Ent kõik ei ole veel kadunud. Turu-uuringute ASi mullu korraldatud küsitlus näitas, et Kaitseväge usaldas 81 protsenti elanikest, kusjuures 91 protsenti eestlastest ja – siinkohal nota bene – tervelt 59 protsenti mitte-eestlastest.


Miks on Kaitseväe (KV) maine nii kõrge?


Töö kiidab tegijat.
Ameerika ohvitserid, kellel on meie sõduritega koostöökogemus Iraagist, ütlevad, et “stones” ehk “kivid” (ESTPLA sõdurite hüüdnimi) on olnud hüüdnime väärilised. Võiks kahtlustada, et see on diplomaatiline viisakus. Liitlasriigi sõjaväelastele peab tunnustust jagama.


Ent on veel üks tunnusmärk Eesti sõdurite headusest. Afganistanis sõdivad Briti ohvitserid kannavad oma kuulivestidel Eesti kaitseväe sümboolikat. Prints Harryst ilmunud fotodel on näha, et tema kuulivestil oli Eesti Vahipataljoni embleem. Hästi, prints jagas kaks nädalat telki ühe Eesti ohvitseriga, võib-olla on see mälestus kamraadist.


Ent äsja natochannel.tv’s jooksnud viieosalises sarjas “Taking the Fight to the Taliban” võis jälgida Briti suurtükiväe kaptenit, kelle kuulivesti ehtisid Vahipataljoni ja Kuperjanovi pataljoni embleemid. Kui välismaa diplomaat kannab Maarjamaa Risti, siis see tähendab, et see välismaalane on eestlase silmis hea. Kui välismaa ohvitser kannab Eesti sõdurisümboolikat, siis see tähendab, et Eesti sõdur on tema silmis hea.


Sõjavägi on väheseid institutsioone, kelle tehtud töö kvaliteedis avalikkus ei kahtle.


Varga peas põleb müts.
Märksõna Herman Simm. 2007. aastal lekitati ajakirjandusse Kaitseväe luurajate mõned ettekanded, mis puudutasid Kaitseministeeriumi kõrgemate ametnike tegevust. Lekitatud tekstid näitasid ettekande koostaja lapsikust, ent hullem veel – väidetavalt oli selline tegevus ka ebaseaduslik.


Millise seisukoha ütlesid välja kaitse­ministeerium ja vabariigi president. Kapo ja riigiprokurör ei hakanud seda asja siiski kriminaalkorras menetlema. Lekitaja(d) avaldas(id) oma kommetaarides sellise käigu pärast suurt pettumust. Samuti nagu sellegi pärast, et asjale ei järgnenud ühiskonda vapustanud skandaali (küsimust, miks ei järgnenud, pole seniajani analüüsitud). Simmi kahepalgelisuse päevavalgele tulek tõestas, et sõjaväe­luurajate ammune kahtlemine Kaitseministeeriumi laitmatuses oli õigustatud. Rahvas aga teadagi kahtlustab igasugust ministeeriumi.


Ilu ei sünni padaje.
Kunagi aastaid tagasi pidanud kindral Aleksander ­Einseln ja kolonel Ants Laaneots vastu võtma Kaitseväe arengule olulise otsuse – kui pikk on naiskaitseväelase seelik. Modelliks võetud Kitty Jürgens, kes kaitseväe juhtide asjatundliku silma all tõstis seelikuserva üles ja allapoole. Kui seelikuserv peatus täpselt keset põlveõnnalt, tõstnud Laaneots käe heakskiitvas žestis. “Nii on hea!” – “Miks?” uurinud Einseln. “Nii on kõige inetum,” vastanud Laaneots.


Laiem üldsus pole seda lugu kuulnud, aga et sõjavägi ei ilutse, et sõjavägi on halastamatult ratsionaalne ning praktiline, seda on märgatud. Viimati sai seda näha vabariigi aastapäeval Narvas, kui kindral Laaneots juhtis oma alluvate paraadi laigulises mundris. Sellega kontrasteerus Jõhvis toimunud pingviinide paraad, järgnenud “kleididirektiiv” ja kogu muu jura, mille taustal võiks hakata kahtlustama, et Laaneots (oleks ta poliitik) püüab rahva usaldust populistlike võtetega.


Mees teab, mis mees teeb.
Ühel erakohtumisel arutles kaitseminister Jaak Aaviksoo, et kui Eestit tabaks sõda, siis kõige kergemalt pääsevad need, kes kannavad selle puhkemisel Kaitseväe univormi. Sel lihtsal põhjusel, et Kaitsevägi on ainus, kellel on mingi plaan tegutsemiseks.


Kuna tsiviilstruktuuridel selliste õnnetuste puhuks seda pole, jääb tsiviilelanikkond saatuse pillutada. Sõjavägi valmistub juba tulenevalt talle antud funktsioonist halvimateks stsenaariumideks. (Kaitseväe vanasõna: “Kui sul pole piisavalt mehi, aega ega infot, siis sa oled lahingus.”) Sõjaväelastel on kümneaastased arengukavad. Poliitikutel sellist kaugvaatamise võimet pole, neil on lühikesed valimistsüklid. Sellele on viimastel kuudel valuliselt tähelepanu osutanud just meie majandusteadlased.


Kes iseennast hoiab...
Kaitsevägi on aegade algusest saadik seisnud vastu väeteenistuse kaotamise ideele. See on kokku kõlanud rahva enesealalhoiutungiga. Viidatud Turu-uuringute ASi küsitluse kohaselt peab 90 protsenti vastanutest noormeeste väekohustust vajalikuks (neist 59 protsenti kindlalt vajalikuks). Ajateenistusest loobumist toetab 11 protsenti vastanutest.


Arvud on tähelepanuväärsed kolmel põhjusel: esiteks arvestades ühiskonnas levinud hedonismi, teiseks lähimate naabrite Läti, Leedu ja nüüd juba ka Poola eeskuju palgaarmeele üleminekul ning kolmandaks Reformierakonna ning Aaviksoo-eelse kaitseministeeriumi sihikindlat tegutsemist palga- (kutseliseks) -sõjaväestumiseks.


Viimasel suundumusel on pikk Nato liikmelisuse eelne ajalugu: see ulatub veel aega, kui eurovolinik Siim ­Kallas elas ja töötas kodukamaral ja õpetas meid õigesti elama, olles meie endi keskel. Teatud küsimustes kõlavad poliitikute mõtted kokku ühiskonnaga. Kallas õpetas meid 90. aastatel võtma võlgu elamist kui midagi väga loomulikku (lõplik argument oli see, et kogu Ameerika elab võlgu ja elab väga hästi). See läks peale.


Kallase õpetus professionaalse armee headusest põrkus aga kurtidele kõrvadele. Mis on kummaline muu hulgas ka sellepärast, et sõjaväeteenistus ning järgnevad kordusõppused on pankadele võla tagasimaksmise seisukohalt väga ebaproduktiivne aeg. Ent võlgu võtta oli veel hiljuti hea.


Ära usu mesijuttu.
30. märtsil ajalehes San Francisco Chronicle avaldatud arvamusloos väidab USA konservatiivne veteranpoliitik Patrick (Pat) J. Buchanan, et Ameerika Ühendriigid vaevlevad n-ö surnud poliitika küüsis. “Suurriigid lähevad teiste suuriikide vastu sõtta vaid siis, kui mängus on elulised huvid.” Baltimaade kaitsmine Venemaa eest ei ole USA eluline huvi.


Elunäinud ätt Buchanan on vastik pragmaatik. 1961. aastal toetas ta näiteks Castro-vastast embargot. Kui ta sai aru, et USA embargo vaid lükkab Castrot N Liidu embusse, muutis ta otsemaid meelt.


Kaitseväe juhataja täitis 24. veebruaril oma kohust, jagades rahvale rõõmusõnumit, et NATO-l on meie kaitsmise plaan olemas. Veel paar kuud varem plaani polnud. Kuidas ta sellise kiirusega tühjale kohale tekkis, jääb ilmselt rahvusvahelise pol iitika mõistatuste kausta (Iraagi massihävitusrelvad on samas kaustas).


NATO koosneb varsti 28 riigist, ta on haaratud tahtejõuetusest (Afganistanis sõdib reaalselt vaid kuus riiki), organisatsioonil tervikuna on Baltimaade aitamise plaanid sama kõvad, nagu on Eesti valitsuse plaanid majanduskriisist ülesaamiseks. Kui kellelgi ongi mingi plaan, siis USA-l. Täpsemalt sealsetel sõjaväelastel. Kui on. Peaksid nad selle plaani lauale lööma, ärkab USA poliitikus tema sisemine Buchanan.  Kaitsevägi on asjade tegelikku seisu teadnud. Ja seda on teadnud ka kunagise “valge laeva” ootamisega targaks saanud rahvas.