“Back On My B.S.”
(Universal/Motown)
Tüütu on iseenese sõnu korrata, aga no räägin mis ma
räägin, vaat ei
liigu asjad paremuse suunas. Seal meinstriim hip-hopis. Busta
Rhymes’i
kaalukategoorias räpparitel on jätkuvalt komme klopsida kokku
albumeid,
mille palade valmistamine ära jaotatud mitmete produtsentide vahel ning
higi ja vaevaga meisterdatud kupatus kõlab koos mitte kui terviklik
album, vaid juhuslik kogum paladest, mille räppar on mõne aasta
jooksul
salvestanud.
Busta kaheksanda sooloplaadi “Back on My B.S.” (mis pidanuks ilmuma
juba 2007. aasta lõpus) 14 loo taga on 12 erinevat produtsenti,
kõik
oma käekirjaga, ja ülevaataja tööd, et kõik sobituks
ja annaks kokku
teose, ei ole viitsitud teha. Ostame produtsentidelt lugusid, seame
ritta, kujundame ümbrise ja fine. Käimasoleval allalaadimise ajastul
hoogustab see omakorda tendentsi, et publik ei tunne enam artiste
suurepäraste albumipikkuste sõnavõttude pärast, vaid
– heal juhul –
üksnes träkkide, radade, lugude poolest.
Ning, proffidele au andes, silmapaistvaid lugusid siin plaadil
iseenesest on. “Respect My Congloremate” (prod. Focus) on kuri ja
sürrealistlik nagu Busta parimatel päevadel. Idamaine ja
autotune’ist
viimase absurdse piisa pigistav “Arab Money” (Ron Brownz) on samuti
naljakas. Outkastlik “Sugar” (Jelly Roll) on täpselt nii
ligidal
erootilisusele, kui meinstriimräpp küündib. Loos “Kill
Dem” (The
Neptunes) lapsendab Busta värskelt kõlava rastafari-aktsendi ja
erikõlalised vokaalid refräänis (Pharrell ja Tosh) teevad
asjast
catchy. Sooja ja kaasalaulvate soulmuffinsite Mary J Blige, Jamie Foxx,
Common ja John Legend kantud “Decisioni” alla klimberdatud
klaverikäiguga tahaks ise armastatu akna alla istuda, seda talle ette
mängida ja unistada.
Toredad lood, aga mis ma nüüd tegema peaks? Pidevalt plaati edasi
kerima? Valiku lugudest iPodi imema ja edasi elama? Rääkima
jälle, et
“selline osad lood on head”-plaat? Bhhh.
6