Urt “Ex mortuis: Saatanhark III”
Vaevalt on kellelgi veel kahtlust selles, et pagan black metal kui
nähtus on surnud ja omadega läbi. Ometi ei luba žanri enese vihane
eetos BMil kunagi puhtalt klassika staatusesse sumbuda, sest viimane
implitseeriks võimatut eneseirooniat või vähemalt mingit
küpsema pilguga tagasivaadet olnule – bläkimeestele meeldib aga
mõelda, et just nemad on alati eesliinil. Ka Urt on nende viimaste
vihaste hulgas jäärapäiselt juba kolmandat
“Saatanaharki” välja andmas, ehkki nemadki ei suuda lahendada
ilmselgelt ületamatut probleemi, kuidas ühelt poolt “juurtele
truuks jääda” ja teisalt uueneda, et kuulajat üldse
millegagi köita oleks. Sellegipoolest teeb Urt vapralt, mis suudab, et
kvaliteedimärki kanda – nn parmubläki põhjakihti
vajumise oht on ju suur ja ajaga aina suureneb, sest järjest keerulisem on
jääda stiilseks, tehes asja, mis viimati oli in 90ndatel. Taolisele
ambitsioonile viitavad näiteks Ruja cover (“Tütarlaps
kloaagis”), ülepingutatult üleallitereeritud laulusõnad
(tüübist “ruunid meets regivärss”),
hulluksminemiseni keerulised, tehnilised ja vaheldusrikkad lood ning kas
või kvaliteetne digipak-ümbris. Tulemus on kahjuks ikka paras puder
ja kapsad. 5