03.04.2009, 00:00
Kaitsevägi võidab rahva südame
Eesti üks populaarsemaid organisatsioone on sõjavägi. Kuus vanasõna, mis seletavad fenomeni.
Eesti põhiseaduslike institutsioonide populaarsus on täielikus
mõõnas. Valitsuse nime suhuvõtmine avalikus kohas
ületab sündsuse piirid. Erakonnad – ärge parem
rääkigegi. Riigikogu? Nende ühendkoor ei saa edasi isegi
Laululahingus.
Ent kõik ei ole veel kadunud. Turu-uuringute
ASi mullu korraldatud küsitlus näitas, et Kaitseväge usaldas 81
protsenti elanikest, kusjuures 91 protsenti eestlastest ja – siinkohal
nota bene – tervelt 59 protsenti mitte-eestlastest.
Miks on
Kaitseväe (KV) maine nii kõrge?
Töö kiidab tegijat.
Ameerika ohvitserid, kellel on
meie sõduritega koostöökogemus Iraagist, ütlevad, et
“stones” ehk “kivid” (ESTPLA sõdurite
hüüdnimi) on olnud hüüdnime väärilised.
Võiks kahtlustada, et see on diplomaatiline viisakus. Liitlasriigi
sõjaväelastele peab tunnustust jagama.
Ent on veel
üks tunnusmärk Eesti sõdurite headusest. Afganistanis
sõdivad Briti ohvitserid kannavad oma kuulivestidel Eesti kaitseväe
sümboolikat. Prints Harryst ilmunud fotodel on näha, et tema
kuulivestil oli Eesti Vahipataljoni embleem. Hästi, prints jagas kaks
nädalat telki ühe Eesti ohvitseriga, võib-olla on see
mälestus kamraadist.
Ent äsja natochannel.tv’s
jooksnud viieosalises sarjas “Taking the Fight to the Taliban”
võis jälgida Briti suurtükiväe kaptenit, kelle kuulivesti
ehtisid Vahipataljoni ja Kuperjanovi pataljoni embleemid. Kui välismaa
diplomaat kannab Maarjamaa Risti, siis see tähendab, et see
välismaalane on eestlase silmis hea. Kui välismaa ohvitser kannab
Eesti sõdurisümboolikat, siis see tähendab, et Eesti
sõdur on tema silmis hea.
Sõjavägi on
väheseid institutsioone, kelle tehtud töö kvaliteedis avalikkus
ei kahtle.
Varga peas põleb
müts.
Märksõna Herman Simm. 2007. aastal lekitati
ajakirjandusse Kaitseväe luurajate mõned ettekanded, mis puudutasid
Kaitseministeeriumi kõrgemate ametnike tegevust. Lekitatud tekstid
näitasid ettekande koostaja lapsikust, ent hullem veel –
väidetavalt oli selline tegevus ka ebaseaduslik.
Millise
seisukoha ütlesid välja kaitseministeerium ja vabariigi
president. Kapo ja riigiprokurör ei hakanud seda asja siiski
kriminaalkorras menetlema. Lekitaja(d) avaldas(id) oma kommetaarides sellise
käigu pärast suurt pettumust. Samuti nagu sellegi pärast, et
asjale ei järgnenud ühiskonda vapustanud skandaali (küsimust,
miks ei järgnenud, pole seniajani analüüsitud). Simmi
kahepalgelisuse päevavalgele tulek tõestas, et
sõjaväeluurajate ammune kahtlemine Kaitseministeeriumi
laitmatuses oli õigustatud. Rahvas aga teadagi kahtlustab igasugust
ministeeriumi.
Ilu ei sünni
padaje.
Kunagi aastaid tagasi pidanud kindral Aleksander Einseln
ja kolonel Ants Laaneots vastu võtma Kaitseväe arengule olulise
otsuse – kui pikk on naiskaitseväelase seelik. Modelliks
võetud Kitty Jürgens, kes kaitseväe juhtide asjatundliku silma
all tõstis seelikuserva üles ja allapoole. Kui seelikuserv peatus
täpselt keset põlveõnnalt, tõstnud Laaneots käe
heakskiitvas žestis. “Nii on hea!” – “Miks?”
uurinud Einseln. “Nii on kõige inetum,” vastanud Laaneots.
Laiem üldsus pole seda lugu kuulnud, aga et
sõjavägi ei ilutse, et sõjavägi on halastamatult
ratsionaalne ning praktiline, seda on märgatud. Viimati sai
seda näha vabariigi aastapäeval Narvas, kui kindral Laaneots juhtis
oma alluvate paraadi laigulises mundris. Sellega kontrasteerus Jõhvis
toimunud pingviinide paraad, järgnenud “kleididirektiiv” ja
kogu muu jura, mille taustal võiks hakata kahtlustama, et Laaneots
(oleks ta poliitik) püüab rahva usaldust populistlike
võtetega.
Mees teab, mis mees
teeb.
Ühel erakohtumisel arutles kaitseminister Jaak Aaviksoo, et
kui Eestit tabaks sõda, siis kõige kergemalt pääsevad
need, kes kannavad selle puhkemisel Kaitseväe univormi. Sel lihtsal
põhjusel, et Kaitsevägi on ainus, kellel on mingi plaan
tegutsemiseks.
Kuna tsiviilstruktuuridel selliste õnnetuste
puhuks seda pole, jääb tsiviilelanikkond saatuse pillutada.
Sõjavägi valmistub juba tulenevalt talle antud funktsioonist
halvimateks stsenaariumideks. (Kaitseväe vanasõna: “Kui sul
pole piisavalt mehi, aega ega infot, siis sa oled lahingus.”)
Sõjaväelastel on kümneaastased arengukavad. Poliitikutel
sellist kaugvaatamise võimet pole, neil on lühikesed
valimistsüklid. Sellele on viimastel kuudel valuliselt tähelepanu
osutanud just meie majandusteadlased.
Kes iseennast
hoiab...
Kaitsevägi on aegade algusest saadik seisnud vastu
väeteenistuse kaotamise ideele. See on kokku kõlanud rahva
enesealalhoiutungiga. Viidatud Turu-uuringute ASi küsitluse kohaselt peab
90 protsenti vastanutest noormeeste väekohustust vajalikuks (neist 59
protsenti kindlalt vajalikuks). Ajateenistusest loobumist toetab 11 protsenti
vastanutest.
Arvud on tähelepanuväärsed kolmel
põhjusel: esiteks arvestades ühiskonnas levinud hedonismi, teiseks
lähimate naabrite Läti, Leedu ja nüüd juba ka Poola eeskuju
palgaarmeele üleminekul ning kolmandaks Reformierakonna ning
Aaviksoo-eelse kaitseministeeriumi sihikindlat tegutsemist palga- (kutseliseks)
-sõjaväestumiseks.
Viimasel suundumusel on pikk Nato
liikmelisuse eelne ajalugu: see ulatub veel aega, kui eurovolinik Siim
Kallas elas ja töötas kodukamaral ja õpetas meid
õigesti elama, olles meie endi keskel. Teatud küsimustes
kõlavad poliitikute mõtted kokku ühiskonnaga. Kallas
õpetas meid 90. aastatel võtma võlgu elamist kui midagi
väga loomulikku (lõplik argument oli see, et kogu Ameerika elab
võlgu ja elab väga hästi). See läks peale.
Kallase õpetus professionaalse armee headusest põrkus aga
kurtidele kõrvadele. Mis on kummaline muu hulgas ka sellepärast, et
sõjaväeteenistus ning järgnevad kordusõppused on
pankadele võla tagasimaksmise seisukohalt väga ebaproduktiivne aeg.
Ent võlgu võtta oli veel hiljuti hea.
Ära usu mesijuttu.
30. märtsil ajalehes San
Francisco Chronicle avaldatud arvamusloos väidab USA konservatiivne
veteranpoliitik Patrick (Pat) J. Buchanan, et Ameerika Ühendriigid
vaevlevad n-ö surnud poliitika küüsis. “Suurriigid
lähevad teiste suuriikide vastu sõtta vaid siis, kui mängus on
elulised huvid.” Baltimaade kaitsmine Venemaa eest ei ole USA eluline
huvi.
Elunäinud ätt Buchanan on vastik pragmaatik. 1961.
aastal toetas ta näiteks Castro-vastast embargot. Kui ta sai aru, et USA
embargo vaid lükkab Castrot N Liidu embusse, muutis ta otsemaid meelt.
Kaitseväe juhataja täitis 24. veebruaril oma kohust, jagades
rahvale rõõmusõnumit, et NATO-l on meie kaitsmise plaan
olemas. Veel paar kuud varem plaani polnud. Kuidas ta sellise kiirusega
tühjale kohale tekkis, jääb ilmselt rahvusvahelise pol
iitika mõistatuste kausta (Iraagi massihävitusrelvad on samas
kaustas).
NATO koosneb varsti 28 riigist, ta on haaratud
tahtejõuetusest (Afganistanis sõdib reaalselt vaid kuus riiki),
organisatsioonil tervikuna on Baltimaade aitamise plaanid sama kõvad,
nagu on Eesti valitsuse plaanid majanduskriisist ülesaamiseks. Kui
kellelgi ongi mingi plaan, siis USA-l. Täpsemalt sealsetel
sõjaväelastel. Kui on. Peaksid nad selle plaani lauale
lööma, ärkab USA poliitikus tema sisemine Buchanan.
Kaitsevägi on asjade tegelikku seisu teadnud. Ja seda on teadnud ka
kunagise “valge laeva” ootamisega targaks saanud rahvas.