12.06.2009, 00:00
No mis viga mul Muhus elada!
Mis toimus reedel paari tunni jooksul enne seda, kui Ivo Linna haugi puhastama hakkas.
“Halloo, Ivo, mis tööd sul seal Laasul pooleli on?”
Iff ei oska esimese hooga ütelda, isegi muru on niidetud.
“Peldik ei taha tühjendamist? Tõstame peldiku
tühjaks!”
“Jaa, see on hea mõte
küll,” leiab Iff. “Aga peldik sai just tühjaks veetud.
Tahavaatepeegel on tal nüüd ka küljes. Kui tuled, saad oma
silmaga vaadata.” (Ifi välipeldikul puudus kaua aega ülioluline
detail – tahavaatepeegel. Et kui istud potil, ei tea päris kindel
olla, ega kuri vaenlane selja tagant ei ründa.)
“Või läheks kalale?”
“Jälle hea
mõte,” leiab Iff. “Aga tead, vihma sajab mitmendat
päeva ja kõik märgid näitavad, et niipea üle ei
jää!”
Jääb nii, et vaatame, mis ilm teeb.
Muidugi on ilm järgmisel päeval sant. Iff
võtab meid Laasu ukse peal vastu, kalossid jalas. Ta on hommikul kell
seitse üles tõusnud ja ahju tule teinud, sest kui kolm päeva
järjest sajab, läheb maja rõskeks.
Iff keedab kohvi
ja me proovime kalapirukat, mis mul Liiva kalakohviku tagauksest on
õnnestunud saada kaks tundi enne, kui pood ise lahti tehakse.
(“Ifile ka siis palju tervisi!”) Pirukas on maitsev, aga
mõõtmetelt... noh, ütleme, et oleks võinud suurem
olla.
Ekspressi autojuht Gunnar Maurer, kes jälestab
kalatoite, aga on kirglik kalamees, sumab Pädaste mõisa juures
merre, kummisaapad jalas, ja jääb sinna lanti loopima.
Laasu rehetoas piruka juures veereb jutt aga mõnusasti.
Iff, kes näeb aasta-aastalt järjest rohkem akadeemilise
ajakirjanduse isa Juhan Peegli moodi välja (Juhan Peegel oli Ivo Linna ema
vend), jutustab lugusid – nagu vana hea Juhan seda omal ajal tegi.
Iff: “Kõige esimene sünnipäev, mida ma
mäletan, oli see, kui ma sain kuueaastaseks. Ema ja isa kinkisid mulle
plekist rohelise lennuki ja karbi hernekomme. Ja ma olin nii kade, et
sõin selle karbi üksi tühjaks, kellelegi teisele ei
andnud!”
Kümme aastat tagasi kinkis vana sõber,
raadiomees Erki Berends Ifile suure rulli kaablit, sest Ivo on praktiline
inimene ja kaablit läheb elus ikka vaja. Ja kaabli külge oli
monteeritud raadio.
Ifile meeldib, kui kingitakse
tööriistu või raamatuid. Tööriistu läheb ikka
vaja ja raamatud loeb Iff nagu loom.
Iff: “Ja kõige
viimase kingituse tegi mulle mu oma kallis naisuke Imbi. Ütles
ükspäev, et kahe minuti pärast tule õue, aga ära
vaata enne, kui ma luban! No nii. Imbi läks õue, ma ootasin kaks
minutit ja läksin järele. Ja siis hakkas kuskilt kostma
mootorimürin ja kujutad sa ette – Imbikene oli endale Muhu riided
selga tõmmanud ja sõitis murutraktoriga uhkelt
õuele!”
Iff ei sära arvatavasti mitte vähem
kui siis, kui ta kuueaastaselt lennuki sai. “Ma olin tugevasti
šokeeritud!”
Iff toob oma murutraktori rehealusest
välja, teeb õue peal mitu tiiru, saluteerib ja lehvitab.
Pakkimise paelast lilleõis on siiamaani iluvõre küljes ja
tagaotsas on loosung “Au tööle!”.
“Sirelitel on tänavu kuidagi palju õisi,”
mõtlen vahepeal kõva häälega, ja Iff reageerib, nagu
oleks teda sõrmega ribidesse torgatud.
“Kohe!
Hüpake autosse, ma näitan teile selliseid kohti, kus on tohutult
sireleid! Ja kui kellelgi on vaja teha muinasjutu- või lastefilmi, siis
on see maailma parim koht!”
Iff ist
ub oma linnamaasturi rooli (ta sõidab kodustes kalossides ja kuulekalt
LE punkte järgides), keerab külatänavalt Väikse väina
poole ja räägib, kuidas õndsal nõukogude ajal miilits
ta Pirita teel kiiruse ületamise pärast kinni pidas. Miilitsa
nägu läinud Ivo Linnat nähes iseäranis lahkeks ja Iff juba
mõtles, et näe, televiisoris esinemisest ikka kasu ka. Ja siis
teatas miilits õnnest nõretades: “Ma olen Jaak Joalale
trahvi teinud, olen Tarmo Pihlapile trahvi teinud, teen ka Ivo
Linnale!”
Iff tundis, et tal pole kahju seda trahvi maksta,
kui see teisele niisugust rõõmu valmistab. Palun! Teisel on Ifile
trahvi tegemine ilmselt elu lõpuni meeles.
Jõuame
Saaremaale ja Iff keerab auto Tornimäe poole.
Iff ei ole
selline mees, kes sünnipäevade eest metsa ära jookseb või
pööningul üksipäini raamatut loeb.
“Minu
30. sünnipäev Müürivahe tänaval ühes keldris oli
nii hoogne, et Apelsini tromboonivirtuoos Ants Nuut lõi mulle tordi
näkku. See oli ilge kreemitort, läks silma ja oli päris
kibe.”
Ants Nuudi versioon asjast on selline, et kuskilt
imbunud välja, et varsti läheb tordiviskamiseks ja et
sihtmärgiks on valitud tema (Nuut). Nuut ei hakanud kurja aktsiooni
ära ootama, võttis tordi, virutas ise esimesele, kes ette jäi.
Iff jäi.
Iff: “Ja ükskord ammu olime minu
sünnipäeva ajal Mongoolias, Ulaanbaataris. Anne Veski praegusel mehel
Benno Beltšikovil oli ka sünnipäev ja filharmoonia daamid olid
varunud musta leiba ja vürtsikilu ja igavene äge sünnipäev
oli. Ja siis ilmus välja täiesti hullumeelne tantsupedagoog Mait Agu,
kes oli napsust kuraasi juurde saanud ja tahtis seal kõigile kangesti
rahvatantsu õpetada. Me ronisime Ain Tammessoniga (kuulus
klahvpillimees) kapi otsa ja vaatasime seda pulli pealt. See oli
võimas!”
Sõidame läbi Kõrkvere
küla ja Iff palub koondada tähelepanu vasakule, sest kohe ilmub
nähtavale maja, mis on vähemalt sama roosa nagu Gerald Durrelli maja
Korfu saarel.
Iff: “Aga hiljaaegu astus ligi väike poiss,
paber käes, et palun autogrammi. No palun, mis mul selle vastu saab olla!
Kirjutasin talle autogrammi – ja ta ütleb mulle: te olete mu vanaema
suur lemmik!”
Iff teeb tähendusrikka pausi. “No
siis ma tundsin, et see on ilmselt märk, et vanust ikka juba on!”
Iff naerab laia naeru.
Ja siia otsa tuleb ettekandele lugu,
kuidas ükskord tulnud keegi naine Venemaal Ifilt autogrammi küsima.
Nagu venelasele kombeks, kiitis ülevoolavalt ja paljusõnaliselt, ja
kui autogrammi kätte sai, tänas pidulikult: spasibo, vam, dorogoi
Tõnis!
Iff on vilets äraütleja, seda teavad
kõik. Bändikaaslased räägivad, kuidas Iff läheb
lavale ka siis, kui enesetunne on ülivilets, kummardab nii, et selgroog
ragiseb, ja annab endast kõik. Aga latti Iff alla ei lase, seda teavad
ka kõik.
Iff: “Ükskord oli mingi
korvpalliüritusega seoses vaja esitada laulu, mille Peeter Saul oli
kuskilt muusikalist leidnud. Õppisin neid sõnu ja tundsin, et
kurat, mulle see ei istu! Meloodia ja kõik on olemas, aga näe,
mulle ei istu! Tulin telemajja ja ütlesin, et mina sellega hakkama ei saa.
Andku Peeter mulle tagantjärele andeks, aga nii see oli.”
“Kust see headus sinu sisse tulnud on? See, et üks eesti mees on
nii positiivne, ei ole tavaline asi.”
Iff: “Meie kallis
kadunud emakene oli ju lõpmata hea inimene. Tema eeskuju oli niis
ugune, et see on kogu aeg silma ees. Küllap ma olen elus lollusi ka
teinud, aga ema headusest ja kogu emapoolse suguvõsa headusest on ehk
midagi külge ka jäänud.”
Erki Berends
arvab, et Iff ja tema vennad Taivo ja Temme on kõik emasse ja isa
iseloomust pole neis kohe mitte kribetki. See oli veel 6–7 aastat tagasi,
kui Iff andis salaja suitsu Erki kätte: kurat, vanamees tuleb õue
peale!
Ivo isa Timoteus Linna, kauaaegne preester, koorijuht ja
Kuressaare lossi direktor, praegu on 98 aastat vana ja oma ea kohta toimekas
mees.
“Vaata nüüd! Kus sa oled näinud
selliseid sireleid?!” Iff tõmbab Kübassaare poolsaarel kopsud
ääreni sirelilõhna täis ja näitab randa, kus
merepõhi on paeplaatidest nagu Kuressaare lossi põrand. “Ja
sellist laialehist metsa. Kõik puha vahtrad, pärnad, jalakad,
sarapuud.” Ifile siin meeldib. Kui oleks vaja päkapikkude ja
muinasjutufilmile kohta, siis see oleks selline koht.
Terve
metsaalune on karulaugu õitest valge, nii kaugele kui silm
võtab.
Karulauk on kolmanda kategooria kaitsealune liik ja
loodusest karulauku üles kaevata ei tohi. Võib seemnest maha panna
ja ise kasvatada, aga labidaga metsa minna ei või.
Sööme karulaugu lehti, haiseme nagu pätid, sõidame
Pöide poole ja räägime natuke rahast ka.
Mõni aasta
tagasi, kui Iff Laasu talumajale uue rookatuse laskis panna, tuli
sõbralt raha laenata.
On olnud aegu, kui Iff on sidejaoskonna
naistelt raha laenanud, et ei saa muidu praamiga üle. Et käib linnas
ära ja maksab tagasi.
Aga nüüd on Ifil rahamured
möödas. Kõik mured näivad Ifil praegu möödas
olevat.
Kadakate vahel vilksatab teeots, mis viib Arnold
Rüütli suvemajja, ja korraks arutame, et käiks Arnoldi juurest
ka läbi. Aga jätame käimata, sest Arnold on kindlasti linnas.
Arnoldile meeldivad tähtsad koosolekud, ise 80aastane mees.
Iff: “Mis vanusesse puutub – no vaata, Rollingud on ka üle
kuuekümne, hakkavad seitsekümmend saama, aga kuskilt otsast ei
paista, et mehed vanemaks on saanud! Richards sattus ju haiglasse, sest ronis
palmi otsa ja kukkus alla!”
“Mis sa siis teed,
kui sa 80 saad?”
“Viina võtan!”
“Lähed tuurile ka?”
“Miks mitte!” Iff
tõsineb. “Kõike võib ju teha, aga selle peab
ära tabama, et naeruväärne ei ole. Et rahvas ei võtaks
sind kui tsirkuselooma.”
Jõuame tagasi Laasule ja
Ifi auto on porine nagu Tallinna loomaaia tüügassiga.
“Nojah, eks te mu päeva nüüd p..sse keerasite,”
naerab Iff, kui hüvasti jätame, ja palub lahkesti Kuressaare
lossihoovi reedesele kontserdile.
Pädastes selgub, et autojuht
Gunnar (see kirglik kalamees, kes kalakotletti nähes iiveldama hakkab) on
püüdnud paraja haugijuraka, ilusa säravrohelise eluka. Paras
Ifile kinkida.
Jälle autonina Laasu poole tagasi.
Iff käib õues, telefon kõrva ääres. Haugi
nähes rõõmustab nagu laps ja hüüab telefoni:
“Mis viga Muhumaal elada, näed, mehed toovad sulle ise kala
õue peale kohale!”
Käärib käised
üles ja hakkab kala rookima.