Pärast viimast eksamit Glasgow ülikoolis olin valmis matkaga alustama.


Plaanisin raja läbida üksinda, kuna nii saab valida endale sobiva tempo ning pärast intensiivset kooliaastat natukene aega ka omaette olla. Tegelikult oli aga asi omaette looduses matkamisest päris kaugel, sest vaevalt on võimalik kõndida üle viie minuti kedagi teist kohtamata. Matkajaid oli rajal igas vanuses, paljudest rahvustest, nii grupikaupa kui paaris, leidus ka teisi üksikõndijaid.


1. päev: Loch Lomond



Esimeste kilomeetritega hakkas selgeks saama, mida eelseisvalt teekonnalt oodata võib.


Vihm, mudane tee ja õlgusooniv kott andsid endast selgelt märku ning pärast suuremaid tõuse oli puhkus vägagi vajalik. Ometi avanes juba esimesest kõrgemast Conic Hilli nimelise mäe tipust suurepärane vaade Šotimaa suurimale lochi’le, Loch Lomondile. Vaade uttumattunud järvele ja selle väikestele saarekestele kompenseeris pingutuse täielikult.


Mäest alla jõudes jätkus West Highland Way tõusude ja langustega mööda loch’i kallast. Ei saa öelda, et rada oleks lausa ohtlik, aga liigne ettevaatamatus võib lõppeda nihestatud liigesega. Kogu tee tuleks läbida rahuliku tempoga ning pigem keskenduda looduse nautimisele kui enda väsitamisele. Viga, mille ma teekonna hilisemas etapis kahtlemata ka tegin.


Terve rada on märgistatud vastavate viitadega, nii et orienteerumisega probleeme ei tohiks tekkida. Olin otsustanud ööseks jõuda matkajatele mõeldud metsamajakesse. Tegemist on äärmiselt lihtsate tasuta peatuspunktidega, kus on olemas kamin ning magamisplatvormid.


Kuna aga majake asus rajast mõnevõrra eemal ning saadud juhend ei paistnud olevat täpne, leidsin ennast ühel hetkel juba õhtuhämaruses eksinuna kukalt kratsimas. Tee peale jäänud hotell ja telkimisplats olid jäänud kaugele seljataha ning mäeveerul ei paistnud olevat ka sobivat kohta telkimiseks.


Taskulambivalgel ümbrust uurides leidsin õnnekombel ajutiselt suletud kämpingu ning selle hoovist avatud kuuriukse. Oli selge, et öömaja on selleks korraks olemas ning pärast enam kui 30-kilomeetrist teekonda tuli uni vägagi magus.


2. päev: öö hütis


Hommikul sai ennast kõrgustikust allalangeva joa ääres puhtaks pesta ja kuna tegemist on täiesti puhta veega, siis ka janu kustutada.


Ka sel päeval kulges rada mööda Loch Lomondi kallast, jättes tee peale erinevaid vaatamisväärsusi, millest vast nimekaim on Rob Roy koobas.


Seekord oli mul järgmise metsamajakese leidmisega rohkem õnne ja juba pärast mõnetunnist jalutust jõudsin kergesti märgatava hütini. Olin plaaninud küll rohkem käia, kuid kamin ja võimalus öö taaskord katuse all veeta tundus liiga ahvatlev, et edasi marssida. Õhtuks olid lisaks minule majakeses matkajad ka Poolast ja Saksamaalt.


3. päev: sääsepõrgu



Plaanisin eelmise päeva tasa teha ning asusin varahommikul teele.


Loch Lomond jäi lõpuks seljataha ja kui enne oli rada kulgenud peamiselt puude vahelt, siis nüüd oli maastik märgatavalt avatum ning mida põhja poole, seda mägisem. Siiski ei olnud edasised tõusud enam nii järsud ning minu juba väsinud selg tundis ennast märgatavalt paremini kui konarlikul loch’i kaldal turnides.


Kui käidud oli 20 km, jõudsin Crianlarichisse, mis tähistab West Highland Way keskpunkti.


Leidsin esmapilgul sobiva telkimiskohana paistva platsi, kuid juba mõne aja pärast pidin tunnistama, et soine maastik ei ole kõige mõistlikum koht öö veetmiseks. Tugeva vihma tõttu osutus tuletegemine märgatavalt raskemaks, kui minu oskused seda lubanud oleks, ning pärast ligi tunniajast katsetamist ligunenud puuoksi põlema saada, loobusin traditsioonilisest meetodist ning otsisin välja oma priimuse ja gaasiballooni. Hakkasin mõtlema ka uue telkimiskoha pärast, kuid veel enne seda jõudsin tutvuda Briti saarte kõige kohutavama tüütusega – kodumaistest sääskedest kordades jubedamate elukatega (midges), kes võivad õhtupooliku looduses täielikuks põrguks muuta. Iga hammustusega kaasneb punane sügelev täpp ning kui ei õnnestu pidevalt ringi liikuda, võib putukaid su ümber olla sadu.


Pärast paaritunnist võitlust külma, lendavate nuhtluste ja lootusetut katset veelkord paduvihmaga tuld teha, sai mugavusi otsiv linnainimene minus lõpuks võitu ning teades, et tegelikult jäävad iga natukese maa tagant tee peale ka erinevad majutusasutused, seadsin sammud läheduses asuvasse Youth Hostelisse. Õnneks oli keegi just loobunud reserveeringust, aga üldiselt on suvisel hooajal West Highland Way ümbruses ilma eelnevalt kohta broneerimata korralikku öömaja üsna raske leida.


4. päev: lumi



Hommikuks olin ennast pehmes voodis kenasti välja puhanud ning asusin uuesti teele. Peagi olid metsatukad lõplikult vaateväljast kadunud ning olin jõudnud raja lõiku, mis kulges juba päris kõrgete mägede vahelt. Ilm oli sel päeval isegi Šotimaa kohta eriliselt muutlik.


Külm ja vihm vahetusid iga natukese aja tagant tõeliselt palava suveilmaga ning pidev riiete vahetamine muutus küllaltki tüütuks.


Vahepeal hakkas sadama isegi midagi lumetaolist ning sellega kaasnev tugev tuul tegi edasiliikumise üsnagi raskeks. Kuna aga teele sattus küll äärmiselt lihtne, ilma ukseta onnikene, otsustasin ennast, oma riideid ja telki seal mõnda aega kuivatada ning lõpuks ka öö veeta.


Maja seintele olid eelnevad matkajad maha jätnud teateid oma kogemustest ja kuna ükski neist ei soovitanud sellest kohast hoiduda, jäin hea meelega paigale. Ukse asemele sai pandud telgikate ning kuigi nurkadesse jäetud prügihunnikud mõjusid ebameeldivalt, ei paistnud neis midagi otseselt roiskuvat ning seega võisin rahulikult magama jääda.


5. päev: mäed, ainult mäed



Sellel päeval oli plaanis liikuda rohkem kui eelnevatel. Et jõuda aga õhtuks Kinlochlevenisse, mis on viimane peatus enne raja lõppu Fort Williamis, tuli läbida 35 kilomeetrit mööda Šotimaa mägist maastikku.


Esimesed suuremad tõusud väsitasid mu juba päeva alguses korralikult ära, kuid nagu selle tee jooksul oli reegliks kujunenud, tasus iga pingutus ennast uhkete vaadete näol igati ära.


Tee viis läbi Rannoch Moori. Maastik, kus silmapiirini ei paista midagi muud kui ainult mäed.


Eesti tasase pinna ja paksude metsadega harjunud inimesele on see kahtlemata tohutult muljetavaldav. Õnneks oli sellel päeval ilm parem, tegelikult võivad tormid sellistel aladel olla väga tugevad. Antud teelõigul pole soovitav rajalt kõrvale min na, kuna võib kergesti vajuda soistesse mülgastesse.


Tee läbi Rannoch Moori ei ole liiga pikk, kuid seda ei tasuks ette võtta liiga kehva ilmaga või hilja õhtul, kuna ööd seal veeta ma ei soovita.


Olin selleks hetkeks käinud 21 km, kuid kuna kindel plaan oli jõuda Kinlochlevenisse, siis otsustasin ikkagi edasi minna. Uus lõik rajal algas tõusuga, mida tuntakse kurjakuulutava Devils Staircase’i nime all.


Oli varane õhtupoolik ning paljud minuga koos liikunud matkajad olid jäänud Rannoch Moori järgsesse puhkepaika telkima. Varem startinud rahvas oli aga ilmset juba Kinlochlevenis kohal.


Nii aga paistis, et kogu Glen Coe mäestik, mida peetakse kogu Šotimaa kauneimaks paigaks, on minu päralt, mis oli kahtlemata võimas tunne.


Tee edasi jätkus väikeste tõusude ja langustega mööda keerdus kitsaid radasid ning juba mõne aja pärast võis näha päeva sihtpunkti.


Vaatamata sellele võttis kõrgustikust allajõudmine veel mitu tundi ning mida lähemale Kinnlochlevenile, seda suuremaks muutus väsimus.


Kui ma lõpuks pärast 12-tunnist matka mägedes kämpingusse jõudsin, olin igatahes juba totaalselt kurnatud.


Seekord õnnestus telkimine märgatavalt paremini kui paar päeva varem ning jõudsin peaaegu et enne sääskelukate väljatulekut magama minna.


Öösel aga juba põhjalikult villis jalad justkui põlesid ning tagantjärele tarkusena oleks pidanud antud päeva teekonna läbima kahes osas.


6. päev: finiš udus



Viimane päev oli taaskord vihmane ja jahedam. Väsimus eelmisest päevast andis ennast tunda, kuid läbida tuli 22 kilomeetrit. Edasi läks rada siiski lihtsamaks ja parema ilmaga oleks pidanud taaskord märkama maalilisi mägesid. See-eest oli aga Šotimaale kohaselt ümberringi suur udu ning Ben Neviseni jõudes oli kõrgeimast mäest näha üksnes jalam. Tihti tähistavad rajaläbijad teekonda Ben Nevise tippu ronimisega, kuid kuna tihe vihm ja väsimus olid minuga oma töö teinud, otsustasin selle kaugemasse tulevikku lükata. Kui lõpuks West Highland Way finišit märkiva sildini olin jõudnud, oli enesetunne siiski väga rahuolev.


Tagantjärele mõeldes oleks tulnud kasuks mugavamad jalanõud ning kergem kott. Tegelikult pakutakse rajal isegi teenust, millega veetakse kandam iga päev sinu planeeritud peatuspunkti. Ööbima ei pea kuurilaadsetes lobudikes, vaid hotellides ning kaasa ei pea tassima ka kiirmakarone, tatart ja riisi, vaid võib süüa uhkeid kolmekäigulisi lõunaid. Kuid kui mugav peaks täpselt üks nädalane jalutuskäik läbi Šoti mägismaa olema?