Kindral, kellel sai kõrini

Meie poliitikuid kritiseerivad aina suuretärnilisemate pagunitega sõjaväelased.

Möödunud nädalal ilmus Virumaa Teatajas (ja ühtlasi Postimehes) intervjuu brigaadikindral Urmas Roosimägiga (51).

Kindral kritiseerib teravalt presidendi julgeolekunõunikku Indrek Kannikut, kes blokeeris Roosimägi karjääri. Siiski pole asi isiklikus solvumistundes. Roosimägi on mures meie kaitsepoliitika pärast.

Ekspress tahab teada, milles on asi.

Kaitseväest lahkumise põhjuseks oli teenistusalase edenemise pidurdamine? Kuidagi liiga väiklane, et tõsiselt võtta...

KV juhataja peab teostama omaenda personalipoliitikat. Nagu iga ülemus. Tal peab olema piits ja präänik. Õigus premeerida, autasustada, ülendada... KV juhatajal seda hooba praegu ei ole. (Muutub vihaseks.)

Scoutspataljoni poiss tuli minu juurde, et härra kolonel, ma olen kolm korda olnud missioonil, toonud oma mehed elusalt-tervelt tagasi, kas järgmine kord pean Kotkaristi saamiseks miini otsa astuma.

Vaata, sa võid sellel tasandil ükskõik kui hästi tööd teha, võid ükskõik kui hästi reservväelaste õppusi ette valmistada, see ei loe. Loeb see, kas sa saad Kannikuga läbi või ei saa.

Väidetavasti on ta kaitseministeeriumis endiselt mõjuvõimas isik?

See mõju püsib asekantslerite kaudu. Asekantslerid olid kõik pandud ametisse Kanniku ajal. Vaata, kui raskelt läks Aaviksool Allmannist (Lauri Allmann, KMi endine kantsler - toim.) vabanemine. Milliste skandaalidega see läks. Kui Kannik oli kantsler, koolitati Allmanni riigi raha eest, kui Allmann oli kantsler, siis koolitati nüüd juba Kannikut samamoodi suure raha eest NATOs.

Milles on intriig?

Hakkasin ka mõtlema, et mis on põhjus. Kui Kannik sattus Kadriorgu, siis järsku hakkas meie president tahtma öelda lahti riigikaitse kõrgema juhi kohast.

President on sõjaväest kaugel. Tahab tegelda rohkem tsiviilasjadega...

Aga selle muutuse juures oli veel üks pakk dokumente. Ja nendes dokumentides ei eksisteeri sellist inimest nagu kaitseväe juhataja. 2011 on murranguline aasta. Vahetub Riigikogu, ka president vahetub ja siis vahetub ka kaitseväe juhataja. Siis lükatakse Riigikogu ette pakett, et KV juhataja põhiseadusest välja võtta. Edasi on vaid tehniline küsimus, et kaotada KV juhataja koht üldse ära.

Ja edasi? Siis on otsustamisõigus KM ametnike käes?

Miks mind see hirmutab? KVs peab kehtima kindel käsuliin. Kui juhtub nii, et lükatakse Peastaap ja KM kokku, siis kes hakkab juhtima? Aaviksoo minu arvates on üldse esimene minister, kes seda ministeeriumi juhib. Eelmiste ministrite ajal juhtisid seda ametnikud. Kujuta ette nõrka kaitseministrit, kellele allub kantsler ja peastaabi ülem. Ja kui väeliigid lükatakse ka peastaabi ülema alla... Kui nüüd minister on nõrk, siis kes seda kõike juhib?

Märksõna "tsiviilkontroll". Mis on selles halba?

Hästi lihtsalt seletades: kui mina kaitseväelasena saan poliitilise käsu, et punktist A tuleb minna homme punkti B, siis sellega mulle öeldakse aeg, sihtkoht ja ülesanne. Aga see, kuidas ma lähen A-st B-sse, kas roomates, ujudes või Karlssoni propelleri abil, ja mis varustusega, see ei torgi kedagi teist. Seda otsustan mina. Aga meil mis toimub?

Ametnikud annavad ette punkti A ja B, ja siis hakkavad dikteerima, millise varustusega, mis taktikaga sinna minna. Kaitseväe ekspertidel kaob igasugune sõnaõigus kaitseväe küsimustes.

KMi ja Peastaabi võimalikust liitmisest on pikalt juttu olnud. Just ministeeriumi algatusel. Kui tehti konkreetne ettepanek ühendada ainult mõned valdkonnad, need, mis puudutavad infrastruktuuri ning varustushankeid, siis seda torpedeeris juba KM.

Meil on ühine raamatupidamine ja selles on palkade ning arvete maksmine kõige väiksem probleem. Meil on vara miljardite eest ja see vara kogu aeg liigub, seda on vaja kontrollida. Kui nüüd ühendada, siis KM hakkab ka selle eest vastutama. Praegu on neil väga lihtne, sest KV vastutab.

Ei taheta vastutust?

Mida iga inimene, ja ametnik sealhulgas, tahab? Rohkem palka ja vähem vastutust.

Lükata peastaap ja KM täiesti kokku, see oleks nonsenss.

Me räägime kahest asjast. Üks on logistikakeskus, mis tagab igapäevase tegevuse. Hangib, ostab relvi, jagab välja.

Teine asi on planeerimine. Seda teeb peastaabis J4 (Peastaabi logistikaosakond - toim.). Jutt oli sellest, et paneks kokku logistika. Avalikud suhted võiks kokku panna. Kokku võiks panna pikaajalise planeerimise, mis käib 15-20 aasta peale. Nii pika aja peale on vaja poliitilist tasandit, selleta ei saa.

Ja mida ei tohiks kokku panna?

Operatiivset planeerimist. Peastaabi roll on tagada KV juhatajale operatiivne planeerimine.
Vaata sakslasi. Pärast Teist maailmasõda ehitati neil süsteem niimoodi üles, et kõik oli totaalselt tsiviilkontrolli all. (Roosimägi räägib Lääne-Saksa armeest, millel puudub kindralstaap - toim.) Nad ei saanud sõdida. Kui aga sakslased hakkasid käima välisoperatsioonidel, siis tuli ka peastaap moodustada. Sest muudmoodi ei saa!

KM ei suuda korraldada operatiivplaneerimist. Ükskõik millisele operatsioonile. Kannikul ja tema sõpradel, kel on mingi ühendamise idée fixe, puudub ettekujutus, mida see töö tegelikult tähendab.

(Lööb käe lauale, nii et tassid kõlisevad.)

See idee oli õhus juba kusagil 99. aastast, et peab kaitseväe kuidagi ära nullima!

Nullima?

Võtame Kanniku tegevuse. Nii kaua, kui ta oli kantsler, võeti kogu aeg vastu Eesti riigikaitse seisukohalt kahjulikke otsuseid. Näiteks 155ste palju odavam pakkumine lükati tagasi (155 mm haubitsate soetamine Saksamaalt, mida pakuti aastatel 2002-2003 sõbrahinnaga - toim.) ja see, mis meil praegu on, selle eest tuli palju rohkem maksta.

Edasi. Jägala linnak. See pandi kinni. Mina olin see, kes pani kinni. Sain käsu. Aga see oli loll otsus! Majanduslikult, operatiivselt... mis otsast ka ei vaataks. Simm (reetur Hermann Simm - Toim.), kelle Kannik ametisse pani - minu meelest ta ei ole tark inimene, ta varastas ja müüs. Targad inimesed püüavad protsessi mõjutada.

Kannik nõrgestab sihilikult Eesti kaitsevõimet?

Ei-ei. Seda ütlete teie. Mina ei taha kohut käia. Vaat, mulle hirmsasti meeldib saade "Targem kui 5.b". Ma küsiksin hoopis nii: a) kas härra Kannik arendab jõuliselt riigikaitset?, b) ta lammutab jõuliselt riigikaitset? või c) ta töötab mingi teise riigi huvides? Las lugeja ise valib vastuse.

Halli kardinali kuju. On seal veel kedagi?

Me elame demokraatlikus riigis, kus kõik on seaduse ees võrdsed. Ma kunagi küsisin Luige käest (Jüri Luik, Eesti suursaadik NATO juures, endine kaitseminister - toim.), kes on suurepärane diplomaat ning oli nullilähedane minister, et kui sa võtad vastu teatud otsused ja need lähevad untsu ja riigile miljoneid maksma, siis kes vastutab. Tema ütles, et tal on poliitiline vastutus.

No vaata nüüd Kanniku tegevust: inimene on miljoneid kahju tootnud, ja ta toodab ka edasi!

Võta Kolga (Margus Kolga, välisministeeriumi julgeolekupoliitika osakonna juhataja, endine KM kaitsepoliitika asekantsler, kes oli kaitsepolitsei uuritud kriminaalasjas kohtu all süüdistatuna ametiseisundi kuritarvitamises, võltsimises ja riigisaladuse avalikustamises - toim.). Inimene on korruptsiooni eest kohtulikult karistatud, ta ei tohi riigiametis töötada. Seadus ütleb nii. Ta, kurat, on peadirektor (prõmmib lauale, nii et tassid klirisevad) ja Kapo annab talle veel riigisaladuse loa. Karistatud inimene ja töötab julgeoleku peadirektorina. Kuidas on see võimalik?! Seadus ütleb, et ta ei saa töötada riigiametis.

Jägala linnak pandi kinni. 2004. aastal pidi algama uue linnaku ehitamine. Praegu on kalendris 2009. Midagi ei toimu. Aaviksoo on ka öelnud, et ei saa väeteenistusse mehi võtta, sest pole kasarmukohti.

No oli selline suund, ajateenistuse lõpetamine. Pandi kinni Tartu ja...

Suundumus oli KMi ametnike peades. Aga poliitilisel tasandil, Riigikogu otsusena seda polnud.

Jah, aga ametnikud toimetavad omasoodu. Sa võid ju öelda, et sa ei joo, teha sellist ametlikku propagandat, et oled karsklane, aga siis lähed koju ja vaikselt tinutad. Sama siin. Rääkida võib mida iganes, aga vaata, mis praktikas toimub. Infrastruktuur lammutati. Jägala sulgemise otsus - see oli Eesti riigile vaenulik otsus. Jägalasse pidi tulema ka Scoutspataljon.

(Ägestub.) Panna Eesti kiirreageerimisüksus, vabandust, kusagile urkasse...

Urgas...?

Sa võta kaart ja vaata, kus on Paldiski. Kui räägime üllatusrünnakust Eesti vastu, siis see on Tallinna kaitsmise küsimus - lennujaam, Toompea. Kust on parem reageerida? Kas Jägalast või Paldiskist?

Jägalast on otsetee. Hüppad masinasse ja paned otse... Aga Scouts viidi kuhu?! Võta kaart ja vaata. Paldiskit saab kergelt blokeerida, kõri kinni tõmmata. Või see, et Jägala taga hakkab kohe KV keskpolügoon, aga Paldiskist annab sinna sõita. Scouts käib muudkui edasi-tagasi. Palju see maksma läheb?! Majanduslikult on see lollus. Operatiivselt ka lollus.

Kas praegu on sõjaväelastel võimalik oma ressurssi jagada?

Muidugi. KV juhataja jagab. Ta saab oma eelarve ning jagab seda.

Praegu on siis nii, et osa eelarvest on KMi kasutada ja osa KV?

Jah. Meil on suurem tükk. Vaata proportsiooni kollasest raamatust, ma praegu peast ei tea. Meil on midagi kahe-kolme miljardi kanti. Enne KV korralduse seadust polnud KMil õigust seda raha puutadagi.

(Näitan Roosimägile kaitseministri kirja 12. veebruarist 2009, mis on saadetud KV juhatajale. Seal seisab lause: "Käesoleval hetkel on käimas projekti "Investeeringute ja (suur)hangete projektipõhine planeerimine" elluviimine, mille teostamiseks moodustatud töörühma on kaastatud ka kaitseväe esindajad.")

Kas see on esimene kord, kui sõjaväelasi kaasatakse?

Jah, esimene. Meie käest pole varem küsitud. Meil on alati probleem relvastusega. Sõjaväelased ütlevad, et meil on nende ja nende ülesannete täitmiseks vaja sellist relvastust. Aga ametnikud ütlevad, et ei, teil pole vaja! Selles ongi point. Lõpuks muutub KV liivakastiarmeeks, kus otsustatakse nagu väikese lapse eest, mida ta mängib ja mis vahendid talle antakse. See on selle reformi lõppfaas.

Reformi?

Ma sain sellest plaanist teada esimest ­korda 2000. aastal. Esimene kaitseväeteenistuse seadus, mille Luik mulle ­lauale pani, arvates, et ma kiidan selle heaks... (Näitab ninal olevatele prillidele.) Kust ma endale need sain? Ma panin end kabinetti luku taha ja lugesin terve öö. Pärast küsisin Luigelt - kas sa ise oled seda vaadanud?! Seal oli näiteks, et ohvitseridel ei pea olema ­haridust. Võta tänavalt suvaline tegelane ja pane pagunid peale. Ja juba tookord ­pakutud seaduse loogikast nähtus, et KV juhataja koht kaob. Seesama tiim ajab seda jonni aina edasi.

Võitlus ressursside pärast?

See on nagu... ütleme, nagu on pükstel kaks haru. Üks haru on esmane kaitsevõime, teine on osalemine missioonidel. Vaata, kuidas missioonide osa kogu aeg kasvab. Kes pressib kõige rohkem? Kolga välisministeeriumist.

Hüva, Eesti lipp peab maailmas igal pool lehvima. Aga kes maksab selle eest?! Ühest püksisäärest suunatakse teise, ja see tähendab, et esmase kaitsevõime juures jääb midagi tegemata. Aga need kohustused, mis me välismaal võtame, neist ühe päevaga ära öelda ei saa. Esmane kaitsevõimekus aga kannatab.

Ämari lennuväli. Noh, ehitatakse valmis. Et seda käivitada, on vaja kusagil 300-400 inimest personali. Kust raha võetakse? Selge, kust kohast, maaväest.

Ehk tahetakse Ämarisse tekitada NATO baas? See 300-400 personal on sakslased või...

Ei-ei. Kõik õppused näitasid seda, et kui algab mingisugune national support ­operation, siis seda baasi ei vajata. Nad maanduvad igal pool. Oled sa oma elus näinud teisaldatavat lennuvälja? Ameeriklastel on need olemas. Ja meil on maandumisrada täpselt Jägala juures, pikkus 3200 meetrit. Teise kategooria lennuväli. Selleks pole vaja Ämarit.

Kas sõjaväelased märkavad midagi positiivset selles, mida KM teeb? Ei saa olla, et tehakse ainult halba.

On üks paradoks. Me oleme nüüd selline relvastatud keeleamet. Loe KV teenistuse seadust. Seal seisab, et me oleme üks liik avalikku teenistust. Mis see tähendab? Seda, et mina ohvitserina pean oma riiki kaitsma kaheksast viieni. Pärast viit võin ka riiki kaitsta, aga siis juba lisatasu eest. See tähendab, et ohvitserikorpuse ehitamisel on alusvundament vale! Ohvitser peab oma riiki kaitsma iga päev ja iga tund. Aga praegu ainult kaheksast viieni! Mul on valus vaadata, kui tulevad noored ohvitserid ja küsivad pärast kella viit iga liigutuse eest lisaraha. Kuidas hakkab riik neile maksma kriisi ajal? Pankrotti läheb! Peab kõik öötunnid kinni maksma.

KM on nende aastate jooksul produtseerinud seadusi, mis ei ole riigikaitsele mitte kasulikud, vaid kahjulikud.

NATO soovil ja käsul.

Ei. See on meie enda Brüsseli esindus, kes saadab meile pabereid, kust meilt lausa nõutakse, et tehke nüüd nii.

Eesti esindus NATOs?

Jah. Jüri Luik. Et peame, kurat, seda ja seda tegema.

Aga Luik saab NATOst mingeid eeskirjasid või mis?

Ei. NATO on sõjalis-poliitiline organisatsioon, mis toimib konsensuse alusel. NATO kunagi midagi ei dikteeri. Sa pead ise valima, mida sa teed, kuidas sa teed, kui suures mahus sa teed. Ega NATO dikteeri, et meil peab Afganistanis nii ja nii palju mehi olema. See on meie otsustajate algatus.

Mis on selle taga? Tahetakse meeldida?

Ma saan aru poliitilisest eesmärgist... noh, kui sa naabrimehele ei lähe kakluse ajal appi, siis ära oota, et tema sind aitab. Asi on aga praegu selles, et maailm muutub. Ühepolaarset maailma pole.

Meie kaitsepoliitilised otsustajad elavad eilses päevas. Ameeriklased olid 90. aastatel maailma ainus jõud. Praegu on see minevik. Ainult neile panustada või brittidele...

Afganistanis peab osalema. Oled sa ­näinud autojuhti, kes on õppinud kodus diivanil lamades juhtima? Sõjaväelasena ütlen, et let's go, allahu akbar või kuidas iganes! Vaatame, kuidas kuulid vilistavad ja kuidas asi reaalselt käib.

Jumala pärast, see on teretulnud! Aga kas me peame sinna panustama nii palju ressurssi? Me oleme kogu aeg üle oma kriteeriumi pingutanud. Eesti inimesel on selline tore arusaam, et kõik meie väed seal väljas, et selle taob NATO kinni. Me ise oma rahakotist teeme seda! Hoida üht meest väljas terve aasta, sellele kulub miljon. Palk, toit, varustus, logistika...

Me ise maksame?

Loomulikult. Muidugi, inglased aitavad ka. Näiteks laskemoonaga. Aga enamiku maksame ise. Ütlen veel kord, et ressursside jaotus välisoperatsioonide ja enesekaitse vahel on paigast ära. Aga küsimus on, et kas me oleme selle pingutamisega saavutanud oma poliitilised eesmärgid.

Seda küsingi. Laaneots ütles paraadil, et NATO-l on plaan meie kaitsmiseks. Kustkohast see nii äkki tuli?

(Naerab kõva häälega.) Ma ei vasta sellele küsimusele! (Vehib käega.) See käib riigisaladuse alla. Ametlikult ei saa ma midagi öelda. Pärast käi, tead, Kapos seletamas ja allkirju andmas. Ükskord juba käisin...

Öelge siis spetsialistina, kui palju võtab NATO-l aega, et siia mingi arvestatav kontingent transportida?

(Raputab pead.) Pole see küsimus. On midagi tähtsamat. Asi on usus. Usk. Kas me usume, et saame Eestit teatud perioodi jooksul kaitsta, või... me ei usu seda. Väga paljud tipp-poliitikud, kellelt ma küsisin seda, vaatasid mulle silma ja ütlesid, et nad ei usu. Siit hakkabki kõik pihta. Need, kes ei usu, neil on  s e a l  loodud juba tingimused.

Emigratsioonis?

Majad, korterid... kui algab kriis, siis nad on siit kohe läinud. Nad ei usu. Kunagi kindral Kert tegi sellist nalja, et mobilisatsioonipunktid teeme sadamasse ja lennuväljale.

Julm nali.

Jah, on. Aga võtame ajas tagasi. Esimene Eesti vabariik. Kui me oleks kas või kümme päeva vastu pannud, siis, kurat küll, kas siis saaks Venemaa öelda, et me vabatahtlikult tahtsime kusagile astuda?! Meie andsime alla. Ja millest me pääsesime? Ei millestki. Küüditamine... Iga eestlase perekonnas on oma lugu. Minu onu suri Krasnojarskis.

Ohvitseride ladvik ja haritlaskonna ladvik hävitati. Millest me pääsesime alla andes? Millestki. Ja kui see nüüd kordub... ajalugu liigub mööda spiraali, kordub. Esmalt tragöödia, siis farss. Jälle kõik sama, jälle poliitikud ei usu!

Ükskord keegi neist, kellest ma siin räägin, ütles mulle... kurat, ta ütles, et "me takistame nende relvade saamist välismaalt, sest te ju, hullud, hakkate sõdima"...

Kuuldavasti Margus Kolga.

Nojah... Te hullud hakkate sõdima! See ongi suhtumine. Mina sõjaväelasena ei saa sellega leppida. Ma olen reservis, aga kui algab kriis või sõda, siis mina siit ära ei ­jookse. See on minu isamaa, siin on minu esivanemad. Kuhu ma jooksen? Kuhu? Aga need jooksevad. Ja paljud jooksevad. Praegu on siin hea elada, elame siin. Läheb siin halvasti, lähme ära ja elame kusagil mujal edasi. Aga lihtsal Eesti inimesel pole põgeneda kuskile.

Üks inimene, kes kirjutab diplomitööd, tuli minu juurde ja küsis, et kas poliitiku ja ohvitseri eetika ühilduvad. Mina vastasin, et ohvitseridel on see olemas, aga poliitikutel tundub tihtipeale üldse puuduvat. Ja paljud riigiametnikud tahavad, et ohvitser oleks pehme ja siidine. Süldikogu pagunitega. Aga see ohvitser kaotab lahinguväljal. Kuid see teine pool ongi huvitatud selliste ohvitseride tootmisest, sest sõdima me ju nagunii ei hakka... Ja siis mõni suur naaber ütleb jälle - te võtsite meid lilledega vastu! Aga mitte kuulipildujatega.

Mida edasi tegema hakkate?

Ohvitser reservis on tsivilist. Mul on sõnavabadus ja ma kasutan seda.

Võtate kaitsepoliitilistes küsimustes sõna?

Kindlasti. Ma jälgin, mida see teine pool ette võtab, ja ma luban, et minu suu ­kinni ei seisa.

Urmas Roosimägi

• Sündinud 18. aprillil 1958 Tallinnas.
• Lõpetanud 1980. aastal Kiievi Kõrgema Õhutõrje-Raketiinseneride Sõjakooli.
• 1991-1995 Hiiumaa riigikaitseosakonna ülem.
• 1995-1998 Üksiku Raadiotehnilise Õhukaitsepataljoni (hilisema Õhutõrjedivisjoni) ülem.
• 1999-2000 kaitseväe juhataja kohusetäitja.
• 2000-2003 Kaitsejõudude Peastaabi õhutõrjeinspektor.
• 2004-2008 LtVÕK Tapa VÕKi ülem ja Kirde kaitseringkonna ülem.
• 2008. aasta juunist kuni 2009. aasta 1. aprillini oli Maaväe staabi ülem.