24.07.2009, 00:00
Tumeaine vennaskonna triumf
Akadeemik Jaan Einastole (80) möödunud nädalal omistatud Grossmanni auhind seab ta ühele pulgale maailma teadusloo suurnimedega.
Šveitsi matemaatiku (ja Albert Einsteini klassivenna) nimelise preemia
pälvinute hulka kuulub nii Nobeli laureaate kui ka näiteks
füüsikageenius Stephen Hawking.
Maailmaruumi
kärgstruktuur ja tumeaine – mille avastamise eest tunnustus
määrati – on sisustanud kogu ta elu.“See on ikka
kogu Tõravere astronoomide vennaskonna auhind,” rõhutab
akadeemik.
Tähesüsteemide arengut on Tõravere
observatooriumis Ernst Öpikust alustades uuritud juba viiendat
põlvkonda. Terve sajandi. 1974. aastal söandati maailma juhtivale
teadusajakirjale Nature pakkuda graafilis-matemaatilist mudelit, mis
esmakordselt maailmas näitas: planeedid pöörlevad kiiremini kui
tähesüsteemide gravitatsioon võimaldab.
Järelikult – kusagil peab eksisteerima täiendav mass, mis
neile hoogu juurde annab.
Selle galaktikaid justkui tekina
ümbritseva massi nimetas Einasto, Mihkel Jõeveeri ja Enn Saare
juhitud uurimisrühm “tumeaineks”.
Teooria
tõendamine viis 1997. aastaks ka teise postulaadini samas ajakirjas:
tähesüsteemid ei paikne maailmaruumis mitte juhuslikult, vaid selge,
kärjekujulise struktuurina.
Tumeaine või universumi
struktuurid jäävad kaugeks kõigile
mitte-astrofüüsikutele. Nende olemasolu inimene igapäevaselt
mitte kuidagi ei taju.
“Muidugi on see abstraktne,”
seletab Einasto. “Aga samas kogu universumi vundament!”
Ilma tumeaineta koosneks maailmaruum ainult vesinikust ja heeliumist.
Tähendab, ka tavalised ained – millest moodustub kõik meid
ümbritsev – ei seisaks lihtsalt koos. Elu ei oleks.
Tumeainet on peetud kogu 20. sajandi astronoomia olulisimaks avastuseks. Seni
on tumeainega seostatud vaid ameeriklasi. Nad uurisid sama nähtust veidi
teise nurga alt. Sestap avaldasid Tõravere teadlased oma uurimusi
esiotsa kodus – mille tulemusena jõudis teooria tumeainest
ajakirja Horisont kümmekond aastat varem kui ameeriklaste
populaarteaduslikku meediasse.
Einasto rahmeldab praeguseni
täiskohal (“Lugupidamine Tõravere observatooriumile, kes seda
minu east hoolimata aktsepteerib!”) – ja kuulab vabal ajal
iPodist muusikat.
“Jaa!” läheb akadeemik selgelt
õhinasse. Tema plaadikogus on mitusada teost. “iPod on mul alati
kaasas!” Muusika aitab tal teha “mõnd väga
tüütut rehkendust”. Ta räägib, kuidas Arvo Pärt
on moodsa aja Bach ja kuidas ta äsja Tartu kaubamajast Võssotski
kogumiku muretses.