Mina ja minu M
Kunagi 1990. aastatel aitasin ma ühel Eesti ärimehel veidi raha
teenida. Ta juhtus ükskord kuulma, kuidas ma unistasin mootorrattaga
läbi Ameerika sõitmisest, ja tänutäheks pakkus, et
transpordib mu mootorratta – see oli Vene päritolu M –
ükskõik millisesse minu valitud punkti. Ma valisin Kansase, sest
seal elas onu Feliks ja kuna ma teadsin Ameerika tegelikku suurust: poolestki
oli mulle küllalt. Kavatsesin sõita läände,
Californiasse, et nagu Hunter S. Thompson “tõmmata baikerite
baarides kanepit”, “tunda jalgadel kõrbevat
õli” ja sõita, “vihm silmi peksmas ja lõug
hirmust krampis”.
Aga nagu kõik, kes on M-iga
sõitnud, teavad, ei ole see sõit, vaid jõukatsumine.
Niisiis veetsin ma suure osa ajast lenksus mõistatades, mida see M
õieti tähendab. Igal juhul mitte Mõnus – hoopis
sobivam tundus Mure. Kui see oleks olnud ingliskeelne nimi, siis oleks ta
ilmselt tähendanud Mess või Mistake. Aga kuna tegu oli Vene rattaga
kogu tema haisvas ja tossavas hiilguses, siis kammisin läbi ka oma kasina
vene keele sõnavara. Lõpuks otsustasin, et M tähendab
M??????? või – kuna ta peaaegu pidevalt katki läks –
M??????.
Minu ettekujutused romantilisest reisist üle
lillevaibaga kaetud mägede, puhtast hapnikust kopsudes ja rinnakast
blondist hääletajast külgkorvis ei langenud kuidagi
tegelikkusega kokku. Enamiku ajast passisin ma mingite väikelinna
töökodade juures, kuni Ameerika mehaanikud ja nende kamraadid
ümber M-i tiirutasid ja selle ehitust uurisid. “Kuidas on
võimalik, et me kartsime riiki, kus selliseid mootorrattaid
tehti?” irvitas üks alla kolmekümnene mehaanik Kansases
Russelli lähedal. “Vii ta parem vanarauaks ja hangi endale japside
ratas.”
“Tegelikult,” ütles teine tarkpea
vanade rehvide otsas istudes ja jääkirmega pudelist Coca-Colat
lonksates,” on see Saksa ratas. Russid said need sakslastelt
sõjakahjude katteks. Vabrikud võeti tükkideks,
tõsteti vagunite peale ja viidi kõige täiega
Venemaale.”
“Võimalik,” vastas mehaanik,
“aga rõve ront on ta sellegipoolest.”
Aga ta oli
minu rõve ront ja meeldis mulle. Ja tema pluss oli see, et ta oli
algeline ja lihtne. Kuigi mina teda remontida ei osanud, tuli iga maapoiss
sellega toime, ja kui mõni osa ära pudenes, leidus alati
mõni kohalik MacGyver, kes aianurgast rohu seest leitud kraamist uue
kokku keevitas. Kaks nädalat pärast mu teeleasumist oli asendatud osi
nii palju, et Vene rattaks oli teda juba raske nimetada. Jõupingutust
nõudis ta muidugi endiselt. Aga vähemalt töötas.
Kansase tasandikel peatusin ma kõigi osariigi
vaatamisväärsuste juures: maailma pikim preeriakoer, maailma suurim
käsitsi kaevatud kaev, maailma suurim nöörikera, maailma suurim
molbert ja maailma suurim pallasiitmeteoriit. Kõik need elasid lootuses
meelitada peatuma mõni mööda sõitev autoturist igavleva
lastekarjaga. Aga minu M lõi nad kõik üle. Ma olin
tõeline superstaar.
“Näe, Red Baron!”
hüüdsid lapsed, ehkki mu ratas oli musta värvi ega lennanud
üldse nagu arvutimängus. Kuna ma ei olnud karvane ja habet ega
nähtavaid vanglatätoveeringuid mul ka ei olnud, siis ei ajanud ma
turistidele hirmu nahka. Nad tõid mulle külma õlut, et ma
lubaksin neil külgkorvis pilti teha.
Rohkem kui kolm tuhat
kilomeetrit edasi, kui ma viimaks ookeani nägin, ei tundnud ma üldse
sellist meeleülendust, nagu
kirjeldab Thompson. Ma olin rampväsinud. Ja üleni sopane.
Põhja-Californias on ookeanis vesi ujumiseks liiga külm. Ma
unustasin Thompsoni ja meenutasin Kerouaci, kelle unistus oli koidu ajal
Seine’i vett visata. Vaikne ookean ei ole Seine, aga see tundus
õige impulss. Püksiluku kinni tõmmanud, pöördusin
ümber ja astusin minema, jätnud M-i teeserva. Vargad ja pätid on
liiga targad, et teda puutuda, aga juhtumisi võib mööda minna
mõni rännumehest hingesugulane. Temale pilgutab selline ratas kohe
silma.