ette heita, siis vähest arengut: ta on algusest peale oma töö õnnestumise ja Lossi pääsemise suhtes liiga pessimistlik. Tema lubadus Friedale (Ragne Pekarev) – “Ma olen mees. Me leiame mingi lahenduse” – on näidendi verbaalne kvintessents. Muidugi mitte sisu poolest, vaid osalt trotsliku, osalt lootusetu tooni tõttu, millega seda öeldakse.

Viimasel ajal on Vanemuine teinud mitu 95protsendilist tükki. Kõik on just nagu hästi, aga mingi lihtne ja välditav puudus tilgutab tõrva meepotti. Näiteks “Koidula veres” rikub palju ära pidev saksa ja vene keele kasutamine, “Vaene loom vihma käes” ei saa jagu Sadamateatri akustilisest mustast august. “Loss” on jälle kord sajaprotsendiline õnnestumine. Ükskord ta pääseb Lossi niikuinii!