Iff ei oska esimese hooga ütelda, isegi muru on niidetud.


“Peldik ei taha tühjendamist? Tõstame peldiku tühjaks!”


“Jaa, see on hea mõte küll,” leiab Iff. “Aga peldik sai just tühjaks veetud. Tahavaatepeegel on tal nüüd ka küljes. Kui tuled, saad oma silmaga vaadata.” (Ifi välipeldikul puudus kaua aega ülioluline detail – tahavaatepeegel. Et kui istud potil, ei tea päris kindel olla, ega kuri vaenlane selja tagant ei ründa.)


“Või läheks kalale?”


“Jälle hea mõte,” leiab Iff. “Aga tead, vihma sajab mitmendat päeva ja kõik märgid näitavad, et niipea üle ei jää!”


Jääb nii, et vaatame, mis ilm teeb.


Muidugi on ilm järgmisel päeval sant. Iff võtab meid Laasu ukse peal vastu, kalossid jalas. Ta on hommikul kell seitse üles tõusnud ja ahju tule teinud, sest kui kolm päeva järjest sajab, läheb maja rõskeks.


Iff keedab kohvi ja me proovime kalapirukat, mis mul Liiva kalakohviku tagauksest on õnnestunud saada kaks tundi enne, kui pood ise lahti tehakse. (“Ifile ka siis palju tervisi!”) Pirukas on maitsev, aga mõõtmetelt... noh, ütleme, et oleks võinud suurem olla.


Ekspressi autojuht Gunnar Maurer, kes jälestab kalatoite, aga on kirglik kalamees, sumab Pädaste mõisa juures merre, kummisaapad jalas, ja jääb sinna lanti loopima.


Laasu rehetoas piruka juures veereb jutt aga mõnusasti.


Iff, kes näeb aasta-aastalt järjest rohkem akadeemilise ajakirjanduse isa Juhan Peegli moodi välja (Juhan Peegel oli Ivo Linna ema vend), jutustab lugusid – nagu vana hea Juhan seda omal ajal tegi.


Iff: “Kõige esimene sünnipäev, mida ma mäletan, oli see, kui ma sain kuueaastaseks. Ema ja isa kinkisid mulle plekist rohelise lennuki ja karbi hernekomme. Ja ma olin nii kade, et sõin selle karbi üksi tühjaks, kellelegi teisele ei andnud!”


Kümme aastat tagasi kinkis vana sõber, raadiomees Erki Berends Ifile suure rulli kaablit, sest Ivo on praktiline inimene ja kaablit läheb elus ikka vaja. Ja kaabli külge oli monteeritud raadio.


Ifile meeldib, kui kingitakse tööriistu või raamatuid. Tööriistu läheb ikka vaja ja raamatud loeb Iff nagu loom.


Iff: “Ja kõige viimase kingituse tegi mulle mu oma kallis naisuke Imbi. Ütles ükspäev, et kahe minuti pärast tule õue, aga ära vaata enne, kui ma luban! No nii. Imbi läks õue, ma ootasin kaks minutit ja läksin järele. Ja siis hakkas kuskilt kostma mootorimürin ja kujutad sa ette – Imbikene oli endale Muhu riided selga tõmmanud ja sõitis murutraktoriga uhkelt õuele!”


Iff ei sära arvatavasti mitte vähem kui siis, kui ta kuueaastaselt lennuki sai. “Ma olin tugevasti šokeeritud!”


Iff toob oma murutraktori rehealusest välja, teeb õue peal mitu tiiru, saluteerib ja lehvitab.


Pakkimise paelast lilleõis on siiamaani iluvõre küljes ja tagaotsas on loosung “Au tööle!”.


“Sirelitel on tänavu kuidagi palju õisi,” mõtlen vahepeal kõva häälega, ja Iff reageerib, nagu oleks teda sõrmega ribidesse torgatud.


“Kohe! Hüpake autosse, ma näitan teile selliseid kohti, kus on tohutult sireleid! Ja kui kellelgi on vaja teha muinasjutu- või lastefilmi, siis on see maailma parim koht!”


Iff ist ub oma linnamaasturi rooli (ta sõidab kodustes kalossides ja kuulekalt LE punkte järgides), keerab külatänavalt Väikse väina poole ja räägib, kuidas õndsal nõukogude ajal miilits ta Pirita teel kiiruse ületamise pärast kinni pidas. Miilitsa nägu läinud Ivo Linnat nähes iseäranis lahkeks ja Iff juba mõtles, et näe, televiisoris esinemisest ikka kasu ka. Ja siis teatas miilits õnnest nõretades: “Ma olen Jaak Joalale trahvi teinud, olen Tarmo Pihlapile trahvi teinud, teen ka Ivo Linnale!”


Iff tundis, et tal pole kahju seda trahvi maksta, kui see teisele niisugust rõõmu valmistab. Palun! Teisel on Ifile trahvi tegemine ilmselt elu lõpuni meeles.


Jõuame Saaremaale ja Iff keerab auto Tornimäe poole.


Iff ei ole selline mees, kes sünnipäevade eest metsa ära jookseb või pööningul üksipäini raamatut loeb.


“Minu 30. sünnipäev Müürivahe tänaval ühes keldris oli nii hoogne, et Apelsini tromboonivirtuoos Ants Nuut lõi mulle tordi näkku. See oli ilge kreemitort, läks silma ja oli päris kibe.”


Ants Nuudi versioon asjast on selline, et kuskilt imbunud välja, et varsti läheb tordiviskamiseks ja et sihtmärgiks on valitud tema (Nuut). Nuut ei hakanud kurja aktsiooni ära ootama, võttis tordi, virutas ise esimesele, kes ette jäi. Iff jäi.


Iff: “Ja ükskord ammu olime minu sünnipäeva ajal Mongoolias, Ulaanbaataris. Anne Veski praegusel mehel Benno Beltšikovil oli ka sünnipäev ja filharmoonia daamid olid varunud musta leiba ja vürtsikilu ja igavene äge sünnipäev oli. Ja siis ilmus välja täiesti hullumeelne tantsupedagoog Mait Agu, kes oli napsust kuraasi juurde saanud ja tahtis seal kõigile kangesti rahvatantsu õpetada. Me ronisime Ain ­Tammessoniga (kuulus klahvpillimees) kapi otsa ja vaatasime seda pulli pealt. See oli võimas!”


Sõidame läbi Kõrkvere küla ja Iff palub koondada tähelepanu vasakule, sest kohe ilmub nähtavale maja, mis on vähemalt sama roosa nagu Gerald Durrelli maja Korfu saarel.


Iff: “Aga hiljaaegu astus ligi väike poiss, paber käes, et palun autogrammi. No palun, mis mul selle vastu saab olla! Kirjutasin talle autogrammi – ja ta ütleb mulle: te olete mu vanaema suur lemmik!”


Iff teeb tähendusrikka pausi. “No siis ma tundsin, et see on ilmselt märk, et vanust ikka juba on!”


Iff naerab laia naeru.


Ja siia otsa tuleb ettekandele lugu, kuidas ükskord tulnud keegi naine Venemaal Ifilt autogrammi küsima. Nagu venelasele kombeks, kiitis ülevoolavalt ja paljusõnaliselt, ja kui autogrammi kätte sai, tänas pidulikult: spasibo, vam, dorogoi Tõnis!


Iff on vilets äraütleja, seda teavad kõik. Bändikaaslased räägivad, kuidas Iff läheb lavale ka siis, kui enesetunne on ülivilets, kummardab nii, et selgroog ragiseb, ja annab endast kõik. Aga latti Iff alla ei lase, seda teavad ka kõik.


Iff: “Ükskord oli mingi korvpalliüritusega seoses vaja esitada laulu, mille Peeter Saul oli kuskilt muusikalist leidnud. Õppisin neid sõnu ja tundsin, et kurat, mulle see ei istu! Meloodia ja kõik on olemas, aga näe, mulle ei istu! Tulin telemajja ja ütlesin, et mina sellega hakkama ei saa. Andku Peeter mulle tagantjärele andeks, aga nii see oli.”


“Kust see headus sinu sisse tulnud on? See, et üks eesti mees on nii positiivne, ei ole tavaline asi.”


Iff: “Meie kallis kadunud emakene oli ju lõpmata hea inimene. Tema eeskuju oli ­niis ugune, et see on kogu aeg silma ees. Küllap ma olen elus lollusi ka teinud, aga ema headusest ja kogu emapoolse suguvõsa headusest on ehk ­midagi külge ka jäänud.”


Erki Berends arvab, et Iff ja tema vennad ­Taivo ja Temme on kõik emasse ja isa iseloomust pole neis kohe mitte kribetki. See oli veel 6–7 aastat tagasi, kui Iff andis salaja suitsu Erki kätte: kurat, vanamees tuleb õue peale!


Ivo isa Timoteus Linna, kauaaegne preester, koorijuht ja Kuressaare lossi direktor, praegu on 98 aastat vana ja oma ea kohta toimekas mees.


“Vaata nüüd! Kus sa oled näinud selliseid sireleid?!” Iff tõmbab Kübassaare poolsaarel kopsud ääreni sirelilõhna täis ja näitab randa, kus merepõhi on paeplaatidest nagu Kuressaare lossi põrand. “Ja sellist laialehist metsa. Kõik puha vahtrad, pärnad, jalakad, sarapuud.” Ifile siin meeldib. Kui oleks vaja päkapikkude ja muinasjutufilmile kohta, siis see oleks selline koht.


Terve metsaalune on ­karulaugu õitest valge, nii kaugele kui silm võtab.


Karulauk on kolmanda kategooria kaitsealune liik ja loodusest karulauku üles kaevata ei tohi. Võib seemnest maha panna ja ise kasvatada, aga labidaga metsa minna ei või.


Sööme karulaugu lehti, haiseme nagu pätid, sõidame Pöide poole ja räägime natuke rahast ka.

Mõni aasta tagasi, kui Iff Laasu talumajale uue rookatuse laskis panna, tuli sõbralt raha laenata.

On olnud aegu, kui Iff on sidejaoskonna naistelt raha laenanud, et ei saa muidu praamiga üle. Et käib linnas ära ja maksab tagasi.


Aga nüüd on Ifil rahamured möödas. Kõik mured näivad Ifil praegu möödas olevat.


Kadakate vahel vilksatab teeots, mis viib Arnold Rüütli suvemajja, ja korraks arutame, et käiks Arnoldi juurest ka läbi. Aga jätame käimata, sest Arnold on kindlasti linnas. Arnoldile meeldivad tähtsad koosolekud, ise 80aastane mees.


Iff: “Mis vanusesse puutub – no vaata, Rollingud on ka üle kuuekümne, hakkavad seitsekümmend saama, aga kuskilt otsast ei paista, et mehed vanemaks on saanud! Richards sattus ju haiglasse, sest ronis palmi otsa ja kukkus alla!”


“Mis sa siis teed, kui sa 80 saad?”


“Viina võtan!”


“Lähed tuurile ka?”


“Miks mitte!” Iff tõsineb. “Kõike võib ju teha, aga selle peab ära tabama, et naeruväärne ei ole. Et rahvas ei võtaks sind kui tsirkuselooma.”


Jõuame tagasi Laasule ja Ifi auto on porine nagu Tallinna loomaaia tüügassiga.


“Nojah, eks te mu päeva nüüd p..sse keerasite,” naerab Iff, kui hüvasti jätame, ja palub lahkesti Kuressaare lossihoovi reedesele kontserdile.


Pädastes selgub, et autojuht Gunnar (see kirglik kalamees, kes kalakotletti nähes iiveldama hakkab) on püüdnud paraja haugijuraka, ilusa säravrohelise eluka. Paras Ifile kinkida.


Jälle autonina Laasu poole tagasi.


Iff käib õues, telefon kõrva ääres. Haugi nähes rõõmustab nagu laps ja hüüab telefoni: “Mis viga Muhumaal elada, näed, mehed toovad sulle ise kala õue peale kohale!”


Käärib käised üles ja hakkab kala rookima.