27.03.2009, 00:00
Milleks meile lastetusmaks?
Viimasel ajal on sagenenud ettepanekud kehtestada Eestis lastetusmaks. Lisaks
peaks pensioni siduma laste arvuga. See lahendaks iibeprobleemi, kindlustaks
pensionisambad ja seaks jalule õigluse maksusüsteemis.
Õiglus pole siiski meie maksusüsteemi eesmärk, vähemalt
mitte avalikult. Rahandusministeeriumi strateegilise arengukava kohaselt on
meie maksusüsteemi eesmärk “stabiilsus, lihtsus ja
tõhusus”.
Kuidas võiks lastetusmaksu nimelise
maksu kehtestamine vastata nendele tingimustele? Ja kas meil äkki juba
selline maks ei eksisteeri?
Riigi Teatajat googeldades lastetusmaksu
ei leia, kuid asjad pole tihtipeale nii, nagu esmapilgul paistavad. Nagu
öeldakse “Keskpäevatunnis”: lets änälais
dis.
Analüüsimiseks peab probleemi enamasti
lihtsustama.
Majandusanalüüsis lihtsustatakse probleemi
tihtipeale oluliselt. Selleks tuleb luua mudel, mis kirjeldab vaid probleemi
neid aspekte, mida analüüsida soovitakse, ning jätab
kõrvale analüüsi seisukohast ebaolulised detailid. Vastasel
juhul kipub arutelu takerduma vähetähtsatesse pisiasjadesse ja
ülesande lahendamine ei edene.
Üks võimalik
mudel lastetusmaksu jälitamiseks võiks olla järgmine (arvud on
tugevasti ümardatud, kuid vastavad umbkaudu Eesti olukorrale 2008):
• Kõik maksumaksjad jagunevad kaheks võrdse
suurusega rühmaks: lastega ja ilma lasteta peredeks.
•
Kõik pered teenivad (samasugust) tulu ja see ongi kogu riigis teenitav
ja maksustatav tulu ning summaarselt võrdne SKTga.
•
Kõiki peresid maksustatakse teenitud tulu alusel vaid tulumaksuga ja
seda sõltumata laste olemasolust; riigi maksutulu on 70 mld kr, SKT 250
mld kr ja maksukoormus seega 70/250 = 28 protsenti.
• Lastega
pered maksavad seega sellises hüpoteetilises mudelriigis tulumaksu 35 mld
kr ja ilma lasteta pered samuti 35 mld kr.
• Lastega pered
tarbivad lastega seotud avalikke kaupu ja teenuseid ning saavad tulusiirdeid 14
mld krooni eest: haridus (9 mld), tervishoid (1 mld), lastetoetused (2 mld),
vanemahüvitis (2 mld).
Soovi korral võib seda nimetada
ka riiklikuks investeeringuks inimkapitali.
• Selle 14 mld
kogumisse panustavad lastega ja ilma lasteta pered võrdselt ehk
mõlemad 7 mld kr.
Kuna ilma lasteta pered selle raha eest
otseselt riigilt midagi vastu ei saa, siis võib seda seitset
miljardit nimetada “karistuseks” laste mitteomamise eest;
ülejäänud avalikke kaupu (seadused, riigikaitse...) tarbitakse
võrdses mahus.
• Soovi korral võib arvutada ka
maksumäära, millega ilma lasteta peresid (neto)maksustatakse rohkem
kui lastega peresid; võttes maksubaasiks pool SKTst on see 7/125 = 6%.
Kas sellest võib järeldada, et lastetusmaks meil
sisuliselt juba eksisteerib? Miks mitte.
Kas lastetusmaksu nimelise
lisamaksu kehtestamine teeks meie maksusüsteemi “stabiilsemaks,
lihtsamaks või efektiivsemaks”? Vaevalt.
Kas seitsme
miljardi krooni suurune “kingitus” ilma lasteta peredelt lastega
peredele on palju või vähe?
Lastetusmaksu proponentide
meelest ilmselt vähe, kui eesmärk pole just lastetuid kiusata. Kui
aga vähe, siis võime tõsta üldist maksukoormust ehk
röövimise määra (Nozick) ning suurendada samas mahus
lastetoetusi – ilma lasteta perede (neto)maksukoormus suureneb lastega
perede suhtes kui imeväel. Kõik sõltub sellest, kas hindame
riigi praegust panust inimkapitali kasvatamisse piisavaks.
Lastetusmaksu-nimelise maksuga seostuvad aga mitmed probleemid. Lisaks p&am
p;ot
ilde;hiseadusevastasele soovimatusele “tagada eesti rahvuse
säilimine läbi aegade” on lastetuseks ka muid ja
mõnevõrra delikaatseid põhjusi. 20 protsendil paaridest on
objektiivseid probleeme viljakusega ja mõnel inimesel on probleeme
paarilisega. Igal juhul kõlab lastetusmaks kaasaegses demokraatlikus
ühiskonnas pehmelt öeldes diskrimineerivalt. Sama kehtib pensionide
sidumise kohta laste arvuga.
Põhiline argument pensionide
sidumiseks lastega on see, et laste kasvatamisega seotud kulutused
jäävad lastetutel tegemata ning sedakaudu tekib neil
ebaõiglane eelis personaalsetesse pensionisammastesse
investeerimisel. Eespool kirjeldatud viisil saab sellest murest lihtsasti
üle.
Loo moraal: maksu- ja toetusküsimusi tasub tihtipeale
käsitleda koos (kuigi nende rakendamise põhimõtted on
vastupidised), sest toetus on negatiivne maks ja vastupidi. Ja mudel peab olema
piisavalt keeruline, aga võimalikult lihtne, muidu jääb
oluline ebaolulise varju.
Loo autor on makromajanduse analüütik.