Soosingut – kas just esivanemate, küll aga peremehe oma – on tunda. Mustas ülikonnas kiilaspäine mees vupsab toolist, kõnnib ebaloomulikult kiiresti ümber laia laua ja ulatab terekäe, pilk terav, näol lõvi naeratus. Liigutuste kiirus ja täpsus kombinatsioonis matšoliku elegantsiga löövad “vastase” hetkeks relvituks. See mees valdab vastase allutamise kunsti.


Ikkagi veerand sajandit advokaadina...


“Indrekut köitis juba ülikooli ajal põhiseadus, siis muidugi Eesti NSV põhiseadus. Eks see ole loomuses kinni – mõtisklev ja juurdlev tüüp läheb ikka juurteni välja,” meenutab kursusevend Toomas Luhaäär.


Juunis 1988 esines Teder Noortefoorumil. Teemaks: õigusetus (okupatsioon) ei loo õigust, s.t nõukogude õigus ei kehti Eestis. Järelmite üle ei pidanud esineja muretsema: kas sel juhul ei kehti ka nõukogude hooneregister, piirid, rahaemissioon? Teine teema oli kohtute ette süüdimõistev hoiak. Esines ka kursusevend Aare Tark. Selge see, et noored juristid riskisid karjääriga, olles nõukogudevastastel positsioonidel.


Vabariigi sünd tõi peadpööritava karjääri. Teder kaitses Siim Kallast ja Heiki Kranichit, esindas ASi Trio (mida juhtis Rein Lang), aga ka ­Lennart Merit, kui presidendi süümevanne kahtluse alla seati. Kaitses ka Enno Tammerit “rongaema keisis” Vilja Savisaare vastu ja esindas Äripäeva, kui Edgar Savisaar väljaannet hages.


Kauaaegne kolleeg Leon Glikman: “Kindlasti oli ta üks Eesti parimaid protsessiadvokaate, keda iseloomustasid raudsed närvid, pedantne põhjalikkus ja mitme menetlusliku sammu ettenägemise võime.”


50aastaselt tegi ta kannapöörde ja sai õigus­kantsleriks.


Tederit rünnatakse vahel “populismitondiga”. Esimese hooga ta eitab, et pingutab tähelepanu nimel. Siis tõdeb, et kui pole avalikkuse tuge, pole autoriteeti.


Ainuüksi sel esmaspäeval käis Tederi nimi läbi kolmest täiesti eripalgelisest loost: “Teder lubab käibemaksu osas kiiret vastust” (teisipäeval ütleb Ekspressile käsi laiutades: “Ma ei tea, kas pöördun riigikohtusse. Tegeleme. Ehk nädala lõpuks on vastus olemas”);


“Puiatu erikooli tappis õiguskantsler” (Õhtuleht) (Ekspressile, kulmu kortsutades: “See kool pidanuks ammu kinni olema. Erikool on ennekõike kool, aga mitte kohalik tööandja.”)


“Pärast mõne kuu pikkust analüüsi leidis Teder, et kaks nädalat sama voodipesuga magada pole mingi probleem” (EPL, lugu elust Murru vanglas) (Eks­pressile, laia naeratusega: “Ma ei mõista, kuidas see lehte sattus ja miks see oluline lugu on.”)


Käibemaksu-ristisõja ajend on pisut segane. Põhiseaduses pole kirjas, kuidas maksutõusust teatada.


Asi on printsiibis: “Olen kategooriliselt selle vastu, et majanduslanguse ajal ja ettekäändel võib kõike teha!” Kui küsimus oli vaid printsiibis, mitte otseses konfliktis põhiseadusega, võinuks ju vaikselt laua alt saapaninaga togida, et riigikogulased aru saaks – nii pole ilus.


Nüüd on puhkenud paanika ja loobitakse hirmsaid sõnu “kriis”, “devalveerimine” ja “Läti”.


La ngetada ei tule mitte pelgalt õiguslik otsus – Riigikohtusse pöördumine teeks õiguskantslerist riigi mõjuvõimsaima tegelase, kuid paneks riigile hirmsa kolaka.


“Juristina ei saa ma mõelda, mis on otsustuse tagajärjed. Ma ei tea, mis on hea lahendus, aga ma ei peagi seda teadma. Minu otsustused peavad olema õiguslikult pädevad ja kindlasti konstruktiivsed.”


Muidugi, ka parimad juristid eksivad vahetevahel. Ekspressile teadaolevalt tabati Indrek Teder ainuüksi ajavahemikus 1994–96 neljal korral liiklusrikkumistelt.


Kuid kas ta on poliitiliselt sõltumatu või ikkagi “oravate” mees? “Ma ei pea poliitiliselt laveerima. Mul on õnnestunud kõigilt erakondadelt kriitikat teenida. Pean seda saavutuseks.”


Vastates ei kao mehe näolt naeratus. Tööpäeva lõpus istub Teder musta Audi rooli, sõidab Nõmme serval asuvasse koju, kus ootavad abikaasa Reet ja kaheksakuune pisitütar. Teeb väikese metsajooksu või rattasõidu. Tema jõusaalilembusest räägitakse legende ja pintsak ei varja fakti, et mees annab füüsiliselt vormilt paljudele 30aastastele silmad ette.