Eesti kaubad maailmaturul
Väikeriik Eesti leidis ka kahe maailmasõja vahelistel heitlikel
aegadel kindla koha maailmamajanduse päikese all. Transiidiäri
virvatuled eestlasi siis õnneks kaua ei eksitanud. Et vahendamisega
riiki ei toida, sellest saadi peagi aru. Tuli hakata ise midagi tootma ja see
midagi maailmas ka maha müüa. See õnnestus. Meil oli
eksportvõi, mida meenutame tänaseni uhkusega. Olid
keemiatööstus ja tekstiilitööstus ning palju muud. Polnud
aga sellist ahnust nagu praegu. Talunikult 1.90 eest ostetud piima ei
müüdud poes 11.90 eest.
Või, peekon ja
põlevkiviõli
Kahekümnendatel oli Eesti
tööstuse lipulaev tekstiilitööstus, eriti
puuvillatööstus. Kreenholmi manufaktuuris, Balti puuvillavabrikus ja
teistes ettevõtetes toodeti puuvillast lõnga ja kangaid, linast
riiet, niiti, alus- ja voodipesu, sukki, kardinaid, pitse jm. Kogu
tööstussaaduste ekspordist hõlmasid tekstiilitooted ligi
poole.
Teise koha tekstiilitööstuse järel
hõivas toidu- ja maitseainetööstus. Edukalt müüsid
oma maiustusi välismaale Kawe, Brandmann, Ginovker jt.
Kahekümnendatel hakati Eestis valmistama ka margariini, makarone ja
nuudleid.
Kolmandal kohal oli paberitööstus, mille
tähtsaim ettevõte aktsiaselts Põhja Paberi- ja
Puupapivabrikud paistis silma kiire kohanemisvõimega. Kui algul
müüdi paberit peamiselt Venemaale, siis selle turu vähenedes
suudeti leida koht Lääne turul, isegi Hiinas. Paber oli 1920.
aastatel tekstiili järel tähtsuselt teine Eesti ekspordikaup, kuid
kümnendi lõpul asendus see üha enam tulusama tselluloosiga.
Metalli- ja masinatööstus valmistas kohalikele kodumasinaid,
malmpotte, radiaatoreid, naelu, plekki, põllutöömasinaid jm.
Välismaale müüdi külmutusseadmeid, telefoniaparaate jm.
Meie puidutooteist tuntuim oli välismaal Lutheri vineer, müüdi
muudki, näiteks täispuidust uksi ja aknaid Inglismaale.
Uue kümnendi algul tabas Eesti majandust kriisi tõttu
tagasilöök. Kuid paljuski tänu riigi aktiivsele sekkumisele
arenes Eesti tööstus pärast kriisi, 1930. aastate teisel poolel
väga kiiresti – tööstustoodang kasvas 9,5 protsenti
aastas. 1937. aastal hakkas isegi töökäsi nappima, mille
leevendamiseks pandi rõhk tootlikkuse suurendamisele. Kaks aastat hiljem
maitsti juba selle otsuse vilju. Efektiivsuse parandamiseks korraldati ka
tarbijaküsitlusi ja nii teati, milliste kaupade järele valitseb
Eestis nõudlus.
Kuigi 1930. aastatel olid Eesti
tööstuse lipulaevad endiselt tekstiili- ja
toiduainetööstus, kerkis kümnendi lõpul kolmandaks
keemiatööstus. Ja seda tänu
põlevkiviõlitööstuse suisa tormilisele arengule.
Põlevkiviõlist kujunes vaat et tähtsaim Eesti ekspordikaup
– 1939. aastal müüdi välismaale enam kui pool kogu
õlitoodangust. Õli tootsid Saksa kapitalil töötav Eesti
Kiviõli, Eesti Põlevkivitööstus ja Rootsi kapitalil
põhinev Eestimaa Õlikonsortsium. Edukas oli ka kummivabrik
Põhjala, kus valmistatud kummijalatseid müüdi hästi
välismaalegi.
Kui tööstus andis 30 protsenti
rahvatulust, siis valdava osa andis põllumajandus.
Tähtsaim tegevusala nii enne kui ka pärast
majanduskriisi oli loomakasvatus. Nagu praegu, peeti ka 1930. aastate
keskel esmaoluliseks tootmise muutmist odavamaks – alandada
loomasööda omahinda ja suurendada piimatoodangut lehma
kohta. Tuntuimad Eesti toidukaubad väl
ismaal olid või ja peekon. Võist müüdi välismaale
isegi 80–90 protsenti kogu toodangust. Lisaks võile läks
kaubaks ka juust, kohupiim, piimapulber jm. Välismaal ei leitud turgu
mitte ainult sealihale, vaid ka elussigadele. Eestis toodetud kanamunadest
müüdi piiri taha umbes 30 protsenti. Müügikaubad olid ka
teravili, kartul ja lina. Eesti õunu aga sai osta Euroopa
kõrval isegi Ameerika Ühendriikides.
Eesti
kaup Saksamaale ja Inglismaale
Enne Teist
maailmasõda osteti Eesti kaupu kõige rohkem Saksamaal ja
Inglismaal – neisse kahte läks üle poole Eesti ekspordist.
Väikse tootmisega väikeriigil ei jätkunudki
jõudu muid turge oma toodetega vallutada. Näiteks ostis
Saksamaa 1937–39 ära 85 protsenti eksporditavast
põlevkiviõlist. Lõviosa sellest läks Saksa
sõjalaevastikule. Seevastu põlevkivist toodetud
bensiini suurim ostja oli Soome – sakslased seda ei vajanud.
Inglismaale läks suurem osa meie metsamaterjali, aga ka
tselluloosi, paberit, vineeritooteid, lina, peekonit. Inglismaa ja Saksamaa
ostsid peaaegu kogu meie eksportvõi, seevastu munad läksid
peamiselt vaid Saksamaale. Majandusajaloolase Maie Pihlamägi andmeil oligi
kogu selle perioodi tähtsaim ekspordiartikkel just või. 1939. aasta
kevadel aga sundis Saksamaa Eestit lõpetama kaubavahetuse Inglismaaga.
Eesti keeldus, viidates oma neutraalsusele alanud sõjas. Üldse
suhtles Saksamaa Eestiga kaubanduses jõupositsioonilt, inglased
käitusid palju mõistlikumalt.
USAsse eksportis Eesti
edukamalt tselluloosi, lihakonserve ja maiustusi. Rootsi peamiselt
tekstiilitooteid ja põlevkiviõli. Soome
põllumajandussaadusi, aga ka puuvillast riiet ja tsementi.
Kuna Venemaaga polnud võimalik normaalselt äri ajada, orienteerus
Eesti majandus Läände ja Vene osakaal meie väliskaubanduses
jäi väikeseks. Ka transiit, mille tähtsust algul üle
hinnati, etendas Eesti sõdadevahelises väliskaubanduses
väikest osa. Kui veel 1922 teenis Eesti raudtee transiidilt 175 miljonit
marka puhastulu, siis juba järgmine aasta lõpetati 32miljonilise
kahjumiga – transiiti lihtsalt polnud. “Balti riikide omavahelist
konkurentsi Vene transiidi pärast kasutasid venelased oskuslikult oma
poliitiliste eesmärkide teenistuses olevate majanduslike nõudmiste
saavutamiseks, kord suunates või siis takistades transiidivoogusid
läbi ühe või teise Balti riigi,” kirjutab Pihlamägi
oma suurepärases uurimuses “Väikeriik maailmaturul”
(2004). Nagu näha, kõik kordub.
Eesti
väliskaubandus poleks nii edukas olnud ilma riigi toeta. Riik maksis 1930.
aastatel näiteks põllumajandustoodetele eksporditoetust, et meie
peekon, või ja kanamunad oleksid ka ebasoodsate turuhindade puhul
konkurentsivõimelised.
Erinevalt tööstuskaupadest
olid ekspordiks minevad toidukaubad riigi karmi kontrolli all –
küsimus oli Eesti kaupade maines ja edus. Kaupadele kehtestati
kvaliteedinõuded. Välja tohtis vedada vaid I sordi võid,
milles vett võis olla kuni 15 protsenti. Juust pidi sisaldama
vähemalt 28 protsenti rasva ning munad kaaluma vähemalt 50 grammi.
Piimatooteid kontrolliti Tallinna sadamas.
Suurt rõhku pandi
ka Eesti kaupade reklaamimisele välismaal, eriti suurtel näitustel.
Näiteks 1922 eksponeeriti Londonis kilu, angerjat, kartulihelbeid,
piiritust, vorsti, sinki, mune, võid, šokolaadi, marmelaadi,
likööre jm. Välja jagati üle 4000 reklaambroš&
;uum
l;üri. Näitus oli edukas – Eesti kaupu soovis osta 47
firmat.
Kriisid ja nende võitmine
Esimene kriis tabas Eesti majandust 1923. aastal, kuid see oli puhtalt
Eesti-sisene rahanduskriis. Paari aasta jooksul olid laenud kasvanud 2,4
miljardilt margalt 8,1 margale.
Hoiused pankades aga suurenesid
vaid 2,5 miljardi võrra. Paljud uljalt laenu võtnud
ettevõtted kõrbesid – nad ei suutnud oma toodangut
müüa. Mitmed metalli- ja keemiaettevõtted olid panustanud Vene
turule, kuid majandussidemete taastamine idanaabriga kukkus läbi.
Läänes oskasid uue turu kiiresti leida tekstiili- ja
paberitööstus – neil aitasid vee peale jääda ja
areneda ka riigilt saadud odavad laenud. See väike “korrastav”
kriis ületati ruttu ja kuni kümnendi lõpuni arenes Eesti
majandus jõudsalt.
Suur hoop tabas Eesti majandust 1930.
aastate hakul, kui siia jõudis 1929. aasta lõpul alanud
ülemaailmne majanduskriis. Tööstuses olid eriti rasked 1931. ja
1932. aasta, kui hulk ettevõtteid kas lõpetas tegevuse või
töötas lühendatud töönädalaga. Olukorra
tõsidust näitab ilmekalt ekspordi kokkukuivamine. Võrreldes
1929. aastaga kukkus tööstustoodangu eksport tervenisti 64 protsenti
ning kogu 1932. aasta toodangust suudeti välismaale müüa alla
neljandiku.
Ometi suutsid mõned tootmisharud kriisi edukalt
üle elada, näiteks rõiva- ja
põlevkivikeemiatööstus, mis tootsid siseturule.
Pihlamägi väitel oli selle taga võimalus saada pankadest
jätkuvalt krediiti. Kui paljudel Eesti ettevõtetel on praegu see
võimalus?
End vee peal hoida ja isegi tegevust elavdada
aitas veel teinegi oluline tegur. “Toiduainete väga odava hinna
tõttu oli võimalik osta senisest enam tööstuskaupu,
mille hinnad olid samuti alanenud, kuigi toiduainete hindadest
väiksemal määral,” kirjutab Pihlamägi.
Praegu on see vaid unistus, sest eeskätt kaupluste ahnuse
tõttu (kasumiprotsent toidukaupadel kuni 40 ja tööstuskaupadel
isegi 100!) püsivad toiduainete hinnad endiselt kõrgel.
Seetõttu analüütikute hiljutine üleskutse majanduse
elavdamiseks rohkem tarbida röövmajanduse tingimusis paraku ei
toimi.
Toona (kahjuks mitte nüüd) aitas majandust elavdada
krooni devalveerimine juunis 1933. Näiteks 1934. aasta lõpul sai
tööd juba rohkem inimesi kui enne kriisi, ka tööstustoodang
ületas kriisieelse taseme. Investeeringud samas ei kasvanud, kuigi
laenuprotsent oli langenud. “Hoiusummad kasvasid, ettevõtluses
valitses depressioon,” iseloomustab Pihlamägi olukorda.
Ärimehed olid ettevaatlikud ning hindasid olukorda kainema pilguga kui
varem.
Tööstuse asemel investeeriti elamuehitusse.
Mida tegi riik seisaku ja depressiooni ületamiseks? Mida
õpetas majanduskriis riigile? Tähtsaim samm oli see, et valitsus ei
mõelnud üksnes probleemide lahendamisele, vaid ka
ennetamisele. Sügisel 1935 valminud majandusprogramm seadis
eesmärgiks luua kriisidele vastupidava kohalikel loodusvaradel
põhineva töömahuka tööstuse. “Valitsus
kuulutas prioriteetseteks arengusuundadeks põlevkivi-, turba-,
tulekindla ehitusmaterjali, põlevkivikeemia- ja
sulfaattselluloositööstuse kui eksporttööstuse ning tegi
tohutu suuri kapitalimahutusi, et neid tööstusi välja
arendada,” kirjutab Pihlamägi.
Sellist avarat
mõtlemist ootaks valitsuselt ka praegu. Pelgalt eelarvekärbete
ja euro püüdmisega tõhusalt toimivat majandust ei loo.
Artikli kirjutamisel on kasutatud Maie Pihlamägi
uurimust “Väikeriik maailmaturul” (2004).