27.03.2009, 00:00
Abrakadabra eesti keeles
“Kabalist” sobitub ajastukonteksti peavoolu suurepäraselt, väidab Doris Kareva.
Geert van Kimpen
“Kabalist”
Tõlkinud Vahur
Aabrams. Päikesepillaja, 2008. 314 lk.
Geert van Kimpeni
“Kabalist” kajastab nii veenvalt juudi kogukonna traditsioonilist
elu Safedis 16. sajandil, et raske on uskuda, et raamatu autor on hoopis
hollandlane. Autori eelnev näitejuhi ja teatrikirjaniku kogemus tuleb
ümberkehastumisel kahtlemata kasuks; Jeruusalemma värvid,
hääled ja lõhnad on otse aistiliselt äratuntavad. Kas
Jumala seitsmekümne kahe salanime avaldamine selles kontekstis eetiline ja
kohane on, jäägu asjatundjate otsustada.
Raamatut on
võrreldud Paolo Coelho “Alkeemikuga” ja tõepoolest,
teatav paralleel siin ei puudu.
See keerulist salaõpetust
avav, elu müsteeriumi tabada püüdev esikromaan leidis just oma
haaravas lihtsuses kohest vastukaja – paari aastaga on see
tõlgitud viieteistkümnesse keelde ning teosest on kavas
vändata film. Kui Coelho aga lähtub iidsest sufi mõistuloost,
siis Kimpen toetub ajaloolisele materjalile, ühe tuntuima juudi
müstiku Isaak Luria eluloole, mis on säilinud rabi Haijim Vitali
kirjapanduna. See õpilase ja õpetaja lugu jutustab ühtlasi
hingesugulase leidmisest, püüdlusest mõista Jumala olemust ja
maailma valitsevaist vaimseist seadusist.
Siinkohal mõned
maitseproovid autori stiilist ja ambitsioonidest:
*
Kahekümne kahe tähega, mis moodustasid tähestiku, oli Jumal
maailma loonud. Iga täheühend oli valem. Nii nagu keemilised
sümbolid väljendasid mingit aineühendit. Olgu selleks
konkreetsed esemed või nimetamatud jõud.
*
Iga
kord, kui keegi su nime nimetab, on see sügav kogemus. See on loori
eemaldamine su enese müsteeriumi ümbert. Inimese elu olemus on
kätketud ta nimesse. Tähtede kombinatsioon annab teada, mis on
kellegi eluülesanne.
*
Kõigil soovidel on
üksainus eesmärk: täide minna. Inimene oli soov, mis polnud veel
täitunud.
Igatsused olid kütus, mille varal elas ja kasvas
kogu armastus. Kõige tugevam igatsus oli suguline iha. Ilma vaimse
sidemeta võis see igatsus kõik muud soovid kustutada. Soovideta
inimene kustus kui sissepoole plahvatav täht. Raske ja sünkmustana
imes see oma olematus elukohas endasse kogu valguse – põhjatusse
tühjuse lehtrisse, et teises dimensioonis taas soovina sündida. Kuid
üksainus omakasupüüdmatu mõte oli võimeline
maailma teiseks tegema. Armastus oli tohutu jõud, mis võis muuta
kõike ja kõiki.
*
Kui armastada kedagi selle
pärast, mida temalt saada võib, ja mitte selle pärast, mida
võib talle kinkida, siis see armastus põletab. Inimene
põletab oma armastatu sõna otseses mõttes tuhaks.
Nagu ka iseenda.
*
Müstiline tarkus ei ilmuta end
nägemustes, vaid kuuletumises igapäevasele kutsele head teha.
“Kabalist” sobitub ajastukonteksti peavoolu
suurepäraselt. Raamat pole ülemäära komplitseeritud ka
kabalaga vaevalt kokku puutunud lugeja jaoks, kutsub tunnetama elu
põhiväärtusi ja pakub mõnevõrra müstilist,
mõnevõrra eksootilist kogemust – rikastavat ajaveedet
kindlasti. Tunnustada tuleks nii Vahur Aabramsit tõlkijana kui Tiina
Hallikut toimetajana. Rõõmustav on, et lisaks juba tuntud
kirjastusele Pilgrim on pimedal ajal valgust asunud jagama ka kirjastus
Päikesepillaja.