Jookse, mees, jookse!

Vaevalt olime Gruusias Batumi linna jõudnud, president Ilvese, tema meeskonna ja ärimeestega end linna ainsamasse luksushotelli vedanud, kui äkki, märkan, tuleb vastu Indrek Kannik. Lühike dress juba seljas, tossud jalas. Läheb jooksma, enesekindla näoga, nagu elukutseline maratoonar.

Ma poleks imestanud, kui oleks seal hotelli fuajees kohanud Meelis Atoneni, va vintsket jooksumeest, või Jürgen Ligi, keda jooksu­radadel tihti olen märganud. Aga Kannik, ümaramas konditsioonis, nagu ta siis oli, üllatas.

Helistan talle.

“Jooksed ikka?”

Ma tean paljusid, kes on entusiastlikult alustanud, kuid hiljem kuulsusetult lõpetanud.

“Jooksen. Keskmiselt 3-4 korda nädalas päris kindlasti,” teatab Kannik mu rahustuseks.

Viimasel ajal on meedias päris palju tähelepanu saanud poliitik Sven Sester, kes viimase poole aasta jooksul on tublisti enda füüsisega tegelnud, kõvasti alla võtnud ja...

Vaatan Sesteri kodulehekülge. Seal vaatab vastu enesekindel džentelmen, kelle füsionoomias on märgata siiski tubli ülekaal. Ja lemmikharrastusteks “bridž, ujumine, sukeldumine, squash, korvpall, booling, kalastus, petank...”

Aga jooks? See kõik, mis on kodukal näha, oli enne. Nüüd on mehe elus jooksu tublisti.

Sester lööb mind pahviks: “Seitse päeva nädalas. Kolmel päeval on lisaks ka jõusaal.”

Sven on koguni nii innukas harjutaja, et hiljuti, kui ta oma pikaaegse elukaaslasega ametlikult abiellus, läks ta ka pulmapäeval siiski jooksutiirule. Ka järgmisel hommikul, kui mees esimest korda värske abielumehena ärkas, ei andnud jooksukirg rahu. Jättis armsa kaasa edasi magama, aga ise läks jooksma.

Eks neid, kes hommikul peeglisse vaadates on avastanud, et vastu ei paistagi Apollo ideaalkeha, ning seejärel spordipoodi parimate jooksususside järele läinud, on palju.

Kohe jooksma! Kohe saledaks! Eks põhjusi on teisigi.

Kannik ütleb, et kolm ja pool aastat tagasi kippus tervis töökoormuse/pingete all jupsima.

Üldine närvilisus, ka südameprobleemid. See oli ajend ja põhjus, et end kätte võtta. Jooks on mugav, jooks on lihtne, ent kui oled ülekaalus, siis ei kumbagi.

“Ülekaalu oli ikka tublisti. Ega ma algul ei jõudnudki suurt midagi joosta. Võhma polnud. Ja ka põlved andsid pikapeale tunda.”

Sellisel puhul, nagu ütleb näiteks dr Rein Jalak ühes oma tervisespordile pühendatud raamatus, tuleb võtta rahulikult. Jalgu ja liigeseid tuleb säästa. Pigem käia, rattaga sõita.

Kas mitte peaminister Andrus Ansip ei ole suusa- ja rattamees just seepärast, et põlved ei lase joosta? Kõigile jooks ei sobi.

Tasa ja targu talitas Kannikki. Sõitis rattaga, jooksis, aga ettevaatlikult, vaikselt tempot tõstes.

“Kolme kuu pärast jõudsin joosta kuus-seitse kilomeetrit järjest, küll kiirusega nii umbes kuue minutiga kilo­meeter, aga jooksin.”

Sester oli veel möödunud aastal selline tüsedam enesega rahulolev mees, kellele need jutud, et võiks midagi endaga ette võtte, läksid kõrvust lihtsalt mööda. Miks peaks, kui olla on hea.

“Nüüd ma vaatan neid poole aasta taguseid pilte endast ja mõtlen, kuidas ma sain rahul olla.”

Hingelt jooksumees pole ta olnud, kuigi kunagi (see oli viimati 25 aastat tagasi) sai joostud rahvajookse. “Mulle meeldib, kui mängus on pall, siis saan ma mingi adrenaliini kätte. Aga jooks...”

Sügisel kutsus Marko Reikop Sesteri saatesse osalema eksperimendis, kus tuli 36 tundi olla ilma suitsuta. Aastaid kaks pakki päevas normiks pidanud poliitik oli äkki tuttavate ees justkui alasti. Saadeti SMSe. “Tubli, et maha jätsid!”, “Ülikõva!” jne .

Kuigi tegelikult tal ju mahajätmise plaani polnudki. Aga nüüd polnud ühtäkki teist võimalust.

Sester võttis asja põhjalikult käsile. Suhtles spetsialistidega. Pani treening- ja jooksuplaanid paika, et kui juba suits saab maha jäetud, siis võiks üldse end käsile võtta.

Aga jooksumeest temast sel hetkel muidugi polnud. “Mu ülekaal oli meeletu, ütleme otse.

Panin enda jaoks paika, et võtan 25 kilo maha, enne jooksma ei hakka.”

Nii ta müttas spordisaalis. Tegi jõuharjutusi ning sammus jooksulindil (sest talvel õues sammumine ei tundunud ahvatlev). Sammus rahulikult, et pulss püsiks 110–130 vahel.

“Kui ma oleks kohe täiega jooksma hakanud, usun, ma oleks varsti olnud haiglavoodis!”

Kolme kuu pärast tegi Sester lindil juba kiiremaid liigutusi. Jooksu veel mitte, aga sellist kiirkõndi. 20 kilogrammi oli seks ajaks juba kadunud, aga joosta justkui veel ei söandanud.

Tõstis tasapisi jooksulindi kaldenurka ning andis niiviisi koormust juurde.

Keha harjus raskusega. Kui Sester märgilise tähtsusega 25 kilo kaalust maha sai, hakkas ta kergelt jooksma. Väga rahulikult üks-kaks kilomeetrit korraga.

Suve hakul oli kord nii, et pärast üht õhtust olengut jättis ta auto sugulaste juurde Tiskresse.

Järgmisel päeval oli kesklinnas elaval Sesteril kolm valikut – kas minna taksoga oma autole järele, lasta naisel viia või proovida joosta.

Ta valis viimase. Jooksis ja jooksis. Varsti oli nagu muiste Tiskres, ja häda ei miskit.

“Tagasiteel mõõtsin tee üle. Üle kümne kilomeetri. Puhkasin ma selle tee jooksul vast viisteist sekundit, kui ootasin valgusfoori taga.”

Sellest jooksust sai endine tüse endaga rahul olev poliitik tõsise impulsi – joosta, muudkui joosta.

Vaatab, kas joosta mööda mereäärt Pirita poole või mujale. “Eks seal ikka mõtled, et, näed, täna panen lauluväljakuni, järgmine päev juba TOPini, seal juba rannahoone kanti, edasi...”

Sester ütleb, et on oma jooksud ja joostud kilomeetrid ilusti kirja pannud ja selle poole aastaga on tal kokku 1500 käigu- ja jooksukilomeetrit. Siin, mis salata, lööb ta taas pahviks.

Nüüd tihtipeale 15kilomeetriseid jooksuringe tegev Kannik ütleb, et kui vähegi võimalik, võtab ta jooksuasjad väliskomandeeringule kaasa. “Kui just ühepäevane reis pole. Siis pole mõtet.”

Jälgib üldiselt, et kui õhtul on jooksutiir plaanis, siis lõunaks praadi ei söö. Joosta meeldib talle just õhtuti. “Mulle ei meeldi hommikuti sportida.”

Tõsi, vahel, kui on võimalik, teeb tiiru lõuna ajal. Tal töökoht ju Kadriorus. Patt oleks kenas pargis jooksmata jätta.

Sester seevastu on hommikuinimene: jooksuringi plaanib ta hommikusse. Ja jooksuasjad võtab loomulikult reisile kaasa.

Söögivärke jälgib põhjalikult, kuigi tunnistab, et väga radikaalselt end ei piira.

Ja pärast jooksu?

Mis siin rääkida. Jooksumehena üle 20 kilo alla võtnud Kannik ütleb, et on mõnus. Vaim kirgas, tunne hea. Füüsiliselt ehk ongi esialgu väsimus, aga hiljem on tunne hea.

Sven “–36 kg” Sester ütleb põhimõtteliselt sama. Vahel tunneb, et peaks pisut tagasi tõmbama, ehk on tsipa liiga intensiivne see trennivärk, aga aasta lõpuks tahaks ta 50 kilo vanast kaalust maha saada ja see innustab hommikuti jälle uuesti jooksma minema.

Kas on see miski üldisem viirus või juhus, ent viimasel ajal on kuulda olnud mitme kõhukama härra jooksuharrastusest? Kas mitte ärimees Neinar Seli pole viimasel ajal tõsiselt asja ette võtnud? Ja siseminister Pomerants?

Aga Edgar Savisaarest ja Rein Langist ning Marek Strandbergist pole kuulnud. Ju, ütleme nii, pole juhtunud kuulma.