“Back On My B.S.”

(Universal/Motown)


Tüütu on iseenese sõnu korrata, aga no räägin mis ma räägin, vaat ei liigu asjad paremuse suunas. Seal mein­striim hip-hopis. Busta Rhymes’i kaalukategoorias räpparitel on jätkuvalt komme klopsida kokku albumeid, mille palade valmistamine ära jaotatud mitmete produtsentide vahel ning higi ja vaevaga meisterdatud kupatus kõlab koos mitte kui terviklik album, vaid juhuslik kogum paladest, mille räppar on mõne aasta jooksul salvestanud.


Busta kaheksanda sooloplaadi “Back on My B.S.” (mis pidanuks ilmuma juba 2007. aasta lõpus) 14 loo taga on 12 erinevat produtsenti, kõik oma käekirjaga, ja ülevaataja tööd, et kõik sobituks ja annaks kokku teose, ei ole viitsitud teha. Ostame produtsentidelt lugusid, seame ritta, kujundame ümbrise ja fine. Käimasoleval allalaadimise ajastul hoogustab see omakorda tendentsi, et publik ei tunne enam artiste suurepäraste albumipikkuste sõnavõttude pärast, vaid – heal juhul – üksnes träkkide, radade, lugude poolest.


Ning, proffidele au andes, silmapaistvaid lugusid siin plaadil iseenesest on. “Respect My Congloremate” (prod. Focus) on kuri ja sürrealistlik nagu Busta parimatel päevadel. Idamaine ja autotune’ist viimase absurdse piisa pigistav “Arab Money” (Ron Brownz) on samuti naljakas. Outkastlik “Sugar” (Jelly Roll) on täpselt nii ligidal erootilisusele, kui meinstriimräpp küündib. Loos “Kill Dem” (The Neptunes) lapsendab Busta värskelt kõlava rastafari-aktsendi ja erikõlalised vokaalid refräänis (Pharrell ja Tosh) teevad asjast catchy. Sooja ja kaasalaulvate soulmuffinsite Mary J Blige, Jamie Foxx, Common ja John Legend kantud “Decisioni” alla klimberdatud klaverikäiguga tahaks ise armastatu akna alla istuda, seda talle ette mängida ja unistada.


Toredad lood, aga mis ma nüüd tegema peaks? Pidevalt plaati edasi kerima? Valiku lugudest iPodi imema ja edasi elama? Rääkima jälle, et “selline osad lood on head”-plaat? Bhhh.
6