Ella Ilbak, August Gailit “Kirjad 1952–1961”
See kaunilt kujundatud raamat hõlmab kahe väljapaistva Eesti
kunstiinimese, kirjanik August Gailiti ja maailmakodanikust tantsijanna Ella
Ilbaku küpses eas peetud kirjavahetuse. Sisuliselt on selle kirjavahetuse
kujul tegu soovitava lisalektüüriga Ella Ilbaku
mälestusraamatule “Otsekui hirv kisendab” (Eesti Raamat,
1990).
Nimelt julgustab Gailit neis sõbralikes ja viisakates
kirjades Ilbakut oma ebatavalisest elust ja huvitavatest kohtumistest memuaare
kirja panema, juhendab delikaatselt algajat, ent võimekat kirjutajat ja
kui raamat lõpuks edukalt oma lugejad leiab, innustab naist veelgi sulge
kätte võtma ja lausa romaani kalal kätt proovima.
Paraku ei lähe Ella Ilbaku esimese romaaniga (“Tuvi Malm”)
sama õnnelikult. Nii Gailit ise kui teised väliseesti kirjastuse
mehed hindavad romaani järsult öeldes amatöörlikuks, aga
see ilmub siiski.
Ehkki raamatul on koostajapoolne eessõna
ja tagakaanelt võib lugeda entsüklopeedilisi andmeid mõlema
kirjavahetust pidanud isiku kohta, jätab kirjavahetus ometi mitmeid
küsimusi õhku, mida Gailit küll üritab Ilbakult
küsida, aga teine vastab põigeldes ja kujundite hämarusse
mähkudes. Nõnda jääb kirjandus- ja tantsuteadlastele
vastata, mida Ilbak ikkagi mõtleb, kui räägib endast kui
“äraõitsnust”, kas ta räägib
süütusest, lesbilisusest või õnnetust armastusest, mis
teda igasugust lihalikkust eitama pani. See filosoofilistele ning
religioossetele otsingutele pühendunud, välismaal hinnatud ja Eestis
kadedust ja võõristust tekitanud tantsija oli kahtlemata
väga erakordne ja huvitav naine, ning nagu need diskreetsed ja soojad
kirjad reedavad, ka tundlik ja suure südamega inimene.
Ning
selle kirjavahetuse avaldamise tänuväärt eesmärk olekski
täidetud, kui see lugeja võtaks järgmisena kätte Ilbaku
mälestusteraamatu.